Kiviloo mõis (saksa keeles Fegefeuer) oli rüütlimõis Harjumaal Harju-Jaani kihelkonnas. Nüüdisajal jääb kunagine mõis Raasiku valla territooriumile Harju maakonnas.

Kiviloo küla on Taani Hindamisraamatus kirjas 1241. aastast. Ristiusu toomisega said kloostrid suured maavaldused. Võimupüramiidi tipumees, Tallinna piiskop rajas oma kantsid Kaunissaares, Kiviloos, Porkunis. Piiskopi mõisadena mainitakse esmakordselt Kivilood 1322. ja Kaunissaart 1326. aastal. Kuid alates piiskopimõisa rajamisest ilmub nimi Fegefeuer, ladina keeles purgatorium, eesti keeles puhastustuli. Eestlaste suus muutub Fegefeuer Vähkvereks. Neil aegadel oli Jõelähtme jõe kaldal, praeguste linnuse varemete kohal, arvatavasti suur väga tugevasti kindlustatud puidust hoone, kus käis ka piiskop.^[1]

Liivi sõjas ründasid Vene väed 12. septembril 1560 Kiviloo linnust, mida kaitses 11 sakslast. Venelased võtsid selles pidutsenud ülikud esimestel sõjakäikudel vangi, häbistasid ja saatsid türmi.^[2]

Pärast sõda tuli esimene luteriusu piiskop Agricola. 17. sajandi alguses panditi Kiviloo eramõisana ja sellega sai piiskopide aeg otsa. Uus mõisa peamaja kerkis hääbuva kindlus-lossi kõrvale 17. sajandil. See oli moodne, vähem kindlustatud ehitus ja soosis vana allakäiku, mis oli siiski aeglane. 1774. aastal käis Kiviloos August Wilhelm Hupel – kodu-uurija, keele- ja kirjamees, Põltsamaa pastor. Hupel kirjutas: „… kunagine võimas loss oli hiljuti elamiskõlblike ruumidega. Nüüd lagunemas. Vallikraavid on veel korras…“.^[3] Järgmise kolme sajandi jooksul kannavad Kiviloos valitsenud mehed seitsme suguvõsa nimesid. Teiste seas tuntud De la Gardiede esindaja, Rootsi riigimarssal ja Eestimaa kuberner Jakob De la Gardie. Rootsi valitsusajal Eestis, 1584. aastal läänistati mõis Tallinna piiskop Christian Agricolale, 1641. aastal läänistati Martin Paulile^[1]. Handtwigide aeg kestab üle sajandi ja ühe neist laseb maha jalutuskäigu ajal kingsepa poeg. Poissi oli lapseeas mõisas ihunuhtlusega karistatud. Nüüd tuli kättemaks ja eluaegne Siber. 1842. aastal omandasid mõisa Stackelbergid, kelle kätte see jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni, parun Konstantin Karl Otto Woldemar von Stackelbergilt. Ka Stackelbergid valitsesid pikalt ja nendelt mõis võõrandati 1920ndail. Mõisa 19. sajandil valminud puidust härrastemaja põletati 1905. aastal. Selle asemele ehitati uus historitsistlik kivist Kiviloo mõisa härrastemaja, mis on tänini säilinud.

Üliväärtuslik pilt-dokument Kiviloo piiskopilossist on säilinud seepiajoonistus aastal 1824 C. Ungern-Sternbergilt. Umbes samast ajast on linnuse plaan C.Faehlmannilt. Teeneka kodu- ja looduseuurija Gustav Vilbaste mälestusi lugedes saame aimu Kiviloo tiikide ja neis ujuvate saarte ilust mõisa hiilgeaegadel. 1921. aastal kirjutab Vilbaste: „…rohtaia ja jalutuspuiestiku vahel on looga kujuline tiik, umbes tiinu suurune. Kaevatud aastasadade eest. Kaldal kasvavad hiiglasuured puud ja kolmas osa tiigist on juba ummistunud. Mõnikümmend aastat tagasi olnud tiigil neli ujuvat saart, nüüdseks on neid kaks. Oma asukohta tiigil muudavad nad endiselt. Saartel kasvab luhthein ja punaka koorega pajud. Ka suurvesi ei ujuta saari kunagi üle…™. Lossi varemetest kirjutab Vilbaste sajand tagasi: „…Ajahammas teeb lossi varemete kallal praegu agaralt tööd, sest kivi langeb kivi järel müürilt alla ja mõne aastakümne pärast ei ole varemetest muud järel kui rusuhunnik…“. See Vilbaste nägemus ongi täitunud. Varemeid on jäänud vähe, on rohelusse mattunud rusuhunnikud.

Eriti lootusetu on olukord viimasel 30 aastal, mil omanikuta või eraomanikuga territooriumil asuvad kaitsealused müürijupid kedagi ei huvita. Ajutine lootusekiir tekkis 21. sajandi esimesel kümnendil, kui tegus vanahärra sakslane Harald Gip tegi mõisa peahoone korda. Ta kutsus parki külalisi ja 2007. aastal kindluse varemetes võimaldas lavastada vabaõhuteatrina Enn Vetemaa „Roosiaed“. Siis eaka härra Gipi ind rauges.

Praegu on Kiviloos vaikne ja vald paneb müüki võimsa mõisaaegse, küla kasutuses oleva hoone. See oli mõisa valitsejamaja, stiilne ja peamajaga kokku sobiv. Maja taga on mõisa meierei ja sepikoda. 1920ndail otsustas Peningi vald tuua Kiviloo küla Jäägri koolitalust kool üle mõisa keskusesse. Laenurahaga kohendati meierei ja sepikoda kooliruumideks ja valitsejamaja kantseleiks ning õpetajate korteriteks. Polnud kerge, raha laenati kohalikelt elanikelt juurde. Ja kool avati 1929. aastal. Tööd jätkusid, laenu võeti veel 1939. aastal. Kool sai seitsme klassiga ja üle 100 õpilasega. Varsti arvasid igahaljad reformaatorid, et pole vajagi. Piisab neljast klassist, kuni uksed sootuks suleti.

Mõisa peamaja 20. sajandil pole võrreldav nendega, kuhu paigutati kool või muu kogukonnale vajalik asutus. 17. sajandil ehitatud maja kindluse kõrval jõudis muutunud kujul 20. sajandisse ja põletati 1905. aastal. Stackelberg ei osanud tulevikku vaadata ja ehitas 1906. uue ja uhkema. Historistlik juugendi ja neogooti sugemetega, keeruka ja elava liigendusega. Fassaadi ilmestavad eri kõrgusega katuse osad eenduvate ja taanduvate detailidega. Avar vestibüül, saal veranda vaatega jõele. Vabakujunduslik park ringtee ja puude rühmadega ei ole ülepingutatult range.

Kogu see ilu käib alla pärast võõrandamist. Mõisas tegutseb enne ja pärast sõda mitmeid asutusi. Kohaliku rahva jaoks on suletud. Sovhoosi kontor, sidejaoskond ja korterid toovad elu, kuid ei soosi heakorda. 1990ndad toovad erastamissegaduse, mille käigus vald peab kohtult abi leidma. Praegune särav hoone on eespool mainitud Harald Gipi teene. Omanikke on vahetunud, mõisas ja selle ümber on vaikus.

• Kiviloo piiskopilinnus

• Eesti Ajalooarhiivi Kinnistute register: Kiviloo mõis (Harju-Jaani khk)
• Kiviloo mõisast Eesti mõisaportaalis
• Külli Koppelmaa "Aastaid lagunenud Kiviloo mõis Raasiku vallas saab taas korda" Sõnumitooja nr 6, 11. veebruar 2004

Harju-Jaani kihelkond

Kirik: Harju-Jaani
Mõisad: Anija mõis | Aruküla mõis | Haljava mõis | Kambi mõis | Kaserahu mõis | Kaunissaare mõis | Kehra mõis | Kiviloo mõis | Läti mõis | Paasiku mõis | Peningi mõis | Perila mõis | Raasiku mõis | Rätla mõis | Võhmuta mõis