See artikkel räägib Andorra ajaloost antiikajal

Andorra ajalugu antiikajal, nagu suuresti ka selle ajaloo teisi perioode, iseloomustab see, et ühiskondlikud ja kultuurilised muutused, mis mujal maailmas aset leidsid, jõudsid Püreneede tekitatud isoleerituse tõttu sinna aeglaselt ja hilja. Sellepärast on Andorras väga vähe märke Rooma riigist ja ibeeride kultuurist kohta, kuigi Andorra oli kindlasti kindlalt Rooma võimu all. Rooma aja allikad viitavad sellele, et Püreneede piirkond, mis hõlmas Cerdanya, Alt Urgell ja Andorra, oli ühtne ja terviklik ruum, millel oli roomlaste jaoks sõjaline ja kaubandusliku strateegiline tähtsus. Andorra oli seal otsekui piirikindlustus. See, et Roomal oli seal teedevõrgustik, sealhulgas Strata Ceretana, mis kulges läbi Iulia Lybica (tänapäeva Llívia) ja ületas Püreneed, võimaldas Andorral naabermaakondade arenguga kaasa minna ning aitas Roomal piirkonda sõjaliselt ja kaubanduslikult kasutada.^[1]

Vaata ka: Romanisatsioon

Andorra hakkas romaniseeruma väga hilja.

Rooma riigi ja Kartaago riigi (Hannibali) vaheline konflikt (Puunia sõjad domineerimise pärast Vahemere lääneosas näitas selgelt Püreneede tähtsus läbipääsuna ning sõjalise ja kaubandusliku strateegilise piirkonnana. Aastal 218 eKr kasutas Hannibal, kes tahtis vältida Rooma liitlase Emporioni mõjuala, üle Püreneede Itaaliasse jõudmiseks Segre jõe orgu. Samal aastal maabus Emporionis oma vägedega Rooma väejuht Gnaeus Cornelius Scipio Calvus, et lõigata läbi Hannibali vägede varustusliinid ja kontrollida Püreneede läbipääsukohti. Sellesse konteksti kuulub Andorra arvatav esimene mainimine Rooma riigi allikates: kreeka ajaloolane Polybios, kes jutustab Hanníbali retkest üle Püreneede, mainib bargusiisid, airenosiisid, ilergeete ja andosiine (keda on oletamisi samastatud antiikaja andorralastega) kui osa rahvastest, kes tee peal alistati:^[1][2] "Olles talve jooksul lõpule viinud mainitud ettevalmistused ja niimoodi taganud Aafrika ja Hispaania julgeoleku, läks määratud päeval teele 90 000 jalaväesõduri ja 12 000 ratsaväesõduriga. Ta ületas Ebro jõe ning alistas Püreneedeni ilergeetide, bargusiide, airenosiide ja andosiinide hõimud." (Polybios, Historiae, III 35) Andosiinide samastamine tolle aja Andorra elanikega põhineb nimede sarnasusel ning on oletuslik.^[3][4]

Ent ajaloolased kahtlevad selles alistamises, sest Pürenee poolsaare rahvad hakkasid vastu. Näiteks Lusitaanias valmistas Viriathus roomlastele peavalu. Tundub, et ibeerid osutasid sissetungidele suurt vastupanu. Tänapäeva ajaloolaste üldine seisukoht on see, et alistunud keldid ja ibeerid olid Rooma vastu väga vaenulikud, nii et keltide hõimud isegi ühinesid, et Rooma sissetungile vastu seista. Julius Caesar kasutas seda vaenulikkust teadlikult ära, et oma sõdureid innustada ja vallutussõdu õigustada. Niisiis on võimalik, et andosiinid ja teised ibeerid avaldasid Hannibali retkele vastupanu.^[1][2]

Hoolimata teadaolevatest ibeeri mässudest ibeerid romaniseerusid. Romanisatsioon hõlmas muu hulgas ladina keele kasutuselevõttu igapäevaelus, nii et see lõpuks asendas ibeeri keeled. Samuti tähendas see varasema eluviisi ümberkorraldamist: linnastumine kasvas ning Rooma usundi ja kohaliku usundi elemendid sulandusid.^[5][1]

Vaata ka: Suur rahvasterändamine

Germaanlaste rände saabumine ohustas Rooma riiki. Rooma püüdis takistada nende edasiliikumist. Aastatel 260–409 kuulus Andorra piirialade kindlustusvööndisse. Püreneed olid looduslik takistus, mida täiendasid linnused, mis pidid vastu seisma vandaalidele, sueebidele, alaanidele ja lõpuks läänegootidele. Roc d'Enclarile Santa Colomas ehitati Enclai linnus, mis kuulus paljude mäekurude jalamil paiknevate tornide ritta. Teine kindlustatud asulate rida paiknes Llívia ja La Seu d'Urgelli vahel.

Enclari linnusest on välja kaevatud kolm torni, mis 4. ja 5. sajandil pKr paiknesid 5600 m² suuruse linnuse sees, kuid 6. sajandi paiku hakati linnust hülgama. Tänapäeval seda linnust enam ei ole ning näha on ainult torni alustalasid, sest teise Andorra pareatge järgi pidi piiskoplik kaasvürst selle lammutama, tõenäoliselt oli see osa kokkuleppest, mis keelas kaasvürstidel Andorras oma kindluse omamise.^{[7] [1]}

Protoajaloo periood on Andorra ajaloo suur pime ajastu, nagu ka Andorra romanisatsioon. Esimesed tööd täpselt selle ajastu kohta pärinevad 1990ndatest. Endiselt on vähe teada sellest, kuidas ja kui kiiresti romanisatsioon toimus ja missugune oli selle kultuuriline substraat.

Lisaks selgete kirjalike allikate nappusele puuduvad ka linnalised leiukohad. Siiski on hakatud saama rohkem andmeid, kui on hakatud keskenduma loodusvarade kasutamise viisidele. Rööbiti on uusi uurimisväljavaateid avanud toponüümilised ja paleoökoloogilised uurimused. Urgelleti ja Cerdanya Rooma-aegse asustuse parem tundmine peaks aitama Andorra romanisatsiooni paremini mõista.

Klassikalistest tekstidest on säilinud üksnes üks hüpoteetiline allikas – lühike lõik Polybiose teosest, milles mainitakse andosiine – rahvast, keda on seostatud muistsete andorralastega.

Nüüdisaegne historiograafia on andnud umbes 30 uurimust, mis keskenduvad arheoloogiale ja toponüümikale. ^{[8][9][10][11][12][13]}

• Ester Armengol Aleix. Andorra: un profund i llarg viatge, Govern d'Andorra 2009, ISBN 978-99920-0-549-1.
• Josep Maria Bosch, Cristina Yáñez. Andorra entre els segles I i IV. – Història d'Andorra. De la prehistòria a l'edat contemporània, Barcelona: Edicions 62 2005, lk 77-88.
• Col·lecció Història, Geografia i Institucions d'Andorra: L'Edat Antiga i Mitjana a Andorra, Govern d'Andorra, Ministeri d'Educació, Joventut i Esports 1996.
• Josep Farràs, La romanització de l'Alt Segre. Un estudi toponímic, litsentsiaaditöö, Universitat de Lleida 2000.
• Abel Fortó, Xavier Maese. Camp Vermell. Evidència d'hàbitat rural i activitat metal·lúrgica a l'antiguitat. – Actes del simposi Les vil·les romanes a la Tarraconense, 2007.
• Jordi Guillamet Anton, Andorra: Nova aproximació a la història d'Andorra. Revista Altaïr 2009, ISBN 978-84-936220-4-6.
• Xavier Planas jt. El substrat preromà en la toponímia relacionada amb inestabilitats de vessant en l'àmbit geogràfic nord-oriental de la península Ibèrica i zones properes. – Fontes Linguae Vasconum, 2008, 109, lk 481-509.
• Jordi Planellas, Història Digital d'Andorra, Aloma Editors 2013, ISBN 978-99920-66-02-7.
• Xavier Solà, Xavier Llovera. Els primers habitants del solà d'Engordany. – Engordany, la vida al solà, segles II aC - XX dC', Andorra la Vella: Ministeri d'Educació, Cultura i Joventut 1993.
• Albert Villaró. Nova Descripció del Principat i Valls d'Andorra.
• Cristina Yáñez. La ceràmica dels primers pobladors. – Roc d'Enclar, transformacions d'un espai dominant, segles IV-XIX, Andorra la Vella: Ministeri de Cultura 1997, lk 229-248.