Monepiskopaat ehk monarhiline episkopaat on kristlik kohaliku kiriku struktuur, mille korral kohalikku kirikut juhib üksainus piiskop. See vorm kujunes algkristluses välja alates 2. sajandi algusest ja sai üldiselt valdavaks hiljemalt 3. sajandi keskpaigaks.

1. sajandil ei olnud üldlevinud kohalike kirikute ega ametite struktuuri. Kuigi juba Uues Testamendis räägitakse ametitest — sealhulgas hiljem väljakujunenud ametitest, nagu piiskop, presbüter ja diakon, ei olnud nende ülesanded veel kindlalt määratletud. Samade isikute kohta võidi kasutada eri sõnu, ilma et sellega oleks kaasnenud kindel ametikord. Paulusest mõjutatud kogudused suhtusid ametiautoriteedi ideesse reserveeritult, sest Paulus rõhutas Püha Vaimu valitsemist, karismade võrdõiguslikkust ja vastastikust allumist. Siiski oli ka Pauluse kogudustes juhtimis- ja eestseismisameteid: esimeses kirjas tessalooniklastele mainib Paulus neid, kes kogudust "Issandas juhatavad" (1Ts 5:12); kirjas roomlastele räägib ta sellest, kes juhatab, (Rm 12:8); kirjas filiplastele kirjutab tervituse "ülevaatajaile ja abilistele" (Fl 1:1); ja Korintose kogudust manitseb ta alistuma Stefanase perele ja neile, kes "aitavad kaasa ja näevad vaeva"(1Kr 16:15,16). Samal ajal kujunes kogudustes, kus oli tugevam juudikristluse mõju, presbüterlik juhtimismudel: koguduse eesotsas seisis oli mitmest vanemast ehk presbüterist koosnev nõukogu ehk presbüterite kogu.

Monepiskopaat kujunes välja nii, et üksikud presbüterid – hiljem üksainus nende seast – hakkasid täitma erilist juhtimise ülesannet. Üksainus piiskop vastutas siis ühe koguduse või osakiriku eest. Teda toetasid preestrid ja diakonid.

Koos Piibli kaanoni ja usureegliga on monepiskopaat üks neist kolmest normist, mille abil vana kirik püüdis ületada sisemist kriisi, kuhu ta sattus 2. sajandil gnostitsismi, markionismi ja montanismi tõttu.

• Carl Andresen jt (toim). Handbuch der Dogmen- und Theologiegeschichte, kd. 1: Die Lehrentwicklung im Rahmen der Katholizität, 2., ümbertöötatud ja täiendatud trükk, Vandenhoeck & Ruprecht: Göttingen 1998, ISBN 3-525-03269-2, lk 88–91.
• András Handl. Viktor I. (189?–199?) von Rom und die Entstehung des „monarchischen“ Episkopats in Rom. – Sacris Erudiri. Journal of Late Antique and Medieval Christianity, 2016, 55, lk 7–56.