Pektiin on keerulise struktuuriga taimne polüsahhariid. Pektiini peaahel on polü-D-galakturoonhape, tavaliselt metüülesterdatud (enamik liikides >50% ulatuses). Pektiini peaahel sisaldab ka α-L-ramnoosijääke, atsetüülrühmi ning neutraalsuhkrulisi hargnevusi. Täpsem koostis varieerub liigist liiki. Pektiin kuulub lahustumatu liitpolüsahhariidi pektoosi (ehk protopektiini) koostisse. Pektoosi osana kuulub ta peaaegu kõigi taimede rakukesta koostisse. Pektiini kirjeldas esimesena prantsuse keemik Henri Braconnot oma 1825. a artiklis[1].
Väga madala kuni olematu metüülestri sisaldusega pektiini nimetatakse pektiinhappeks, mis tekib üleküpsenud viljades ensüümi pektiinmetüülesteraasi (PME) toimel.
Ained, mis sisaldavad pektiine, nimetatakse pektiinaineteks.
Pektiinil on geelistumisvõime. Madala metoksüleeritusega pektiinid geelistuvad mitmevalentsete katioonide (peamiselt kasutatakse Ca2+) juuresolekul, samas kõrge metoksüleeritusega pektiinid geelistuvad suhkrute juuresolekul. Atsetüülrühmad raskendavad geelistumist, kuid soodustavad pektiini emulgeerivaid ja stabiliseerivaid omadusi.
Pektiine toodetakse toidutööstuse kõrvalsaadusena, eelkõige tsitrusekoortest (sisaldab u 30–35% pektiini) ja õunapressimisjääkidest (u 15–20% pektiini). Mõlemad on madala atsetüleeritusega[2].
Pektiini kasutatakse moosi tegemisel moosipaksendajana ja tarretiste valmistamiseks. Toidulisandina tähistatakse pektiini kui E440.