Tunne-Väldo Kelam (kuni 1959. aastani Tunne-Väldo Sink; sündinud 10. juulil 1936 Taheva vallas) on Eesti ajaloolane, iseseisvusliikumise tegelane ja poliitik. Ta oli aastatel 1990–1992 Eesti Komitee esimees, 1992–2004 Riigikogu liige ning 2004–2019 Euroopa Parlamendi liige. Ta on Isamaa auesimees.^[1][2]

Kelam kasvas üles Tallinnas. Tema isa oli kunstnik, luuletaja, äratusjutlustaja ja EELK vaimulik Peeter Sink ning ema helilooja ja koorijuht Marje Sink.^[3]

Ta lõpetas 1954. aastal Tallinna 2. Keskkooli ja 1959. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo erialal. Aastatel 1959–1965 töötas ta Eesti NSV Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis vanemteadurina ja 1965–1975 „Eesti nõukogude entsüklopeedia” peatoimetuses vanemteadustoimetajana.^[4]

Alates 1957. aastast tegutses Kelam ühingu Teadus rahvusvaheliste suhete lektorina ning kirjutas ajalehele Edasi välispoliitilisi kommentaare. Nõukogude võim piiras 1960. aastate lõpul tema avalikku tegevust ja keelas tal hiljem loengute pidamise.^[4]

Pärast entsüklopeedia toimetusest vallandamist töötas Kelam aastatel 1975–1979 F. R. Kreutzwaldi nimelises Eesti NSV Riiklikus Raamatukogus bibliograafina ning 1980–1988 sovhoosis öövahetuse töötajana. Aastatel 1988–1990 oli ta ajakirja Akadeemia esindaja Tallinnas ja toimetaja.^[4][2]

Kelam hakkas 1960. aastate lõpul osalema rahvuslikus vastupanuliikumises. Ta korraldas mitteametlikke aruteluringe, kus käsitleti Eesti ajalugu, filosoofiat, rahvuslikku eneseteadvust ja poliitilist olukorda.

24. oktoobril 1972 saatsid põrandaalused Eesti Demokraatlik Liikumine ja Eesti Rahvusrinne ÜRO Peaassambleele märgukirja, milles taotleti ÜRO abi iseseisva Eesti riigi taastamiseks. Märgukirja koostamist juhtis Kalju Mätik ning selle ingliskeelse versiooni kirjutas Tunne Kelam.^[5]

Pärast Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde liikmete vahistamist 1974. aastal otsis KGB läbi Kelami kodu ning kuulas ta üle. Otseste tõendite puudumise tõttu teda ei vahistatud, kuid 1975. aastal vallandati ta entsüklopeedia toimetusest ja tal keelati avalike loengute pidamine. Ta jätkas sõltumatu teabe ja inimõiguste rikkumisi käsitlevate materjalide vahendamist välismaale. 1985. aastal tegi KGB talle ametliku hoiatuse rahvuslike koosolekute korraldamise ja nõukogudevastase tegevuse eest.^[4]

Augustis 1988 oli Kelam üks Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaid ja selle poliitilise programmi kujundajaid. Ta pooldas Eesti Vabariigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel.^[4]

1989. aastal oli ta üks Eesti kodanike komiteede liikumise algatajaid ja Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee esimees. Veebruaris 1990 valiti ta Eesti Kongressi liikmeks. Aastatel 1990–1992 juhtis ta kongressi täidesaatvat organit Eesti Komiteed.^[1]

Augustis 1991 osales Kelam Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu vahel peetud läbirääkimistel, mis aitasid saavutada kokkuleppe Eesti iseseisvuse taastamise ning riigi õigusliku järjepidevuse põhimõtete kohta. Aastatel 1991–1992 oli ta Põhiseaduse Assamblee liige.^[4]

Kelam valiti 1992. aastal VII Riigikogu liikmeks ning ta kuulus ka VIII, IX ja X Riigikogu koosseisu. Tema Riigikogu liikme volitused lõppesid 2004. aastal seoses Euroopa Parlamenti valimisega.^[2]

Ta oli aastatel 1992–1995 ja 1996–2003 Riigikogu aseesimees. Aastatel 1997–2003 juhtis ta Euroopa asjade komisjoni ja Euroopa Parlamendiga suhtlemise parlamentaarset ühiskomisjoni. Aastatel 2002–2003 esindas ta Riigikogu Euroopa tuleviku konvendis.^[6]

Aastatel 1992–2000 kuulus Kelam Euroopa Nõukogu Parlamentaarsesse Assambleesse. Aastatel 1996–2000 oli ta assamblee Ukraina raportöör.^[6]

Kelam oli aastatel 1993–1995 Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei esimees. Ta toetas ERSP ühinemist Rahvusliku Koonderakonnaga Isamaa, mille tulemusena moodustati 1995. aastal Isamaaliit. Aastatel 2002–2005 oli ta Isamaaliidu esimees.^[6]

1996. aasta presidendivalimistel kandideeris Kelam Vabariigi Presidendiks. Ta sai valimiskogu esimeses voorus 76 häält ega pääsenud teise vooru.^[7]

Pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga valiti Kelam 2004. aastal Euroopa Parlamendi liikmeks. Ta valiti tagasi 2009. ja 2014. aasta valimistel ning kuulus kõigil kolmel ametiajal Euroopa Rahvapartei fraktsiooni. Tema tegevus Euroopa Parlamendis lõppes 2019. aastal.^[8]

Euroopa Parlamendi kaheksandas koosseisus kuulus Kelam väliskomisjoni ning julgeoleku- ja kaitse allkomisjoni. Samuti kuulus ta Ameerika Ühendriikidega suhtlemise delegatsiooni ning oli regionaalarengukomisjoni asendusliige. Tema tegevuse keskmes olid Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika, suhted Venemaaga, Euroopa Liidu idapartnerlus ning kommunistlike režiimide kuritegude teadvustamine.^[8]

Kelam oli üks 2009. aasta Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi resolutsiooni ettepaneku esitajaid. Resolutsioonis mõisteti hukka totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide kuriteod ning toetati 23. augusti tähistamist totalitaarsete režiimide ohvrite üleeuroopalise mälestuspäevana.^[9]

2018. aastal oli Kelam Euroopa Parlamendi sõjalist liikuvust käsitleva raporti raportöör. Raportis käsitleti Euroopa Liidu ja NATO koostööd ning sõjaväeüksuste ja -varustuse kiiremat liikumist Euroopa riikide vahel.^[8]

2019. aastal valiti ta Isamaa auesimeheks.^[1]

Kelam oli aastatel 1996–2008 Eesti Skautide Ühingu peavanem ning 2006. aastal nimetati ta ühingu auliikmeks.^[2][10]

Ta on olnud seotud Inimõiguste Instituudi ja Kistler-Ritso Eesti Sihtasutusega. Kelam oli Tallinna okupatsioonide muuseumi, hilisema Vabamu, idee algataja ja sihtasutuse nõukogu liige.^[6]

Kelam on tegelenud fotograafiaga, korraldanud isikunäitusi ning avaldanud fotoalbumeid Eesti iseseisvusliikumisest ja inimestest, kellega ta poliitilise tegevuse jooksul kokku puutus.

• Tunne Kelam. Eluloointervjuu Urmas Otile ning valik artikleid ja esinemisi. Tallinn: SE & JS, 1999. ISBN 9985-854-24-1
• Eesti tee vabadusele. Fotoraamat. Tallinn, 2002. ISBN 9985-78-661-0
• Kaasrändureid vabaduse teel. Fotoportreede album. Tallinn, 2006. ISBN 9985-9568-6-9
• The Reunification of Europe. Kümne endise kommunistliku riigi lähiajalugu käsitlev koguteos, mille väljaandmise Kelam algatas. 2009
• Estonia: Almost Extinguished, Successfully Reborn. Kaasautor Mart Laar. Tallinn, 2017. ISBN 978-9949-9913-1-0
• Isamaa tõde hoieldes. Kõnesid ja kirjutisi. Tallinn, 2019. ISBN 978-9949-9913-2-7
• Eesti hääl Euroopas. Meenutusi Eesti jõudmisest Euroopa Liitu ning esimese kümnendi tegevusest Europarlamendis. 2024

• 1990 – Rotary Internationali Paul Harrise auhind^[6]
• 1991 – Marylandi osariigi aukodanik^[6]
• 1996 – aasta pressisõber^[11]
• 1999 – Balti Assamblee diplom ja aulint teenete eest Eesti iseseisvuse taastamisel^[6]
• 2001 – Riigivapi II klassi teenetemärk^[12]
• 2001 – Prantsusmaa Riikliku Teeneteordeni suurohvitser^[6]
• 2006 – Riigivapi I klassi teenetemärk^[13]
• 2006 – Euroopa Rahvapartei fraktsiooni Robert Schumani medal^[14]
• 2007 – EELK Teeneteristi III järk^[15]
• 2011 – Tallinna Toomkoguduse Maarja medal ja kultuuripreemia^[15]
• 2011 – Balti-Ameerika Vabadusliiga vabaduse auhind^[16]
• 2018 – Truman-Reagani vabadusemedal^[17]
• 2021 – Jaan Poska medal silmapaistvate teenete eest Tartu rahulepingu põhimõtete kaitsmisel^[18]

Kelami vend oli helilooja Kuldar Sink. Tema tädi Anna Kalamees oli kopsuarst.^[3]

Kelami esimene abikaasa oli sotsioloog Aili Kelam. Neil on tütar. Alates 1991. aastast on tema abikaasa poliitik Mari-Ann Kelam.^[3][19]

• Tunne Kelami koduleht
• Tunne Kelami profiil Euroopa Parlamendi veebilehel
• Tunne Kelami profiil Euroopa Rahvapartei fraktsiooni veebilehel
• Kaja Kärner. „Kajalood. Tunne Kelam”. Vikerraadio, 22. august 2020