Felix Kotta (25. juuni 1910 Tartu – 11. oktoober 1963 Tartu) oli eesti kirjanik.

Kotta kasvas Jurjevo asunduses Tomski lähedal, kuhu ta vanemad olid Tartust välja rännanud. Pärast keskkooli lõpetamist töötas ta kaks aastat algkooliõpetajana ja õppis Leningradi ajaloo-filoloogia instituudis 1931–1932, oli Siberis Tomski parteikoolis lektor 1932–1933, ajakirjanikuna Novosibirskis 1933–1934, lõpetas 1938 Herzeni-nimelise Leningradi Pedagoogikainstituudi eesti filoloogia osakonna. Töötas Siberis, Novosibirski ja Kemerovo oblastis õpetajana, teise maailmasõja ajal NKVD vägede instruktor 1940–1942.

1944. aastast elas ta Tartus ja oli Tartu Riikliku Ülikooli marksismi-leninismi kateedri assistent 1945–1946. 1946. aastal asus elama Elvasse, kus hakkas töötama kutselise kirjanikuna^[1].

1955. aastast oli Kotta Tartu Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee liige ja 1958–1960 oli ta Tartu Linna TSN TK esimehe asetäitja. Aastatel 1962–1963 oli ta TRÜ vene keele kateedri õppejõud. Tartu Jahindusklubi ja selle Elva osakonna juhatuse liige.

Tema esimesed trükitud luuletused ilmusid 1926. aastal. Temalt on ilmunud luulekogusid ning 8 luuleraamatut lastele. Ta tegi ka näitekirjanduskatsetusi ning viljeles veidi valmi ja kirjanduslikku paroodiat. Lisaks on ta tõlkinud Vladimir Majakovski luulet.

Felix Kotta poeem "Naabrid" (1935–1936) on esimene kolhoosiaineline poeem eesti kirjanduses. Poeemis jutustab Kotta, kuidas eesti küla elanikud hakkasid mõistma, et ühismajandi loomine on külas ainuõige tee.

• Felix Kotta Eesti biograafilises andmebaasis ISIK