Inimese toitumine põhineb toiduainete manustamisel. Selle üldmõiste alla kuuluvad toiduained, mida süüakse, ja joogid, sealhulgas joogivesi. Toiduained, välja arvatud joogivesi, sisaldavad makrotoitaineid (valgud, rasvad ja süsivesikud) ning seega ka toiduenergiat, mida iseloomustab kalorsus. Joogivesi koosneb üksnes veest ja selles leiduvatest mikrotoitainetest.
Toitumine mõjutab ka inimese kehalist, vaimset, füsioloogilist ja sotsiaalset heaolu. Teadlikkus toidu tarbimise juures on paljude kultuuride ning usundite ja maailmavaadete koostisosa.
Inimese toitumisse annavad panuse nii toortoit kui ka kuumtöödeldud toiduained, mis võivad olla värsked või konserveeritud. Toidutarbimise häireid nimetatakse toitumushäireteks. Inimese toitumise teaduslikke aluseid uurib toitumisteadusa.
Toitained
Pikemalt artiklis Toitained
Toitained jagatakse makro- ja mikrotoitaineteks. Makrotoitained on valgud, rasvad ja süsivesikud, mis annavad organismile energiat. Mikrotoitaineteks nimetatakse kõiki toiduainete tähtsaid koostisosi, millest energiat ei saa, näiteks vitamiinid, mineraalaineid ja mikroelemente.
Valgud
- Pikemalt artiklis Valgud
Valgud on vajalikud eelkõige lihaste ja rakkude ülesehitamiseks. Samuti saab organism neid kasutada energia tootmiseks. Tervise Arengu Instituut soovitab, et umbes 10–20% üle 2-aastaste inimeste energiavajadusest kaetaks valkudega.[1] Et loomsetes toiduainetes vastab eri aminohapete osakaal inimese vajadusele paremini, on loomsetel valguallikatel kõrgem bioloogiline väärtus. Seejuures piisab 10 protsendist ainult teatud tingimustel (väike kehakaal, sporti ega füüsilist tööd ei tehta jne), sest keha valgustruktuuride säilitamiseks loetakse kohaseks 0,8 g valku kehakaalu kilogrammi kohta. Kui aga treeningu abil tahetakse veel lihasmassi kasvatada või kasutatakse niisugust dieeti, mis eeldab valgust energia saamist, (näiteks madala süsivesikusisaldusega dieeti), siis ei ole 0,8 g/kg kaugeltki piisav. Maks suudab päevas metaboliseerida kuni umbes 4 g/kg kehakaalu kohta. See, kui suur kogus nende väärtuste vahel on igal üksikjuhul sobiv, sõltub füüsilisest koormusest (treeningust).[2]
Valgurikkad toiduained sisaldavad vähemalt 10 g valku 100 g söödava mass kohta. Et veganluse puhul loomseid valguallikaid ei ole, tuleks erilist tähelepanu pöörata valgurikastele taimedele.