Anton Lembit Soans (17. september 1885 Oranienbaum, Peterburi kubermang – 26. november 1966 Tallinn) oli eesti arhitekt, linnaplaneerija ja õppejõud.

Ta oli üks Eesti Arhitektide Ühingu asutajaliikmeid.[1]

Haridus ja töökäik

1905. aastal lõpetas Tallinna Peetri Reaalkooli (21. lennus). Eestis ei olnud võimalik arhitektuuri ega inseneeriat veel õppida, seega õppis Soans Riia Polütehnilises Instituudis aastatel 1905–1913.[1] Samal ajal õppisid seal ka hiljem tuntud arhitektideks saanud Erich Jacoby ja Karl Treumann, Herbert Johanson, Eugen Habermann, Ernest Kühnert (samuti Tallinna Reaalkooli vilistlased) ning Edgar Johan Kuusik.[2] Nende "riialaste" seltskonda loetakse esimeseks Eesti arhitektide põlvkonnaks.[3]

Arhitektide vähesuse tõttu tsaariajal Eestis nende erialaorganisatsioone ei tekkinud. 1921. aastal asutasid kümme kohalikku arhitekti, nende hulgas Anton Soans, Eesti Arhitektide Ühing.[4]

Anton Soansil oli mitmekesine karjäär. Erialane töö algas Peterburis Korterite Ehitamise Ühingus akadeemik Ernst F. Wierichi juures, sest toona oli hea tava enne ärilist iseseisvumist mõni aasta professionaali käe all töötada.[3]

Anton Soans linnaplaneerijana enne II maailmasõda

Aastatel 1923–1928 Tallinna linnaarhitektina Soansi loodud planeerimiskavad nägid üldjuhul alati ette rohkelt rohelust, sest tervislikumate eluviiside levikuga kasvas ka haljastuse osatähtsus linnas. Tihtilugu tähendas see parkide loomist kvartalite vahele ja alleedega ääristatud tänavaruumi. Näiteks valmis tema käe all Narva ja Tartu maantee vaheline ala, sh täienes Politseipargi planeering, Väike-Ameerika ning ka Pärnu maantee ja raudtee vahelise ala planeeringus nähti ette mitmeid istutusi.[5] Heaks aedlinliku miljöö näiteks on Aarde ja Preesi tänava hoonestus Pelgulinnas (1927), kus hoonestuseks kasutati Herbert Johansoni nelja tüüpprojekti (1929).[3] Harald Arman on öelnud: "See oli üks esimesi terviklikult kujundatud väikekorteritega aedlinnaosi".[6]

Soansi juhtimisel koostatud linnaplaan (1927) nägi ette Kose-Maarjamäe-Lillepi-Varsaallika piirkonna väljaehitamist, kus linnapoolne osa oli määratud aedlinnaks, idapoolne suvilapiirkonnaks. Sel ajal jõuti kavast teostada vähe, Maarjamäe ja Varsaallika piirkond hoonestati ühepereelamutega põhiliselt pärast II maailmasõda.[7] Lisaks on Soansil töös olnud Merivälja aedlinn (võistlusprojekt, I koht, 1927).[1]

Aastatel 1927–1928 korraldatud Pirita rannaala planeerimiskava võistlusel tunnistati I preemia vääriliseks projekt "Õhk, vesi ja päike", mille autorid olid Soans, E. J. Kuusik ja Franz de Vries.

1929. aasta suveks valminud Pirita supelhoone keskosas asus avar kuursaal rõduga, kust viisid trepid alla mererannale. Tiibades asusid kabiinid suplejatele ja duširuumid. Hoones asus ka postiagentuur ja arstipunkt. II maailmasõja aastail põles supelhoone maha ning taastati veidi muudetud kujul. Hoone lammutati 1979. aastal seoses uue rannahoone püstitamisega samale kohale.[7]

Aastatel 1927–1928 korrastati Toompea nõlv ja vallikraav, rajati nõlvale jalgteed ning pargi keskossa staadion koos teenindushoonega kesklinna koolide jaoks. Snelli tiigi kaldale ehitati Soansi kujundatud nelinurkne purskkaev, mille lähedusse rajati enne kiviktaimla. Oma senise nime Toompark sai haljasala 1934. aastal.[5]

1928. aastal sai Soans esikoha Kadrioru pargi ümberkujunduse võistlusel. 1935. aastal valmis Pelguranna pargi planeerimise projekt.[8]

Anton Soans oskas hästi rakendada aedlinnale sobivaid planeerimisvõtteid, arvestades linnaarhitektuuri ajaloolist väljakujunemist. Tänu sellele pakuti talle palju linnaplaneerimistööd ka väiksemates Eesti linnades, tehaseasulates ja eramupiirkondades. 1923. aastal tegi Soans Haapsalu esimese planeerimiskava, mis nägi ette uut haldus- ja kaubanduskeskust (teostamata), Karja peatänava tihedamat hoonestust, tuletõrjemaja, kuurortlinnale omaselt sanatooriumit ning Läänemaa Ühisgümnaasiumi.[9] Samal aastal kavandas ta koos arhitekt A. Eichhorniga Tartu Ropka-Piiskopi aedlinnalise eramupiirkonna.[10] Lisaks oli tööd puhkerajoonides Sindis (1929), Rannamõisas (1929), Otepääl (?), Vasalemmas (?) ja Taevaskojas (1932).[1] Kohtla-Järve servale, Kävale rajati 1925. aastal uus kaevandus ja ettevõtte juurde kujunes Anton Soansi üldplaani kohaselt vähekorruseliste elamutega ja koolimajade töölisasula. Püstitati puidust barakke ja väikekorteritega tööliselamuid hajali gruppidena (Hädaküla) ning ametnike elamud (Siidisuka). Lisaks kujundas ta Kohtla-Järvele tiigiga maastikupargi ning Pioneeri tänava ja Pavandu majade võrgustiku.[11]

Anton Soans linnaplaneerijana pärast II maailmasõda

Veel intensiivsemalt hakkas Soans linnaplaneerimisega tegelema pärast II maailmasõda. Koos Eugen Habermanniga loodi Mõisaküla eramurajooni detailplaneering (1947). Seejärel Viljandi (1950), Narva, Põltsamaa (1955) ja Valga (1956) sõjajärgsed planeerimiskavad. Pärnu kui kunagise uhke kuurortlinna taaselustamine, Tartu taastamine haridus- ja teaduskeskusena (1945 koos Peeter Tarvase, kinnitati 1948; 1954 koos J. Fomini ja H. Armaniga, 1959 korrigeeriti) ning Tallinna uus generaalplaan (koos O. Keppe ja H. Armaniga, I variant 1946, täiendatud variant 1950, kinnitati 1952; Nõukoguse Eesti preemia 1948).[1] Tallinna sõjajärgne ülesehitus nägi ette linna arengut 20 aastaks. Esimesed viis-kuus aastat kulus taastamistöödele, uusi hooneid ehitati vähe. 1946 alustati Estonia teatrihoone ja kontserdisaali renoveerimist (kuni 1950). 1947–1948 ehitati Lenini (nüüd Rävala puiestee) ja sellega ristuvat Eesti Punaste Küttide (nüüd Teatri) väljakut. Põhirõhk oli enim kannatada saanud piirkonnal – kesklinnal.[6]

Anton Soans arhitektina

Töö mahult saab Anton Soansi pidada pigem linnaplaneerijaks, sellegipoolest on ta loomingus mitmeid suurejoonelisi arhitektuuriobjekte. Tal oli valmidust ja oskust teha teiste arhitektidega koostööd, kõik Anton Soansi kuulsamad majad on sündinud just paaristöödena.

Kohtla-Järve koolihoone (2012)

Esmalt proovis kätt ka 1920. aastate traditsionalismis, kuid selles stiilis viljakamad arhitektid olid Herbert Johanson ja Eugen Habermann. 1920. aastate teisel poolel hakkas vihjeid tulema Soansi oskuse kohta teha funktsionalistlikku arhitektuuri (A. Soans. Eesti Seemneviljaühisuse maja. Tallinnas Pärnu maantee 2 teostamata ümberehitusprojekt. 1923; Pikk tänav 36. 1921 O. Moeller, A. Soans, 1924–25 Georg Hellat). Kümnendi lõpul valmis individuaalelamu projekt A. Adamsoni 4, büroo- ja eluhoone (1928–1929).[3]

1930. aastad olid Soansi karjääris ühed arhitektuuriliselt viljakamad. 1931.–1932. aastal valmis tal koos Karl Burman vanemaga koostöös Vihula algkooli projekt. Hilisematest koolidest märkimisväärsed omapärase funktsionalismi tõlgendusega Kohtla-Järve algkool (Spordi 2, 1938–1939) ja Järvakandi algkool (1938).[12]

Anton Soansi üks Eesti mõistes ainulaadseid projekte oli 1932. aastal alustatud ja 1936. aastal lõpetatud Raua tänava umbsopp ehk majad nr 25-35. Ainus tervikliku modernistliku miljööga linnaruumi lõik Eestis tekkis linnale pärandatud suure krundi tükeldamisel. Üksikuid hooneid projekteerisid sinna tema Richard Falkenberg, Johann Ostrat, Villem Seidra ja Artur Vetemaa. See oli traditsioonilisest hoonestusviisist väljamurdmine, geomeetriliste mahtude vormimäng, mis ahvatleb leidma formaalset sarnasust art déco klassikasse kuuluva R. Mallet-Stevensi omanimelise Pariisi tänavaga. Art déco'le viitab ka dekoratiivne nurkade ümardamine ja rõhtjoonte värvidega rõhutamine. "A. Soansi enda kavandatud poega nurgamajal, Raua tänav 25, ei puudu madalama ploki peal Le Corbusier'lik katuseaedrõdu." [3] 2015. aastal sai sellest majast kinnisvaraarendusprojekt Villa Soans, mille raames maja renoveeriti ja 9 korteriteks müüdi.[13]

Tallinna Kunstihoone

1933. aastal projekteeris ta koos E. J. Kuusikuga Tallinna Kunstihoone. Tegemist oli võistlusprojektiga, mis ehitati valmis 1934. aastal Kultuurikapitali abiga. Masinaesteetikast lähtuv modernistlik vorm, kus fassaadilt eendub suur klaasekraan, mis liidab näitusesaali, koosolekusaali ja osa ateljeede aknaid.[3] I korrusel on kunstnike klubi restoran KuKu ning äripind, II korrusel näitusesaalid, III korrusel bürood ning ülemistel kunstnike ateljeekorterid. Ruumipuuduse tõttu ehitati 1963. aasta Kuusiku projekti järgi majale peale lisakorrus. Fassaad ja näitusesaalid restaureeriti 1995. aastal. Tänapäeval tegutseb kunstihoone samal eesmärgil.[14][15]

Samal aastal projekteeris Soans üksi aadressile Tõnismäe 16a korterelamu, maja valmis 1936.[14]

Paralleelselt Kuusikuga tegi Soans koostööd Pärnu linnaarhitekti Olev Siinmaaga. Soansi loomingulises panuses julgetakse kahelda, kuid tema on allkirjastanud nii Rannahotelli (1935–1937) kui ka funktsionalistliku villa Lõuna tänaval (1933–1936) projekti.[14]

1936. aastal valmis Soansi järgmine iseseisev projekt – Koidula 32b, 19. sajandi puumaja ümber- ja juurdeehitus. Majal on jõuliselt funktsionalistlike elemente, asümmeetriline nurgakende raamijaotus, aknaküllane ümarärkel ning metallist rõdupiirded.[14]

Võru pangahoone hakkas kerkima Tartu ja Jüri tänava nurgale 1937. aastal ja valmis 1939, taas projekteeris Soans koos Kuusikuga. Maja oli klassikalise ülesehitusega: väikelinna peaväljaku ääres kolmekorruseline kõrge kelpkatusega hoone, mille keskel on läbi kahe korruse ulatuv operatsioonisaal, linnapildis tõeliselt domineeriv. Stiililt läks esindustraditsionalismi alla – seest moodne aga fassaadil väärikust eksponeeriv kate. Fassaadile lisati ka skulptori Aleksander Kaasku Saare marmorist aknapealsed sümbolistlikud reljeefid.[16]

1937. aasta lõpus kuulutas Eesti Pank välja Pärnu pangahoonekavandite võistluse. Koostöös Alar Kotliga projekteeris Soans võidutöö. Hoonet hakati ehitama 1939, kuid II maailmasõja tõttu ehitus venis 1943. aastani. See oli omal ajal suurim Pärnu maja ja üks suuremaid pangahooneid Eestis. Ülesehituselt ja stiilist paratamatult sama asutuse esindushoonena küllalti sarnane ehk isegi veel dekooririkkam. Tänapäeval on seal, Rüütli 40a, SEB Pärnu peakontor.[16]

1938. aastal projekteeris Anton Soans Kohtla-Järve Issanda Muutmise apostlik-õigeusu kiriku (Järveküla tee 7). Põhiplaanilt geomeetriliselt selge ja tagasihoidlik. See oli ainus apostlik-õigeusu kirik, mis sellel kümnendil Eestis ehitati.[11] Samuti ainulaadne funktsionalistlik kirik Eestis; hoolimata traditsioonilisest detailikäsitlusest on kiriku ülesehitus ja vorm täiesti moodne, puudub isegi sibulkupli motiiv.[3] Alates 1998. aastast kultuurimälestiste nimekirjas, kuid enne seda jõuti koguduse poolt kirikule kuppel peale ehitada.[17]

Üks eredamaid näiteid tema projekteeritud mälestusmärkidest on 25. juunil 1939 Konstantin Pätsi sünnikohas avatud mälestussammas Tahkurannas, mis valmis koostöös skulptor Ferdi Sannamehega.[18]

Teoste loend

Võru pangahoone, Tartu 25
Kohtla-Järve Issanda Muutmise kirik
Raua 25
  • Haapsalu I planeerimiskava (1923)
  • Tartu Ropka-Piiskopi aedlinn (koos A. Eichhorniga; 1923)
  • Aarde ja Preesi tänava hoonestus Pelgulinnas (koos E. Habermanniga; 1927)
  • Merivälja aedlinn, I koht (1927).
  • Pirita rannaala planeerimiskava (koos E. J. Kuusikuga), I koht (1927–1928)
  • Toompea vallikraavi korrastus (1927–1928)
  • Kadrioru pargi ümberkujunduse, I koht (1928)
  • A. Adamsoni 4 büroo- ja eluhoone (1928–1929)
  • Sindi puhkerajoon (1929)
  • Rannamõisa puhkerajoon (1929)
  • Eesti hüpoteegipanga hoone (koos Karl Burman vanemaga), II koht (1930)
  • Roosikrantsi 4b eramu aiakujundus (1931)
  • Vihula algkool (koos Karl Burman vanemaga; võimalik, et ainult allkirjastanud; 1931–1932)
  • Taevaskoja puhkerajoon (1932)
  • Villa Pärnus Lõuna 2a (koos O. Siinmaaga; võimalik, et ainult allkirjastanud; 1933)
  • Eesti Kunstimuuseum (koos E. J. Kuusikuga), III koht (1933)
  • Tallinna Kunstihoone (koos E. J. Kuusikuga; 1933–1934)
  • Miljööväärtusliku piirkonna Raua põigu kvartal: Raua 25 (1932) ja 31 (1934)
  • Elamu Pirital (1934)
  • Pärnu rannahotell (koos Olev Siinmaaga; 1935)
  • Pelgulinna superlasutus (1935), hävinud
  • Koidula 32b ümber- ja juurdeehitus (1936)
  • Tõnismäe 16a korterelamu (1936)
  • Eesti Seemnevilja Ühisuse hoone Valli tänava ja Pärnu maantee nurgal (1936), teostamata
  • Messihoone (1937)
  • Tööstuspalee (koos A. Kotliga) Roosikrantsi ja Kaarli pst nurgal, 2 varianti (1937), teostamata
  • Võru pangahoone (koos E. J. Kuusikuga; 1937–1939)
  • Pärnu pangahoone (koos A. Kotliga; 1937–1943)
  • Inglise Kolledž Politseiaia kõrval (1937–1938)
  • Järvakandi algkool (1938)
  • Kohtla-Järve töölisasula:
    • Pioneeri ja Pavandu tänava hoonestus (1922–1923)
    • Siidisuka tänava hoonestus (koos E. Habermanniga; 1923–1924)
    • Kohtla-Järve algkool, Spordi 2 (1938–1939)
    • Issandamuutmise vene-õigeusu kiriku Järveküla tee 7(1938)
  • Konstantin Pätsi sünnikoha mälestusmärk (koos Ferdi Sannamehega; 1939)
  • Tallinna uus generaalplaan (koos O. Keppe ja H. Armaniga; 1946–1952):
  • Lenini pst (Rävala pst) ja Eesti Punaste Küttide väljak (Teatri väljak) (1947–1948)
  • Mõisaküla elamurajooni planeering (koos E. Habermanniga; 1947)
  • Tartu sõjajärgne taastus[viide?] (koos Peeter Tarvase ja H. Armaniga; 1945–1959)
  • Pärnu sõjajärgne taastus[viide?]
  • Viljandi sõjajärgne taastus (1950)[viide?]
  • Pühajärve puhkekodu (valmis ainult haldushoone peakorpus 1954).
  • Põltsamaa sõjajärgne taastus (1955)[viide?]
  • Valga sõjajärgne taastus (1956)[viide?]

Näitused

1993. aastal "Teisiti: funktsionalism ja neofunktsionalism Eesti arhitektuuris" Helsingis Soome Arhitektuurimuuseumis ja Tallinnas Kunstihoones. Näituse kataloogi koostasid Mart Kalm ja Krista Kodres, Eesti arhitektuurimuuseum.[1]

2010. aasta sügisel toimus Eesti Arhitektuurimuuseumi soolalao suures saalis mälestusnäitus "Arhitekt Anton Soans 125". Näituse materjali põhiosa pärines arhitektuurimuuseumis olevast Soansi isikufondist.[19]

Isiklikku

Ta abiellus 1930. aastal Ellen Bachmaniga, kes töötas raamatupidajana. Nende pojad on Eerik (hilisem metsateadlane) ja Ado Soans (hilisem ehitusinsener).[8] Tema vennapoeg oli graafik Olev Soans, tema vennapojapoeg skulptor Jaak Soans.[viide?]

Viited

  1. 1 2 3 4 5 6 7 Mart-Ivo Eller, toim (1996). Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 482.
  2. ↑ Tallinna Reaalkool. "Arhitekte Tallinna Reaalkoolist". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2018.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Print. Lk 14.
  4. ↑ Eesti Arhitektuurimuuseum. "EALi ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. mai 2018.
  5. 1 2 Silver Riisalo (2014). Mees, kes andis pealinnale kopsud – Uurimus Tallinna linnaaednik Hans Lepast. TTÜ Tartu kolledž.
  6. 1 2 Harald Arman, toim (1965). Eesti Arhitektuuri Ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 14.
  7. 1 2 Toomas Vitsut (2009). Pirita linnaosa üldplaneeringu seletuskiri. Tallinn: Tallinna Linnavolikogu.
  8. 1 2 Eesti arhitektuurimuuseumi arhiiv. Soansi toimik.
  9. ↑ Villem Raam (1996a). Eesti arhitektuur: 2. osa. Läänemaa, Hiiumaa, Saaremaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Tallinn: Valgus. Lk 9.
  10. ↑ Villem Raam (1996b). Eesti arhitektuur: 4. osa. Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Tallinn: Valgus. Lk 11.
  11. 1 2 Villem Raam (1996c). Eesti arhitektuur: 3. osa.Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa. Tallinn: Valgus. Lk 173.
  12. ↑ Karin Hallas-Murula (23. märts 2007). "Albumitäis algkoolimaju". Sirp.
  13. ↑ Endover. "Villa Soans". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. mai 2018.
  14. 1 2 3 4 Mart Kalm (1998). Eesti funktsionalism: Reisijuht. Tallinn: DOCOMOMO. Lk 20.
  15. ↑ Karin Hallas-Murula (2014). Tallinna Kunstihoone 1934-1940. Tallinn: Tallinna Kunstihoone Fond.
  16. 1 2 Karin Hallas-Murula, Mart Kalm, koostaja: Märt Karmo (2004). Eesti Panga ajaloolised hooned. Tallinn: Eesti Pank.
  17. ↑ Kultuurimälestiste riiklik register. "Kohtla-Järve õigeusu kirik".
  18. ↑ "Anton Lembit Soans". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2018.
  19. ↑ Mait Väljas. Väljas|url=http://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/dentelmenlik-ehituskunst-anton-soans-125 Džentelmenlik ehituskunst – Anton Soans 125[alaline kõdulink] Sirp, 08.10.2010.

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Anton_Soans