Pelagiuse (varauusaegne) kujutis
Augustinus (Philippe de Champaigne, 1645–1650)

Pelagiaanlus (ladina keeles Pelagianismus) on 5. sajandil alguse saanud kristlik teoloogiline õpetussuund ja selle ümber puhkenud ulatuslik vaidluskompleks, mis on nime saanud askeedist munga Pelagiuse järgi. See õpetus ning sellega seotud poleemika hõlmasid ka Pelagiuse vahetut mõjuringi, kellest tuntuim on Caelestius. Pelagiaanluse dogmaatiline tuum seisneb inimese moraalse suutlikkuse ja vaba tahte tugevas rõhutamises. Õpetuse oponentide, eeskätt Augustinuse ja Aafrika piiskoppide hinnangul pisendas säärane käsitlus jumaliku armu vältimatut rolli inimese usulises pöördumises ning asetas kahtluse alla pärispatu (peccatum originale) fundamentaalse kontseptsiooni.[1][2]

Tänapäeva teadusuuringutes on pelagiaanluse käsitlemine ühtse ja organiseeritud liikumisena seatud kahtluse alla. Ajaloolased ja teoloogid rõhutavad, et mõiste „pelagiaanlus“ võeti sildina kasutusele pigem poleemilise heresioloogia ja kirikupoliitiliste konfliktide kontekstis, mistõttu on selle sisu olnud läbi ajaloo mitmetähenduslik ja muutuva iseloomuga.[3][4]

Ajalooline taust

Pelagius tegutses 4. sajandi lõpus ja 5. sajandi alguses mitmel pool, sealhulgas Roomas, kus ta pühendus moraalse distsipliini ja sügava kristliku eluviisi edendamisele. Tema teoloogiline pärand on eeskätt seotud küsimustega, kuidas mõtestada inimlangevuse tagajärgi ning milline on jumaliku armu täpne roll Jumala käskude täitmisel ja hinge päästmisel.[5]

Õpetuse peamised seisukohad

Ehkki hilisemates allikates pelagiaanluse sildi all esitatud väited ei pruugi kõigis üksikasjades peegeldada Pelagiuse enda isiklikke veendumusi, seostatakse seda teoloogilist suunda traditsiooniliselt järgmiste kesksete rõhuasetustega.[2]

Pärispatt ja inimloomus

  • Pelagiaanid leidsid, et Aadama üleastumine mõjutas inimsugu eeskätt moraalselt negatiivse eeskuju ning bioloogilise surelikkuse kaudu. Erinevalt ortodokssemast lähenemisest eitasid nad, et inimloomus oleks pattulangemise tagajärjel rikutud määral, mis teeks iseseisva usulise pöördumise ja Jumala otsimise ilma eelneva jumaliku sekkumiseta võimatuks.[2]
  • Sellest antropoloogilisest arusaamast tulenevalt tekkisid ägedad vaidlused imikute ristimise tähenduse üle. Arutleti selle üle, kas imikuid, kellel puudus isiklik süü, on põhjendatud ristida „pattude andeksandmiseks“ samas teoloogilises tähenduses nagu täiskasvanuid.[6]

Vaba tahe ja käskude täidetavus

  • Õpetuses rõhutati, et Jumal oma täiuslikkuses ei nõua inimeselt võimatut. Sellest eeldusest lähtuvalt peeti moraalselt loogiliseks järeldada, et käske on reaalselt võimalik täita ning inimesel lasub selle eest ka isiklik vastutus.[1]
  • Mõnedes pelagiaani tülide analüüsides on sellele suunale omistatud ka radikaalsem veendumus, et patuta elu saavutamine on inimesele vähemalt põhimõtteliselt võimalik.[1]

Armu olemus

  • Kogu vaidluskompleksi teoloogiliseks teljeks kujunes jumaliku armu mõtestamine. Keskseks küsimuseks tõusis see, kas Jumala arm on inimese usulise pöördumise hädavajalik eeltingimus (gratia praeveniens ehk eelkäiv arm) või avaldub see eeskätt välise suunamise, juhatuse ja eeskuju vormis – näiteks Moosese seaduse, Kristuse isikliku eeskuju ja kristliku õpetusena.[3]

Vaidlused ja õpetuse hukkamõistmine

Aafrika kirikukogud (416–418)

5. sajandi teisel aastakümnel muutus konflikt Pelagiuse pooldajate ning Aafrika piiskoppide vahel (kelle sekka kuulus aktiivseima kriitikuna Augustinus) ületamatuks. 1. mail 418. aastal Kartaagos toimunud sinodil võeti pelagiaanliku õpetuse vastu vastu üheksa kaanonit. Need otsused kinnitasid muuhulgas imikute ristimise vajalikkust pattude andeksandmiseks ja rõhutasid jumaliku armu vältimatust usulisel teel.[6] Kaanonite tekst on tänapäevani säilinud nii originaalses ladina keeles kui ka hilisemates tõlgetes, olles oluliseks allikaks varakristliku dogmaatika uurijatele.[7]

Zosimus ja Epistola tractoria (418)

Teravnevasse dispuuti sekkus peagi ka Rooma piiskopitool. Rooma peapiiskop Zosimus avaldas ringkirja Epistola tractoria, millega ekskommunikeeriti nii Pelagius kui ka Caelestius ning mõisteti nende teoloogilised vaated ametlikult hukka. Kuigi kirja täistekst ei ole meie ajani säilinud, on selle dokumendi olemasolu ja ulatuslik mõju teiste ajalooliste allikate kaudu vaieldamatult tõendatud.[8][3]

Efesose kirikukogu (431)

Pelagiaanluse hukkamõistmine leidis kõrgeima kirikliku kinnituse 431. aastal kogunenud Efesose kirikukogul, kus kinnitati varasemad seisukohad pelagiaanliku antropoloogia ekslikkusest.[3]

Semipelagiaanlus

Pärast Pelagiuse ja tema vahetu lähikonna hukkamõistmist ei vaibunud Läänekirikus intellektuaalsed vaidlused vaba tahte ja Jumala armu vahekorra üle. Nendest aruteludest välja kasvanud teoloogilist suunda nimetatakse sageli semipelagiaanluseks (inglise keeles semi-Pelagianism, saksa keeles Semipelagianismus). See õpetus rajaneb arusaamal, et inimene on siiski võimeline iseseisvalt langetama algse otsuse Jumala poole pöördumiseks, vajamata selle esimese sammu tegemiseks Jumala eelkäivat armu. Lõpliku hinnangu kohaselt kuulutati ka see seisukoht valeõpetuseks Orange’i II kirikukogul 529. aastal.[9]

Semipelagiaanluse või n-ö „postpelagiaanliku“ Lõuna-Gallia kontekstis kasutatakse teaduskirjanduses sageli mõistet doctores Gallicani. See koondmõiste tähistab Lõuna-Gallias tegutsenud autoreid ja askeete, kes olid vahetult seotud tollaste armuõpetuse vaidlustega – nende hulka kuulusid teiste seas Johannes Cassianus, Lérinsi Vincentius ja Riezi Faustus.[10][11]

Orange’i II kirikukogu (3. juuli 529) peamine teoloogiline eesmärk oli lahendada püsivad erimeelsused jumaliku armu rolli üle. Kirikukogu otsuseid on traditsiooniliselt peetud semipelagiaanluse lõplikuks institutsionaalseks tagasilükkamiseks.[12] Orange kirikukogu otsus jäi sisuliselt semi-augustiinluseks, kuna kirikukogu toimumise ajaks olid juba levinud karikatuursed tõlgendused (tahte ja armu vaidlustes võidukaks osutunud) Augustinuse teoloogiast, mis omakorda hukka mõisteti.

Uurimisseis ja retseptsioon

Hilisemas dogmaatilises teoloogias on pelagiaanluse ja semipelagiaanluse vaidlusi sageli kasutatud baasmudelina sünergismi (inimese ja Jumala koostöö päästmisel) ning monergismi (Jumala ainuvalitsev tegevus päästmisel) piiritlemisel. Samas rõhutab kaasaegne humanitaarteadus nende ajalooliste konfliktide sotsiaalset, kirikupoliitilist ja retoorilist mõõdet. Nüüdisaegse arusaama kohaselt on „pelagiaanlus“ suuresti heresioloogiline konstruktsioon, mis ei pruugi tingimata vastata ühele konkreetsele süstematiseeritud dogmaatilisele programmile ega tähistada formaalselt organiseeritud liikumist.[3][4]

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 3 "Pelagianism". Encyclopaedia Britannica (inglise). Vaadatud 28. veebruar 2026.
  2. 1 2 3 "Pelagianism". Brill Reference Works (inglise). Vaadatud 28. veebruar 2026.
  3. 1 2 3 4 5 "The Oxford Handbook of the Pelagian Controversy". Oxford Academic / Oxford University Press (inglise). 2025. Vaadatud 28. veebruar 2026.
  4. 1 2 "The Myth of Pelagianism". Oxford University Press (British Academy Scholarship Online) (inglise). 2018. Vaadatud 28. veebruar 2026.
  5. ↑ "Pelagius". Encyclopaedia Britannica (inglise). Vaadatud 28. veebruar 2026.
  6. 1 2 "Carthage, Synod of (418)". Brill Reference Works (inglise). Vaadatud 28. veebruar 2026.
  7. ↑ "The Canons of the Council of Carthage (418) on sin and grace". Early Church Texts (inglise). Vaadatud 28. veebruar 2026.
  8. ↑ "Saint Zosimus". Encyclopaedia Britannica (inglise). Vaadatud 28. veebruar 2026.
  9. ↑ "semipelagiaanlus". Sõnaveeb (Eesti Keele Instituut). Vaadatud 28. veebruar 2026.
  10. ↑ "semipelagianism". Sõnaveeb (Eesti Keele Instituut). Vaadatud 28. veebruar 2026.
  11. ↑ "Reception of Augustine in Hadrumetum and Southern Gaul (Augustine in Context)". Cambridge Core (inglise). Vaadatud 28. veebruar 2026.
  12. ↑ "Orange (Second Council of, 529)". Brill Reference Works (inglise). Vaadatud 28. veebruar 2026.

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Pelagianism