Lvivi vanalinn (ukraina keeles Старе Місто Львова, poola keeles Stare Miasto we Lwowie) on Lvivi linna vanim osa ja kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. See kanti nimekirja 1998. aastal ja on 2026. aasta seisuga Venemaa-Ukraina sõja tõttu ohustatud maailmapärandi nimistusse.[1]

Kirjeldus

Lvivi vanalinn võeti UNESCO maailmapärandi nimistusse 5. detsembril 1998, 22. UNESCO maailmapärandi komitee kohtumisel Kyotos. Eelnevalt tunnistati Lvivi vanalinn 1975. aastal Ukraina NSV riiklikuks ajaloolis-arhitektuuriliseks reservaadiks[2]. Lvivi vanalinn määrati nimistusse kriteeriumite II ja V alusel. Seoses Vene-Ukraina sõja laienemisega lisas UNESCO selle 2023. aastal ohustatud maailmapärandi nimistusse.[1]

Maailmapärandi nimistus olev kesklinna ala katab 120 hektarit ning koosneb keskaegsest linnasüdamest ja Püha Jüri katedraali kompleksist. Sellele lisandub 2441 hektari suurune ajaloolist kesklinna hõlmav puhvertsoon.[1]

Ajalugu

Lviv 18. sajandil (mudel)

Esimesed Lvivi piirkonna asustusjäljed pärinevad mesoliitikumi perioodist. Lvivi vanalinna piirkonnas ulatub asustuse järjepidevus 5.–6. sajandisse[3]. Lvivi mainitakse eraldi linnana esmakordselt 1259. aastal[4]. Lvivi rajamisel mängisid olulist rolli Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi kuningad Danõlo Romanovõtš (1253–1264) ja Lev Danõlovõtš (1269–1301), kes taastasid Kuldhordi poolt hävitatud linna ja muutsid selle Galiitsia-Volõõnia pealinnaks[4][5]. 1349. aastal lagunes Galiitsia-Volõõnia vürstiriik ning Lviv vallutati Poola kuningriigi poolt.

Aastal 1356 andis Kazimierz III linnale Magdeburgi õigused ning linna poolakate, sakslaste, juutide ja armeenlaste kogukond kasvas 14. sajandi jooksul jõudsalt. Sellest ajajärgust pärineb suur osa Lvivi vanalinnast, näiteks armeenlaste katedraal ja ladina katedraal. Aastatel 1569–1772 oli Lviv Rzeczpospolita Ruteenia vojevoodkonna pealinn. 17. sajandi esimeseks pooleks oli linnas umbes 25 000–30 000 elanikku.[6]

1772. aastal läks Lviv esimese Poola jagamise käigus Austria ertshertsogkonnale, misjärel oli linn Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigi pealinn. Linn kasvas 19. sajandil kiiresti, rahvaarv suurenes umbes 30 000-lt 1772. aastal 196 000-ni 1910. aastaks ja 212 000-ni kolm aastat hiljem[7][8][9]. 19. sajandil sai linnast ka oluline poolakate, juutide ja ukrainlaste rahvusliku liikumise keskus. Austria võimu all toimus Lvivi linnapildis mitmeid muutusi, 19. sajandi alguses lammutati enamus halvas seisukorras olnud linnamüürist ning 1852-1854 ehitati linna kaitseks neli suurtükipatareid[10]. 1853. aastal leiutasid Lvivis elanud Ignacy Łukasiewicz ja Jan Zeh petrooleumilambi, mistõttu sai Lviv samal aastal esimese linnana petrooleumipõhise kaasaegse tänavavalgustuse[11]. 1879. aastal alustati linnast läbi voolava Poltva jõe matmisega, kuigi töödega lõpetati täielikult alles 1920-ndatel ehitati kesklinnas jõe kaetud osale 1897. aastal Lvivi ooperimaja[12].

Esimese maailmasõja ja Nõukogude-Poola sõja järel jäi Lviv Poola riigi kontrolli alla. Linna rahvastik kasvas sõdadevahelisel perioodil peamiselt poolakate arvel. 1939. aastaks elas Lvivis 318 000 elanikku, kellest enamiku moodustasid poolakad (~64%), juudid (~24%) ja ukrainlased (~11%). Teise maailmasõja alguses, 12. septembril 1939 alustasid Wehrmacht linna piiramisega, kuid 21. septembril anti võim linnas punaarmee kätte[13]. Nõukogude võim küüditas ning hukkas mitukümmend tuhat Lvivi linna elanikku. Operatsioon Barbarossa käigus vallutasid Saksa väed 30. juuni 1941 linna. Lvivi linna juudi elanikkond, mis oli Lääne-Poola põgenike mõjul kasvanud umbes 160 000-ni, hukati pogrommides või sunniti Lvivi getosse[14]. Geto likvideeriti 1943. aasta juunis ning sõja lõpuks oli Lvivis elus vaid 200-900 juuti. Jalta konverentsi järel määrati Lviv Ukraina NSV-sse ning linna järele jäänud poolakad sunniti lahkuma[15]. Kuna Lvivi kesklinn sai sõjas suhteliselt vähe kannatada ei toimunud seal suuremahulisi sõjajärgseid ümberehitustöid.

Vene-Ukraina sõda

Bernardiinide kloostri kellatorn 24. märtsil 2026

Pärast täiemõõdulise sõja algust 2022. aasta veebruaris on Vene väed korduvalt Lvivit ja Lvivi oblastit rünnanud, 2026. aasta seisuga on nendes rünnakutes hukkunud 68 tsiviilisikut. Lvivi kesklinna kultuuriobjektid on mitmel korral õhurünnakutes kannatada saanud.[16]

  • 6. juulil 2023 tabasid Vene väed Kalibr-raketiga maailmapärandi puhvertsoonis asuvat ajaloolist elamukompleksi. Rünnakus hukkus 10 inimest ja 48 sai vigastada.[17][18][19]
  • 4. septembril 2024 sai õhurünnakus kahjustada seitse UNESCO puhvertsoonis asuvat kohalikku arhitektuurimälestist[20].
  • 24. märtsil 2026 kahjustasid Vene droonid Lvivi vanalinnas UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Bernardiinide kloostri kellatorni ja arhiivi.[21][22]

Galerii

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 3 "L'viv – the Ensemble of the Historic Centre". World Heritage Site. UNESCO. 5. detsember 1998. Vaadatud 20.04.2026.
  2. ↑ Declaration of Cabinet of Ministers of Ukrainian SSR in creation of the State Historic-Architectural Sanctuary in city of Lviv (official document)
  3. ↑ Я. Ісаєвич, М. Литвин, Ф. Стеблій / Iсторія Львова. У трьох томах (History of Lviv in Three Volumes). Львів : Центр Європи, 2006. – Т. 1, p7. ISBN 978-966-7022-59-4
  4. 1 2 Ostrowski, Jan K. (2000). Lwów. Dzieje i sztuka [Lviv. Ajalugu ja kunst] (poola keeles). Kraków.
  5. ↑ B.V. Melnyk, Vulytsiamy starovynnoho Lvova, Vyd-vo "Svit" (Old Lviv Streets), 2001, ISBN 966-603-048-9
  6. ↑ Kurtyka, Janusz (2001). Odrodzone Królestwo. Monarchia Władysława Łokietka i Kazimierza Wielkiego w świetle nowszych badań (poola keeles). Kraków. ISBN 83-88385-07-0.
  7. ↑ Tertius Chandler. (1987) Four Thousand Years of Urban Growth: A Historical Census. Lewiston, New York: Edwin Mellon Press
  8. ↑ Hrytsak, Yaroslav (2010). Prorok we własnym kraju. Iwan Franko i jego Ukraina (1856–1886). Warsaw. Lk 151.
  9. ↑ Hrytsak, Yaroslav. "Lviv: A Multicultural History through the Centuries". Harvard Ukrainian Studies. 24: 54.
  10. ↑ "Remnants of Lviv's Medieval Fortifications". Forgotten Galicia. 31.10.2017. Vaadatud 20.04.2026.
  11. ↑ "Архівована копія". Originaali arhiivikoopia seisuga 05.03.2016. Vaadatud 30.01.2015.
  12. ↑ Історія львівської Полтви в 10-ти фото — Твоє Місто
  13. ↑ The Fate of Poles in the USSR 1939–1989 by Tomasz Piesakowski ISBN 0-901342-24-6 Page 36
  14. ↑ Beorn, Waitman Wade (2018). The Holocaust in Eastern Europe: At the Epicenter of the Final Solution. Bloomsbury Publishing. ISBN 978-1474232227.
  15. ↑ Reynolds, David (2009). Summits : six meetings that shaped the twentieth century. New York: Basic Books. ISBN 978-0-7867-4458-9. OCLC 646810103.
  16. ↑ "Summary of the State of conservation report by the State Party / Résumé du Rapport de l'Etat partie sur l'état de conservation". UNESCO. 30.01.2026. Vaadatud 20.04.2026.
  17. ↑ "L'viv: UNESCO condemns the attack in the buffer zone of the World Heritage site". UNESCO. 06.07.2023. Vaadatud 20.04.2026.
  18. ↑ "Deadly Russian Missile Attack Destroys Historic Lviv Building". Hyperallergic. 10.07.2023. Vaadatud 20.04.2026.
  19. ↑ "Ukraine: Russian Missile Strike on Lviv a Possible War Crime". Human Rights Watch. 19.07.2023. Vaadatud 20.04.2026.
  20. ↑ "Russian attack on Lviv: at least 7 architectural monuments damaged – photos". Ukrainska Pravda. 04.09.2024. Vaadatud 20.04.2026.
  21. ↑ S.A, Telewizja Polska. "Russian drones hit historic city center in Lviv". tvpworld.com (inglise). Vaadatud 24. märtsil 2026.
  22. ↑ "«Якби підлога прогоріла – дзвін упав би вниз»". Vaadatud 26. märtsil 2026.
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Lvivi_vanalinn