Evald Saag (24. november 1912 Krabi vald, Rõuge kihelkond, Võrumaa – 20. oktoober 2004 Tallinn) oli eesti teoloog ja vaimulik.

Elukäik

Evald Saag sündis Ede-Liguri talus Rõuge kihelkonnas Võrumaal. Ta õppis Krabi algkoolis ning astus pärast Võru Haridusseltsi gümnaasiumi lõpetamist Tondi sõjakooli. Pärast selle lõpetamist jätkas ta 1935. aastal õpinguid Tartu Ülikoolis usuteaduskonnas, mille ta lõpetas 1940. aastal teoloogiamagistri kraadiga Vana Testamendi ja semi filoloogia alal.

14. detsembril 1941 ordineeris piiskop Johan Kõpp Evald Saagi Tallinna toomkirikus vikaarõpetajaks.

Ta nimetati 1956. aastal Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetajana EELK Lauluraamatukomisjoni koosseisu.

Evald Saag oli üks Usuteaduse Instituudi asutajaid, kus ta töötas dekaanina ning Vana Testamendi õppetooli juhatajana. 1980. aastal sai ta Usuteaduse Instituudi audoktoriks. 1996. aastal andis EELK konsistoorium talle praosti aunimetuse, 1998. aastal sai ta esimese Rapla kihelkonna auhinna – Maarja Magdaleena pronksskulptuuri. 2001. aasta veebruaris autasustas president Lennart Meri teda Valgetähe III järgu teenetemärgiga. Iisraelis kasvab temale pühendatud puu.

Evald Saag on maetud Rapla kalmistule.

Evald Saagi teenitud kogudused

Evald Saag oli 1941. aastal Tallinna Toomkoguduse vikaarõpetaja, 1943–1944 Paldiski Nikolai koguduse hooldajaõpetaja; 1944–45 Rapla koguduse õpetaja ajutine kt; 1945–1946 Rapla koguduse õpetaja; 1946 Rapla koguduse hooldajaõpetaja; 1946-1962 Rapla koguduse õpetaja; 1946–47 Tallinna Toompea Kaarli koguduse 2. pihtkonna õpetaja, 1948–49 Märjamaa Maarja koguduse õpetaja; 1949 Lääne-Harju abipraost; 1953-62 Ida-Harju praosti kt, 1962 Järvakandi Peetri koguduse hooldajaõpetaja, 1962–1989 Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja, 1975 Vändra Martini koguduse hooldajaõpetaja, 1975 Tori Püha Jüri koguduse hooldajaõpetaja, 1982–83 Häädemeeste Miikaeli koguduse hooldajaõpetaja, 1982–83 Treimani koguduse hooldajaõpetaja[1].

Keelealased vaated

Saag soovitas kasutada võõrsõnade asemel omasõnu või siis võimalikult algkeelelähedasi sõnu. Näiteks soovitas ta kasutada sõna "jünger" asemel sõna "õpilane" ning nimede "Egiptus" ja "Babülon" asemel nimekujusid "Kopti" ja "Paabel". Nime "Sumer" asemel soovitas ta nimekuju "Sinear" ning sõna "tsikuraat" asemel sõna "zikkur".

Samuti soovitas ta eesti keeles kasutada lühivorme, näiteks sõna "šariaat" asemel sõna šaria, mis on ühtlasi ka algselähedane.[viide?]

Teoloogilised vaated

Jeesuse kohta kasutatava lunastaja (luna-tasu) asemel pidas õigemaks eelistada "päästjat".

Isikumüüdid

Kirikuajaloolase Riho Saardi põhjalik uurimus (avaldatud raamatuna) paljastas, et suur osa Evald Saagi räägitud lennukatest lugudest ei vasta tõele. Tema pärand on klassikaline näide sellest, kuidas fantaasiarikkad "ivanoravalikud" mälestused hakkasid ühiskonnas elama omaette ajaloolise tõe pähe.

Nõukogude okupatsiooni tingimustes elanud kirikuõpetajana oli Saag pideva surve ja KGB jälgimise all. Luues enda ümber "salapärase agendi" aura, tõstis ta oma sotsiaalset staatust ja tegi end huvitavaks. See oli omamoodi psühholoogiline kaitsemehhanism ja ellujäämisstrateegia (nn triksteri ehk vigurivända roll). Saag laskis end meelsasti portreteerida kui rahvusvahelist luureohvitseri, maailmatasemel sumeroloogi, diplomeeritud õigusteadlast ja isegi troopikaarst-kirurgi. Arhiiviandmed neid väiteid aga ei toeta.

Saag omas tohutut austajaskonda ja noorema põlve haritlaste seas oli ta legendaarne kuju. Nõukogude ajal oli ametlik ajalugu range ja tsenseeritud. Saagi põnevad lood ülisalajastest missioonidest, sõjaväest ja keelatud sidemetest lääneriikidega pakkusid kuulajatele alternatiivset, põnevat reaalsust, mis pilkas halli nõukogude argipäeva. Tema loengud ja vestlused (millest osa on salvestatud ka näiteks Ööülikooli loengutes) olid täis metafoore, kus reaalsed ajaloolised sündmused põimusid puhta fiktsiooniga.

Nõukogude ajal ja vahetult pärast taasiseseisvumist oli arhiividele ligipääs piiratud. Kuna keegi ei saanud tema väiteid kontrollida, oli Saagil lihtne rääkida lugusid "ülisalastatud" sõjaväeüksustest või luuretegevusest. Kuulajad võtsid autoriteetse ja targa vaimuliku juttu puhta kullana. See aitas tahtmatult kaasa ka teiste luuremüütide (nagu Laidoneri luurekooli legendi) püsimisele, kuna rahva seas tekkis arusaam, et "kõik põnev oli tol ajal ülisalajane".

Isiklikku

Tema isa oli Jaan Saag ja ema Anna Saag (sündinud Perakond). 4. juulil 1942 abiellus ta Uku Masingu õe Agnes Masinguga. Pärast abikaasa surma (1981. aastal) abiellus ta 1983. aastal Emilie Karjusega.

Mälestuse jäädvustamine

Kersti Uibo tegi temast 1994. aastal filmi "Evaldimaa".

Teoseid

  • Madude osa soome-ugri usundeis (magistritöö Tartu Ülikoolis, Tartu, 1938)

Viited

  1. ↑ EVALD SAAG, eelk.ee

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Evald_Saag