Jaan Sihver

Elulugu

Jaan Sihver sündis 1879. aastal Viljandimaal Vana-Tänassilma vallas. Lõpetas 1900. aastal Eesti Aleksandrikooli ning töötas kooliõpetajana Võru- ja Pärnumaal.

1905. aastal abiellus Jaan Sihver Mõisakülast pärit Helene Kollistiga ja asus elama Mõisakülla. Ta oli tol ajal Mõisakülas aktiivne seltsielu edendaja: lõi näiteks kaasa kohaliku puhkpilliorkestri tegevuses.[1]

Jaan Sihveri Eraalgkool

 Pikemalt artiklis Mõisaküla Kool-Lasteaed

13. oktoobril (vkj 29. septembril) 1905 asutas Jaan Sihver äia majas Mõisakülas aadressil Kesk tänav 7 Mõisaküla esimese kooli, eestikeelse 2. klassi erakooli, olles ühtlasi selle juhataja. Peale tema õpetas lapsi veel tütarlaste gümnaasiumi lõpetanud preili Karu. Koolis õppis 60–70 last. Kooli avamisel viibinud Abja parun Karl Adam Eduard von Stackelberg lubas koolile tasuta küttepuid. Paraku jäi kooli tegevus üürikeseks, sest Jaan Sihver osales 1905. aasta revolutsioonisündmustes Eestis ja vahistati 24. detsembril 1905. Ta mõisteti 15 aastaks sunnitööle. Kool suleti 1906. aasta jaanuaris.[2]

Poliitiline tegevus

Jaan Sihver oli 1905. aastast VSDTP liige. Ta vabanes sunnitöölt pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ning töötas maapiirkondade osakonna instruktorina Moskva Tööliste Saadikute Nõukogus.[3]

1917. aasta juulist tegutses Jaan Sihver Eestis Tallinnas Eesti Ajutise Maanõukogu liikmena, kus oli ka kommunistliku ajalehe Tööline ja Maatamees toimetuste liige; Eestimaa Maatameeste Keskbüroo liige ja Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu bolševike fraktsiooni esimees.

1917. aasta juulist oli J. Sihver ka VSDT(b)P Eesti sektsioonide konverentsi saadik ja valiti VSDT(b)P Eesti sektsioonide Keskkomitee liige. Augustis 1917 juhtis ta koos Voldemar Vöölmanniga Eesti maatameeste konverentsi, konverentsil valiti ta Eesti Maatameeste Keskbüroo juhiks.

Oktoobrirevolutsiooni järel oli J. Sihver Eestimaa Sõja-revolutsioonikomitee liige ja ta esines Viktor Kingissepa kõrval 27. oktoobril kõnega Tallinna tööliste ees, kes olid kogunenud Toompeale Eestimaa kubermanguvalitsuse laialiajamiseks ja võimu ülevõtmiseks[4].

Kaksikvõimu ajal Eestis 1917. aastal oli ta 1917. aastal valitud Tallinna linnavolinik ja 1917. aasta detsembrist Viljandi Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees ja J. Sihver oli ka Viljandi Töörahva ja Sõjaväelaste Saadikute Nõukogu häälekandja "Töörahva Hääl" peatoimetaja.

Pärast Eesti okupeerimist Saksa vägede poolt 1918. aastal taandus J. Sihver koos nõukogude vägede ja võimuorganitega Venemaale.

1918. aasta suvest kuulus VK(b)P Eesti Osakondade Keskkomiteesse ning 1918. aasta septembris ka Moskvas VK(b)P Keskkomitee juures moodustatud Okupeeritud Alade (Valgevene, Leedu, Läti, Poola, Eesti ja Soome) Keskkomiteesse Eesti organisatsioonide esindajana.

Tegevus Eesti Vabadussõja ajal

1918. aasta sügisel kuulus J. Sihver Eestimaa Ajutisse Revolutsioonikomiteesse, mis valmistas ette Eestimaa vallutamist Punaarmee poolt. Ta oli Punaarmee Eesti väeosade – Eesti Punaarmee ja 2. Viljandi kommunistliku polgu organisaator, Eesti Kütipolkude Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees.

Pärast Saksamaal 1918. aasta novembris toimunud novembrirevolutsiooni alanud Saksa keisririigi vägede taandumist ja Nõukogude Venemaa poolt Brest-Litovski rahulepingu ühepoolset tühistamist alustasid Punaarmee üksused 28. novembril 1918 pealetungi Eesti vallutamiseks. Punaarmee Petrogradi sõjaväeringkonna staabi juhtivtöötaja ja Punaarmee Eesti väeosade nõukogu esimees[5] Jaan Sihver hukkus Narva lahingus Punaarmee ja Eesti kommunistlike polkude poolt Narva vallutamise katsel.

 Pikemalt artiklis Narva lahing (1918)
 Pikemalt artiklis Eesti Töörahva Kommuun

Isiklikku

Jaan Sihver oli abielus Helene Sihveriga (1880–1967), abielust sündis kaks poega, vanem poeg Viktor (1905–1967) oli sõjaväelane, ka tema viibis stalinlikus vangilaagris.

Mälestuse jäädvustamine

Viited

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Sihver