Reniin (ehk angiotensinogenaas, inglise keeles renin, ensüüminumber EC 3.4.23.15) on proteolüütiline ensüüm, mida toodavad paljude selgroogsete loomade neerude jukstaglomerulaarrakud inaktiivsest lähteühendist proreniinist.

Reniin kuulub ensüümide klassifikatsioonis hüdrolaaside hulka ning selle CAS-number on 9015-94-5.^[1] Ensüümi avastasid 1898. aastal Soome päritolu füsioloog Robert Adolph Armand Tigerstedt ja tema õpilane Per Bergman.^[2]

Reniin mängib keskset rolli organismi vererõhu ja vedelikutasakaalu regulatsioonis, aktiveerides nn reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi. Ensüümi sekretsioon suureneb mitmesuguste füsioloogiliste stiimulite toimel, sealhulgas vererõhu languse (hüpotensiooni), veremahu vähenemise, naatriumisisalduse languse ning β-adrenergiliste retseptorite stimulatsiooni korral.^[3][4] Reniin katalüüsib maksas sünteesitava angiotensinogeeni muundumist angiotensiin I-ks, mis omakorda muutub angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) toimel angiotensiin II-ks. Viimane põhjustab veresoonte ahenemist (vasokonstriktsiooni), mille tulemusel tõuseb vererõhk ning suureneb aldosterooni süntees neerupealiste koores.

Reniini aktiivsust mõjutavad ka mitmed füsioloogilised tegurid, sealhulgas kehaasend: lamavas asendis on selle sekretsioon märgatavalt madalam kui püstiasendis. Reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteemi toimemehhanismide uurimine on olnud aluseks mitmete vererõhku langetavate ravimite, näiteks AKE-inhibiitorite, väljatöötamisele.

• Anti Kalda, TÜ farmakoloogia instituut. Reniin, aktiivsus plasmas
• Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid
• Külli Teder, Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibeerivate raviainete antioksüdantsuse-põhine võrdlus Tartu Ülikooli arstiteaduskond, biokeemia instituut, magistriväitekiri biomeditsiini erialal, Tartu 2006.
• Annika Jürimäe, Reniin-angiotensiin e. RAS süsteem valkude geneetiliste polümorfismide määramine sportlastel Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond, bakalaureusetöö, Tartu 2012