Friedrich August Johannes Loeffler (24. juuni 1852 Frankfurt Oderi ääres – 9. aprill 1915 Berliin) oli saksa arst ja bakterioloog, keda peetakse üheks viroloogia kui teadusharu rajajaks.^[1] Ta oli üks esimesi teadlasi, kes näitas, et osa nakkushaigusi põhjustavad bakteritest väiksemad tekitajad ehk viirused.

Loeffler õppis meditsiini Würzburgi ülikoolis ja Berliini Humboldti Ülikoolis ning töötas seejärel Robert Kochi assistendina.^[1] Tema varajane teadustöö keskendus nakkushaiguste tekitajate tuvastamisele ja nende leviku mehhanismidele.

Aastatel 1888–1903 töötas Loeffler Greifswaldi ülikoolis hügieeni professorina ning Hügieeni Instituudi direktorina. Seal arendas ta edasi eksperimentaalset mikrobioloogiat ja rajas tugeva teadusliku suuna nakkushaiguste uurimiseks.

1884. aastal tuvastas Loeffler koos Edwin Klebsiga difteeria tekitaja (Corynebacterium diphtheriae), mis oli oluline samm haiguse mõistmisel ja hilisemate ravivõimaluste väljatöötamisel.^[1]

Üks tema kõige olulisemaid saavutusi oli koos Paul Froschiga 1897. aastal tehtud uurimus, kus nad näitasid, et suu- ja sõrataudi põhjustaja on bakteritest väiksem, filtreeritav nakkustekitaja. Seda peetakse üheks esimeseks tõendiks viiruste olemasolu kohta ning see töö pani aluse viroloogiale kui iseseisvale teadusharule.^[1]

Pärast Greifswaldist lahkumist jätkas Loeffler teadustööd Saksamaa erinevates teadusasutustes ning tegeles peamiselt loomade nakkushaiguste uurimisega.

Tema nime kannab tänapäeval ka Friedrich Loeffleri instituut, mis on Saksamaa juhtiv loomataudide ja nakkushaiguste uurimiskeskus.