See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklist Narval (perekond)
Levila

Narval (Monodon monoceros) on mereimetaja, kes kuulub vaalaliste seltsi hammasvaalaliste alamseltsi narvallaste sugukonda ja narvali perekonda. Narvallaste sugukonnast on narval üks kahest tänapäeval elusolevast liigist koos valgevaalaga.[2]

Narval ei ole praegu ohustatud liik, kuid lähitulevikus võib see ohustatuks muutuda.[3] Looduses elab üle 80 000 narvali,[4] uuematel hinnangutel 170 000 – 180 000 isendit (IUCN 2017). Teisel hinnangul on neid ligikaudu 123 000.[5]

Narval NSV Liidu postmargil (1971)

Nimetus

Narvali nimetus tuleb vanapõhja sõnast náhvalr 'laibavaal' ja on seotud liigi nahavärviga. Monodon monoceros on nimetus, mille liigile andis 1758. aastal Carl Linné. See tähendab 'ükssarvik-ükshammas'. Inuktituti keeles nimetatakse narvalit qilalugaq gernertaq 'taevasse osutav'.[6]

Kirjeldus

Narvalid on keskmise suurusega vaalalised, kelle pikkus on 4–6 m. Isased on veidi suuremad kui emased.[7] Vastsündinute pikkus on 160 cm, emastel 360 cm suguküpsuse saavutamisel, 400 cm täieliku füüsilise küpsuse saavutamisel, isastel 420 cm suguküpsuse saavutamisel, 475 cm täieliku füüsilise küpsuse saavutamisel.[6]

Nende mass jääb vahemikku 800–1600 kg. Täiskasvanud emaste tüüpiline mass on 1000 kg, isastel 1600 kg.[8] Maksimaalne mass on ligikaudu 1900 kg.

Värvuselt on narvalid valkjaskollakad tumedate laikudega ning muutuvad vanusega heledamaks.[9] Vastsündinud on sinakas-hallid, noored sinakasmustad ning täiskasvanud kirjud hallid. Vanad narvalid on peaaegu täielikult valged.[4] Vastsündinud narvalid on hallid või hallikaspruunid. Kahe aasta pärast muutub nahk kirjumaks, kattudes kattuvate valgete laikudega, ja hall toon muutub tumedamaks. Täiskasvanul on kõhupool valge ning seljapool valge ja kirju. Vanematel täiskasvanutel on tume ainult kitsas kolmnurkne vöönd, mis kitseneb kaela tagaosast kuni selgroo keskjooneni, kus see lõpeb teravikuga.[6]

Narvalil on kaks hammast, millest isastel areneb vasak ülemine silmahammas[10][8] pikaks spiraalseks võhaks. See võib kasvada kuni 2,5–3 m pikkuseks. Võhk läbib ülahuule ja on seest närvilõpmetega varustatud, võimaldades tajuda keskkonna, näiteks vee temperatuuri, rõhu ja keemilise koostise muutusi[11].

Võhkade olemuse ja kasutuse kohta on esitatud palju teooriaid. See ei ole sootunnus, sest ka 15%-l emastest on lühike võhk. On oletatud, et võhka kasutatakse isastevahelistes jõuproovides, kuid võhk on äärmiselt tundlik, mistõttu selle vägivaldne kasutamine oleks väga valus. Narvalitel esineb peaarme ja katkisi võhku, aga tegu on nähtavasti selle tagajärg, et narvaleid kütivad mõõkvaalad ja inimeste poolt. Võhad võivad murduda ka madala sukeldumise käigus põgenemiskatsetel.[6] Kui võhk oleks narvalile arktilises keskkonnas ellujäämiseks hädavajalik, siis oleks võhk kõigil narvalitel. Narvali võhk on ainus sirge võhk. See kaldub spiraalselt vasakule ja lõpeb terava otsaga. Võhk on õõnes ja võib kasvada 3 m pikkuseks ning kaalub umbes 10 kg. Emaste võhk on veidi väiksem ja spiraal vähem märgatav. Ligikaudu ühel narvalil viiesajast on ka teine võhk, mis samuti keerleb vasakule ja on parem ülemine silmahammas. Võhk kasvab kogu elu jooksul. See võib painduda kuni ligikaudu 30 cm. Rohkem hambaid narval ei kasvata.[12] On täheldatud võha kasutamist saagi uimastamisel.

Narvallaste sugukonnale on iseloomulik seljauime puudumine. See on tõenäoliselt evolutsiooniline kohastumus jää all ujumise hõlbustamiseks. Erinevalt enamikust vaalalistest ei ole narvalite kaelalülid täielikult kokku kasvanud, vaid on liigendatud nagu maismaaimetajatel. See võimaldab pead suhteliselt vabalt liigutada. Nahk on kevadel paksem ja pehmem, sügisel õhem ja tugevam. See on osaliselt tingitud suvise karvavahetuse mõjust.[6]

Illustratsioon „Narval“, A. Thorburn, 1920

Levila

Narval on põhjapoolseima levikuga vaalaline ning elab arktilistes vetes Gröönimaa, Venemaa, Kanada ja Norra põhjaranniku ümbruses.[13] Enamik narvaleid talvitab kuni viis kuud merejää all Baffini lahe ja Davise väina piirkonnas.[4]

Bioloogia ja käitumine

Suhtlemine ja rännakud

Narvalid elavad tavaliselt 15–30 isendist koosnevates rühmades, mis võivad ajutiselt ühineda kuni mitmesaja isendiga karjadeks.[14]

Narvalid kasutavad heli suhtlemiseks, jahipidamiseks, navigeerimiseks ja nägemisvõime asendamiseks. Nad kasutavad peas asetsevat rasvarikast elundit melooni kolju eesmiselt osalt peegelduvate helide fokuseerimiseks. Nad reguleerivad oma häälitsuste kõrgust ja kestust, et maksimeerida heli levimist erinevates keskkondades. Nad suhtlevad omavahel mitmesuguste häälitsuste abil, sealhulgas vilinate, üminate ja klõpsudega. Klõpsude helikõrgus on 19–48 kHz. Klõpsude sagedus varieerub 3–150 klõpsuni sekundis. Vilinate helikõrgus jääb vahemikku 300 Hz kuni 18 kHz.[6]

Narvalite peamised looduslikud vaenlased on jääkarud, mõõkvaalad ja morsad.

Narvalid rändavad hooajaliselt: suvel liiguvad nad ranniku lähedal asuvatesse jäävabadesse vetesse, talvel aga sügavamatesse piirkondadesse tiheda jääkatte alla.

Toitumine

Narvalid on karnivoorid, kes toituvad peamiselt kaladest, kalmaaridest ja krevettidest.[4]

Nad on suurepärased sukeldujad ning võivad toiduotsingul sukelduda kuni 1,5 km sügavusele. Merejää praod võimaldavad neil tulla vajaduse korral pinnale õhku hingama.[4] Tavaliselt sukeldutakse 500 m sügavusele. Narvalid suudavad sukelduda üle 1500 m sügavusele kauemaks kui 25 minutiks, kuni 40 minutilks. Põhja-Jäämere all on Atlandi ookeani päritolu soojem vesi. Ookeane eraldab tihe soolakiht, mida nimetatakse halokliinikihiks. Isaste ja emaste sabauimed on erineva kujuga. Tõenäoliselt sellepärast sukelduvad emased sügavamale ja kiiremini kui isased ning isased suudavad suurendada oma tõukejõudu, et kompenseerida ujumisel võhast tingitud suuremat takistust.[6]

Toitumine varieerub hooajaliselt: talvel söövad nad rohkem põhjaloomi (bentost), suvel aga peamiselt kalu, sealhulgas polaarturska ja süvalesta. Nad toituvad jääserval ja jäävabades suvistes vetes.[4] Et narvalitel ei ole suus hambaid, neelavad nad saagi tervelt alla.[6]

Paljunemine

Emased saavad suguküpseks 5–8-aastaselt, isased 8–9-aastaselt (kuni 11–13-aastaselt). Tiinus kestab umbes 14–15 kuud.[6] Tavaliselt sünnib üks poeg iga 2–3 aasta järel. Paaritumine toimub aastaringselt. Vasikad jäävad ema juurde kuni 20 kuuks.[6]

Eluiga

Vanust hinnatakse hammaste kasvukihtide isotoopanalüüsi abil. Nende moodustumist mõjutab lämmastikutaseme hooajaline varieerumine (tase on kõrge punastes rõngastes, madal valgetes rõngastes). Teised meetodid kasutavad asparagiinhappe ratsemisatsiooni, mis võrdleb matemaatiliselt silmaläätse tuumasid ja hammaste kasvurõngaid. Vanim dokumenteeritud emane narval oli 115-aastane, kuigi narvali keskmine eluiga on ligikaudu 50 aastat.[6] Vangistuses nad üldjuhul ei ela kaua. Pole selge, miks nad vangistuses hästi ei ela, kuid on ilmne, et nad on erakordselt tundlikud. Seevastu valgevaal tundub akvaariumis suhteliselt hästi elavat.[6]

Legendid ja rahvapärimus

Narvali võhka on ajalooliselt seostatud ükssarviku sarvega. Keskajal müüdi narvali võhku ükssarviku sarve pähe väga kõrge hinnaga ning sellele omistati ravivaid omadusi, näiteks mürgistuse ja melanhoolia ravis.

Viikingid ja teised põhjamaade kaupmehed müüsid neid esemeid sageli kulla hinnast kallimalt.

Põhjarahvad kasutasid narvalit mitmel otstarbel: liha toiduks, rasva kütuseks, sooli nööride valmistamiseks ning võhka tarbe- ja iluesemete nikerdamiseks.

Ohustatus

Narvalite populatsiooni geneetiline varieerumine on suhteliselt väike, mis võib muuta liigi haavatavamaks keskkonnamuutuste suhtes.[15]

Nafta- ja gaasimaardlate arendamine ning kliimamuutused ohustavad narvaleid. Suurenev arendus toob kaasa rohkem laevaliiklust, mis suurendab kokkupõrgete tõenäosust ning tekitab rohkem veealust müra, mis võib häirida vaalaliste omavahelist suhtlemist.[4] Laevaliiklusest, tööstuslikust kaevandamisest, mereehitusest ja sõjalisest tegevusest tulenev veealune mürasaaste häirib akustilist keskkonda, mida vaalalised suhtlemiseks vajavad. See häirimine võib takistada nende võimet leida toitu, otsida paarilisi, navigeerida, vältida kiskjaid ja hoolitseda järglaste eest. See võib kahjustada nende ellujäämist ja heaolu.[6]

Narvalid on üle elanud mitmesuguseid kliimaperioode, sealhulgas jääajad, mil jää kattis kogu nende elupaiga. Kuid merejää taseme tõus võib nüüd piirata nende talviseid elupaiku. See muutus võib suurendada nende suremisriski, sest nad võivad laieneva jää vahele lõksu sattuda.[6]

Viited

  1. ↑ Lowry, L., Laidre, K. & Reeves, R. (2017). Monodon monoceros. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2017.
  2. ↑ Narval (Monodon monoceros), Kalapeedia, kalapeedia.ee, 2019, vaadatud märtsis 2020.
  3. ↑ Narwhal, National Geographic, nationalgeographic.com, vaadatud märtsis 2020.
  4. 1 2 3 4 5 6 7 Narwhal, World Wildlife Fund, worldwildlife.org, vaadatud märtsis 2020.
  5. ↑ Narwhal facts, arcticwwf.org.
  6. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 Narwhal Facts, Narwhal Research, narwhal.org.
  7. ↑ J. Johnson. Ookeanielu entsüklopeedia, Tallinn: Koolibri 2006, lk 64.
  8. 1 2 The Narwhal Tusk: It’s a Tooth!, Arctic Kingdom, arctickingdom.com, 28.6.2022.
  9. ↑ narval. – Eesti entsüklopeedia, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 1995, lk 560–561.
  10. ↑ Martin T. Nweeia, Frederick C. Eichmiller, Peter V. Hauschka, Ethan Tyler, James G. Mead, Charles W. Potter, David P. Angnatsiak, Pierre R. Richard, Jack R. Orr, Sandie R. Black. Vestigial Tooth Anatomy and Tusk Nomenclature for Monodon Monoceros. – The Anatomical Record, 2012. Täistekst. Varem on narvali võhku peetud ka lõikehammasteks.
  11. ↑ Unicorn of the Sea: Narwhal Facts, World Wildlife Fund, worldwildlife.org.
  12. ↑ The Narwhal Tusk: It’s a Tooth!, Arctic Kingdom, arctickingdom.com, 28.6.2022. Vaadatud 15.6.2026
  13. ↑ A. Vilcinskas. 1000 kala, Sinisukk 2006, lk 365.
  14. ↑ Narwhal, American Cetacean Society, acsonline.org.
  15. ↑ Imeline Teadus 2020, nr 4, lk 12.
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Narval