See artikkel räägib endisest õppeasutusest; praeguse õppeasutuse kohta vaata artiklit Kõrgem Kunstikool Pallas

Kunstiühingu Pallas kunstikool (1924. aastast Kõrgem Kunstikool Pallas) oli kunstikool, mille asutas 1919. aastal kunstiühing Pallas.

Pallase lõpetanutest moodustunud koolkond lõi romantilise realismi traditsiooni, mille järelmõju kestis aastakümneid.

Kunstiühingu Pallas kunstikool 1919–1921

Kunstiühingu Pallas kunstikooli asutamise mõttele tulid kunstnikud Konrad Mägi, Ado Vabbe, Aleksander Tassa, Julius Genss ja Anton Starkopf. 17. augustil 1919. aastal pöördus kunstiühingu Pallas esimees Aleksander Tassa haridusministri poole kirjaga, kus esitas Konrad Mäe ja Anton Starkopfi koostatud kava asutada esialgu skulptuuri-, joonistamis- ja maaliateljeed, hiljem oleks lisandunud graafikaateljee.[1] Vastuseks teatas haridusministeerium, et eraalgatusel tekkinud õppeasutust on võimalik toetada ainult siis, kui õppeasutus on juba olemas.[2] Augusti lõpus avaldati ajakirjanduses teade, et kunstiühing Pallas avab Tartus ateljeed maali, joonistamise, graafika ja skulptuuri õppimiseks. Kool alustas tööd vabaateljee õppeasutusena 1. oktoobril 1919 Lõuna-Eesti Kunstikaitse Toimkonna ruumides, milles enam erilist tegevust ei toimunud. Kooli aadress oli Lossi tänav 3. 8. oktoobriks oli õppetööle registreerunud üle 40 õpilase, tegelikult asus õppima 23 õpilast.[3][4]

23. oktoobril palus kunstiühing Pallas Tartu linna haridusosakonnal registreerida kool haridusministeeriumis Kunstiühing Pallase kunstikoolina.[5] Kui haridusminister Konstantin Treffner 31. märtsil 1920 kooli põhikirja kinnitas, siis registreeriti see haridusministeeriumis 13. jaanuaril 1921 erakoolina, mille nimi oli Kunstiühing Pallas kunstikool.[6]

Kooli võisid astuda mõlemast soost isikud vanusest ja haridusest hoolimata, samuti ei tehtud kitsendusi erialase ettevalmistuse suhtes. Kuna kindlat õppekava ei olnud, võimaldas ateljeesüsteem õpilasi igal ajal vastu võtta. Õppeaeg ei olnud esialgu piiritletud, vaid sõltus õpilase andekusest ja arenemisvõimest. 

Õppetöö oli jaotatud ateljeede ja loengute vahel. Esimesed õpilased olid kõik juba varem kunsti õppinud ja seepärast ei avatud põhikirjas ette nähtud joonistamise ja maalimise üldklassi. Tööd alustati kohe ateljeedes. Koolis tegutses kaks ateljeed, kus tegeleti akti, portree ja natüürmordi joonistamise ja maalimisega ning graafikaga, mida tehti sule-, pintsli- ja pliiatsijoonistuse, mõnevõrra ka linoollõikega.[7] Vastavalt vabaateljee tüüpi kooli iseloomule käisid mõlema ateljee tööd jälgimas Konrad Mägi ja Ado Vabbe. Kindlat ühe või teise õppejõu ateljeed veel ei olnud. Konrad Mägi õpetas peamiselt akti ja portreed, Ado Vabbe natüürmorti ja graafikat.[8]

Skulptuuriateljees töötas Anton Starkopf, kes õpetas skulptuuritehnikaid ja kompositsiooni, ning 1920. aasta algusest Voldemar Mellik, kes õpetas joonistamist ja modelleerimist. Kultuuriajaloost pidas loenguid Hendrik Sepp Tartu Ülikoolist, kunstiajaloost rääkisid Julius Genss ning Eduard Tassa.[4] Kunsti- ja kirjandus teadmisi said õpilased kunstiühingu Pallas loengutel. Õpilaste poole aasta töö tulemusi tutvustati iga semestri lõpus õpilastööde näitustel.

Kunstiühingu Pallas kunstikool 1921–1924

Ajavahemik 1921. aasta sügissemestrist kuni 1924. aasta kevadsemestrini tähistab uut etappi Pallase kunstikooli arengus. Ateljeetüüpi kunstikooli võimalused olid end ammendanud ja õppetöö korraldati ümber. Elu nõudis reeglipärase õppetööga kunstikooli, kus oleksid saanud õppida ja täielikku kunstiharidust omandada ka algajad.[9] Avati ettevalmistusklass ja üldklass ning alles nende läbimise järel sai liituda ateljeega. Kui õpilane töötas edukalt kolm aastat ateljees, siis jõudis ta meistriateljeesse, mis lõpetas koolikursuse.[4]

1921. aastal alustas kooli juures tööd joonistusõpetajate ettevalmistuskursus, mida hakkas rahaliselt toetama ka haridusministeerium. Õpetajaskonnaga liitusid tuntud kunstnikud Nikolai Triik, Villem Ormisson, Jaan Vahtra ja hiljem ka Peet Aren ning Rudolf Paris. Kunstiajaloo loenguid hakkas pidama Voldemar Vaga. Lisandus ka graafikaateljee, mida kutsuti juhtima Georg Kind Dresdenist. 1923. aastal vahetas Kindi välja Magnus Zeller.[4]

Erinevalt varasemast allutati iga ateljee ühele õppejõule, mistõttu hakkasid ateljeed omandama kindlat eripära õpetaja loomingulaadi ja pedagoogiliste põhimõtete järgi. 1921/1922. õppeaasta sügissemestril töötas Nikolai Triik natüürmordi ja akti alal, sest Konrad Mägi oli sõitnud välismaale. Ado Vabbe töötas akti, portree ja kompositsiooni alal teises maaliateljees. Kevadsemestril loobus Triik natüürmordimaalist, kuna see läks vastloodud üldklassi kavasse, ning õpetas portree- ja aktimaali. Kui Konrad Mägi 1922. aasta sügissuvel tagasi jõudis, lisati maaliateljeedele kolmanda erialana maastiku- ja natüürmordimaali. Vabbe ateljees hakati lisaks varasemale tegelema dekoratsioonimaaliga, sest dekoratsioonikunstnikke oli teatritest puudu.[10]

Oluline muudatus toimus, kui kool sai endale uued ruumid, mis asusid endises linna haiglas Kalamehe tänaval. 19. septembrist 1921 käis õppetöö juba uutes ruumides, mis olid küll esialgu remontimata, kuid siiski palju odavamad ja valgemad kui Lossi tänaval. Avaramad ruumiolud võimaldasid rohkem õpilasi vastu võtta. Kui 1919. aastal alustati paarikümne õpilasega ja 1920. aastal oli õpilasi 60 ümber, siis 1921. aasta sügisel oli juba üle 80 õpilase.[11] Siiski pakkusid uued ruumid vaid ajutist leevendust ruumikitsikusele, sest maja tuli jagada Tartu linna tervishoiuosakonna ja korteritega.

1922. aasta lõpul jõuti järeldusele, et parim lahendus koolile oleks osta oma maja. Sobivat maja müüdi aadressil Karlova tänav 2. Linnavalitsuse laenuga omandatud maja anti kunstikoolile lepingu alusel tasuta kasutada. 1923. aasta augustis koliti uude majja ja Pallase ruumidesse Kalamehe tänaval asus Naisühingu Käsitöökool.[12] 

1922. aasta sügisel tuli mõte muuta kooli põhikirja nii, et see sarnaneks kõrgema kooli põhikirjaga. Parandatud kujul esitati see kinnitamiseks haridusministeeriumile. 16. jaanuaril 1923 kinnitatud põhikirja järgi oli kunstikool Pallas kõrgem kool ja sisseastujatelt nõuti keskkooliharidust.[13] 

1924. aasta alguses õppis koolis 124 õpilast. Kolmest ateljeest oli kujunenud kindla programmiga kool ettevalmistusklassi, üldklassi, kolme maaliateljee, graafikaateljee ja skulptuuriateljeega. Neile lisandusid 1923/1924. õppeaastal meisterateljeed. Praktilise töö kõrval läbisid õpilased teoreetiliste ainete kursuse.

Pallase kunstikoolile oli iseloomulik tihe kokkupuude välismaa kunstiga. 1920. aastate esimesel poolel korraldati vastava stipendiumi abil õpireise õppejõududele ja õpilastele Saksamaa kunstikeskustesse ning edaspidi peamiselt Pariisi.[14]

Kõrgem Kunstikool Pallas 1924–1940

3. novembril 1924. aastal registreeriti kunstikool Pallas kõrgemaks õppeasutuseks. Eestis tekkis esimest korda võimalus saada kõrgemat kunstiharidust.

Kõrgema kunstikoolina säilitas Pallas algusaastatel eelneva õppesüsteemi: ettevalmistava astmena alg-, üld- ja maaliklassi, spetsialiseerumise ateljeedes ja kooli lõpetamise meisterateljeega. Endiselt jätkas tegevust ka keskkooli joonistusõpetajate ettevalmistuskursus.[15] Põhikiri võimaldas kooli pääseda vabakuulajatena ka neil, kellel puudus keskharidus, kui nad avaldasid silmapaistvat andekust. Kunstikooli said lõpetada või joonistusõpetaja kutse omandada ainult keskkooliharidusega isikud.[16]

Pallase lennud olid keskmiselt viieliikmelised. Kõige väiksem lend oli 1930. aastal, mil lõpetas üks inimene. Kõige suurem oli 1939. aasta lend, mille lõpetas üheksa inimest. Aastatel 1924–1930 lõpetas Pallase kunstikooli 25 noort kunstnikku ja 1931.–1940. aastal 54 noort,[17] 1943. aastal lisandus veel 11 lõpetajat.[18] Ühtekokku lõpetas aastatel 1924–1940 Pallase 79 noort kunstnikku, neist täieliku kursuse 64 ja 15 ainult praktilise osa. Maalijatena lõpetas 54, skulptoritena 15 ja graafikutena kümme inimest. 

Ametlik õppeaeg Pallases oli kuus aastat. Keskmine õpingute kestus oli Pallases siiski 7 ⅓ aastat. Paljude õppeaeg venis kümne aasta pikkuseks. Meesõpilastel langes õpingute aega ka sundaja teenimine kaitseväes. Mitmed õpilased, näiteks Karl Pärsimägi, Rudolf Sepp, Eduard Kutsar, pidid ajutiselt katkestama, et õpinguteks raha teenida. Oli ka andekamaid, kes lõpetasid Pallase ettenähtud kuue aasta või vähemaga, näiteks Elmar Kits, Richard Kaljo, Erik Haamer. Leidus ka noori, kelle koolitee jäi pooleli. Põhjus seisnes väheses andekuses või majanduslikes raskustes. Ateljeedes ega meisterateljeedes ei kiirustatud lõpetamisega. Õpetajate nõukogu kontrollis iga meisterateljee õpilase pädevust enne, kui lubati kooli lõpetada. Koolist lahkudes pidi lõpetaja olema suuteline elus hakkama saama.[19]

Õppejõud

Õpetajaskond oli Pallases võrdlemisi püsiv. Kooli juhataja või õppejõud võis põhikirja järgi olla isik, kelle tehnilised võimed ja teoreetilised teadmised olid avalikult kindlaks tehtud ja kes pedagoogilise töö kõrval tegutses kestvalt oma erialal. Õppejõud pidi olema eelkõige hea kunstnik, alles seejärel hea pedagoog. Kõik õppejõud kuulusid kooli õpetajate nõukogusse (pärast 1934. aasta põhimääruse kinnitamist kunstinõukokku), kus vastutati õppetöö sisulise külje ja kõigi õpilastega seotud teemade eest. Nõukogus tegeleti näiteks õppemaksust vabastamise, stipendiumite ja abirahade määramise, korrarikkumise ja üleviimisega klassist klassi või ateljeesse. Nõukogu vastutas ka meisterateljeesse määramise ja lõpetamise eest. 1920. aastatel oli õppejõude kuni kaheksa, 1930. aastatel kuus, sest õpilaste arv vähenes.[20] 1930. aastate teisel poolel asusid õpetajatena tööle juba oma kooli vilistlased, nende seas Aleksander Vardi, Hando Mugasto, Kaarel Liimand, Arkadio Laigo ja Roman Vaher. Õppejõud olid kohustatud esinema Tartus näitustel vähemalt kord kahe aasta jooksul.[4] 

Välisreisid

Nii nagu algusaastatel, jätkusid ka 1920. aastate teisel poolel õppejõudude välisreisid, milleks olid kooli eelarves ette nähtud vastavad summad. Konrad Mägi kasutas 1924. aastal talle määratud stipendiumi välismaal tervise parandamiseks. Voldemar Mellik käis 1925. aastal Saksamaal ja Prantsusmaal ning Anton Starkopf käis 1926. aasta suvel Prantsusmaal. Ado Vabbe ja Rudolf Paris käisid koos 1928. aasta suvel Saksamaal, Prantsusmaal ja Hispaanias ning Jaan Vahtra käis 1929. aasta suvel Prantsusmaal ja Saksamaal. 1930. aastatel kooli eelarve õppejõudude välisreise enam ei võimaldanud, kuid mõnel puhul saadi reisitoetust siiski Kultuurkapitalilt.[21] 1934. aasta sügisel toimus kunstiühingu Pallas korraldamisel tutvumisreis Nõukogude Liitu. Koolist osalesid kunstiajaloo lektor Voldemar Vaga, õpilased Rudolf Sepp ja Ernst Hallop ning tulevased õpetajad Kaarel Liimand, Hando Mugasto ja Juhan Nõmmik. Omal käel käisid mitmed õppejõud Pariisis, näiteks Kaarel Liimand 1937. aasta suvel, Aleksander Vardi sama aasta sügistalvel ja Arkadio Laigo 1939. aasta suvel. Nad tõid reisilt kaasa rohkesti muljeid ja linnavaateid Pariisi tänavatest ja Seine'i kaldapealselt, mida jäädvustasid kunstiteostes.[22]

Koolitöö põhikiri ja asutuse ümbernimetamine

1924. aasta põhikiri oli koolitöö aluseks ligi kümme aastat. 31. märtsil 1933. aastal kinnitas Vabariigi Valitsus kooli uue põhikirja. Õpetajaid valis ametisse õpetajate nõukogu asemel kooli kuratoorium. Õpetajate protest ja võitlus kooli sisemise vabaduse eest jäeti tähelepanuta. Sama aasta septembris täiendati Vabariigi Valitsuse nõudmisel põhikirja õpetajate haridust puudutava sättega. Selle kohaselt võisid Kõrgema Kunstikooli Pallas õppejõududeks olla vaid isikud, kes on lõpetanud mõne kõrgema kunstikooli. Ilma diplomi või lõputunnistuseta võis õppejõududeks valida vaid selliseid isikuid, kellel oli väljapaistvaid teeneid kujutava kunsti alal. Pallase uue põhikirja kinnitas Peaminister Riigivanema ülesannetes Konstantin Päts 19. septembril 1934. aastal.[23] 

1935. aastal kaaluti kooli kindlamat rahastamist silmas pidades Pallase muutmist riiklikuks kooliks või sihtasutuseks. Sama aasta sügisest hakkas riikliku kõrgema õppeasutusena töötama Tallinna Konservatoorium. Kahe kõrgema õppeasutuse riigistamine käis Eesti Vabariigil üle jõu ja Pallas jäi kõrvale. 1936. aasta sügisel asus kuratoorium kooli põhikirja sihtasutuse nõuetele vastavaks ümber töötama. Sihtasutuse seaduse järgi oleks sihtasutusele määratud kindel riiklik toetus. 7. jaanuaril 1937. aastal arutati teemat kunstiühingu Pallas peakoosolekul, kus otsustati saata siseministeeriumile ettepanek muuta kunstikool Pallas sihtasutuseks. Kooli juhatus asus vajalikke ettevalmistusi tegema. Riigil ja linnal puudus huvi, mistõttu jätkas Pallas endiselt kunstikoolina.[24]

1938. aasta alguses avaldatud eraõppeasutuste toetamise seadus nägi ette, et eraõppeasutuste ülalpidajatele antakse riigi eelarvest toetust. See hõlmas õppejõudude palka, ehituste püstitamist ning õppevahendite ja sisseseade hankimiseks vajaminevat raha. Toetust anti tingimusel, et toetuse saajad on sihtasutused ja nende juhtimisest võtab osa haridusministeeriumi esindaja. Mittesihtasutustest eraõppeasutuste ülalpidajatele lõpetati senise toetuse andmine, kui nad haridusministri antud tähtajaks ei olnud sihtasutusteks ümber kujundatud.[25] 

Teise kõrgema kunstikooli rajamine

1938. aasta veebruaris koostati haridusministeeriumis riikliku kõrgema kunstikooli (nii- öelda kunstiakadeemia) asutamise eelnõu. Loodavale õppeasutusele oli ette nähtud ka hoone ehitamine Tallinnasse Merepuiesteele. Pallase kunstikooli ähvardas riiklikust toetusest ilma jäämine, üksnes õppemaksust saadava tulu ja juhuslike toetustega ei oleks suudetud uue kooliga võistelda. Kuratoorium arutas olukorra üle ja pöördus Tartu linna koolivalitsuse poole ettepanekuga muuta Pallas linna kooliks.[26]

Tartu linnavalitsus ei kiirustanud otsuse langetamisega. Haridusministrile saadetud märgukirjas toetas linnavalitsus, et Pallase ülalpidamiseks asutataks sihtasutus ning haridusministeerium võtaks õppejõudude palgad riigi kanda. Samuti palus linnavalitsus haridusministril kaaluda, kui vajalik on teise kõrgema kunstikooli asutamine.[27] 

Kahe kõrgema kunstiõppeasutuse küsimus äratas ühiskonnas huvi ja leidis laialdast arutamist nii kunstiringkondades kui ka väljaspool.[28][29]

Siiski ei rutanud Vabariigi Valitsus uue eraõppeasutuste seaduse ellurakendamisega. Pallas sai ettenähtud toetuse ja kool jätkas tegevust senistel alustel. 

Kõrgema Kunstikooli Pallas lõpp

17. juunil 1940. aastal okupeeris NSV Liit Eesti ja korraldas 21. juunil riigipöörde. 6. augustil liideti Eesti Nõukogude Liiduga. Algas kunstielu ümberkorraldamine nõukogulikel alustel. Augusti alguses likvideeriti kõik seni Eestis töötanud erakunstikoolid. 21. augustil 1940 otsustas presidendi kohusetäitja peaminister Johannes Vares asutada Tartus 1. septembrist riigi ülalpeetava kunstikooli, mille nimeks sai Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool. Uus kunstikool alustas tööd likvideerimise seaduse alusel kunstikooli Pallas ruumides septembri lõpus. Samuti kasutati Pallasest järele jäänud varustust.[30] Nõukogude võimu asutatud Konrad Mäe nimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli tegevuse katkestas 1941. aasta suvel sõjategevus koos Saksa okupatsiooniga.

1942. aasta sügisel avati Pallase ruumides Tartu linnavalitsuse kulul ja haridusdirektooriumi toetusel kunstikool nimega Kõrgemate Kujutavkunstide Kursused. Sõna kõrgem oli lisatud tartlaste omal volil ja selle kohta soovisid võimud saada selgitust.[31] Kooli direktori Arnold Matteuse taotlusele nimetada õppeasutus Kõrgemaks Kunstikooliks Pallas vastati jaatavalt 1943. aasta 23. septembril. Õppetöö lõpetati 1944. aasta aprillis.[32]

Kunstikooli Pallas uurija Tiina Nurk peab kooli lõpuaastaks 1940. aastat.[30] Mitmed autorid[viide?] on pakkunud selleks 1951. aastat, mil likvideeriti ENSV Tartu Riiklik Kunstiinstituut ja kogu kujutava kunsti alane kõrgharidus koondati Tallinna (vaata Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut).

Tartu Riiklik Kunstiinstituut

25. augustil 1944. aastal hõivasid Nõukogude väed Tartu. Pallase kunstikooli hoone põles maha, säilisid vaid keldrikorrusel olnud esemed.[33] Põlenud Pallasest päästetud skulptuuritarbed, ahjud ja muu kasutamiskõlblik vara viidi korporatsiooni Ugala ruumidesse Hans Heidemanni (Julius Kuperjanovi) tänaval, kus 15. novembril 1944 alustas tööd Tartu Riiklik Kunstiinstituut.[33] Instituut jagunes kolmeks fakulteediks: maal, skulptuur ja graafika. Õppetöö kestis kuus aastat, lõpetajad said riigieksamite sooritamise ja diplomitöö kaitsmise järel loova kunstniku kutse õigusega olla õppejõud, tegutseda vabakutselise kunstnikuna ning kunstialaste töökodade kunstilise juhina.

Õppejõududena asusid tööle põhiliselt endised pallaslased: Anton Starkopf, Ado Vabbe, Aleksander Vardi, Priidu Aavik, Johannes Võerahansu, Elmar Kits, Enn Roos, Johannes Hirv, Martin Saks, Juhan Püttsepp, Richard Kaljo, Tallinnas õppinuist Eduard Einmann. Starkopfile, Vabbele ja Vardile anti professori kutsenimetus ja kuuele õpilasele dotsendi oma. Direktorina töötasid aastatel 1944–1945 Priidu Aavik, aastatel 1945–1948 Anton Starkopf ja aastatel 1948–1951 Eduard Einmann.[34]

Lõpetajad

Instituut alustas 1944/45. õppeaastal tööd 93 õpilasega, kellest õppis maali 67, skulptuuri 13 ja graafikat 13.[34] 1945. aasta sügisel kasvas õpilaste arv 127-ni ja 1946. aasta sügisel 143-ni. 1947. aasta kevadel lõpetas instituudi esimene lõpetaja: maali alal kaitses diplomitöö Ilmar Linnat, kes sai tööd sama instituudi õppejõuna. 1948. aastal lõpetasid maali Ants Viidalepp, Helve Viidalepp, Kaja Kärner, Eduard Maaser ja J. Raid, graafika ala Leopold Ennosaar ja Agu Peerna, skulptuuri ala Mari Rääk. Lõpetajaist viis asusid instituuti tööle. 1949. aasta kevadel kaitsesid diplomitööd E. Alberg. L. Kohk, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Ülo Sooster ning skulptuuri alal E. Janiado. 1950. aasta kevadel sai diplomi kaheksa maaliõpilast: A. Anni, H. Pudersell, E. Paap, A. Säärits, skulptuuri alal O. Männi, E. Kirs. L. Israel ja M. Ehelaid. Kokkuvõttes lõpetas Tartu Riikliku Kunstiinstituudi enne Tallinna instituudiga ühendamist 22 inimest.[34]

Viited

  1. ↑ Tiina Nurk. Kõrgem Kunstikool "Pallas" 1919–1940. (2., täiendatud ja parandatud trükk) Tallinn: Tänapäev, 2004, lk 16.
  2. ↑ Nurk (2004), lk 17.
  3. ↑ Nurk (2004), lk 18.
  4. 1 2 3 4 5 Eesti kunsti ajalugu 5. Eesti Kunstiakadeemia, 2010.
  5. ↑ Nurk (2004), lk 19.
  6. ↑ Nurk (2004), lk 20.
  7. ↑ Nurk (2004), lk 24.
  8. ↑ Nurk (2004), lk 27.
  9. ↑ Nurk (2004), lk 41.
  10. ↑ Nurk (2004), lk 47.
  11. ↑ Nurk (2004), lk 43.
  12. ↑ Nurk (2004), lk 58.
  13. ↑ Nurk (2004), lk 71.
  14. ↑ Eesti kunsti ajalugu. I köide, 2. osa: Eesti kunst 19. sajandi keskpaigast kuni 1940. aastani. Tallinn: Kunst 1977, lk 127.
  15. ↑ Nurk (2004), lk 77.
  16. ↑ Nurk (2004), lk 117.
  17. ↑ Nurk (2004), lk 185.
  18. ↑ Nurk (2004), lk 222.
  19. ↑ Nurk (2004), lk 185–186.
  20. ↑ Nurk (2004), lk 99–100.
  21. ↑ Nurk (2004), lk 114.
  22. ↑ Nurk (2004), lk 114–115.
  23. ↑ Nurk (2004), lk 82.
  24. ↑ Nurk (2004), lk 84–86.
  25. ↑ Nurk (2004), lk 87.
  26. ↑ Nurk (2004). lk 86–87.
  27. ↑ Nurk (2004), lk 88.
  28. ↑ Veelkord kunstikool "Pallasest". Postimees, 17. märts 1938.
  29. ↑ Alfred Vaga. Kunstide-akadeemiast. Postimees, 9. veebruar 1938.
  30. 1 2 Nurk (2004), lk 253.
  31. ↑ Kaalu Kirme. Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis sõja-aastail 1941–1944. Tallinn: Kunst, 2007, lk 23.
  32. ↑ Nurk (2004), lk 254.
  33. 1 2 Aino Bach. "Tartu kunstnike tööst". – Sirp ja Vasar, 3. veebruar 1945.
  34. 1 2 3 Elango, Ants. Kujutavate ja tarbekunstnike ettevalmistamisest Eesti NSV-s 1944-1975

Kirjandus

  • Kunstikool Pallas Tartu: 1919–1929 = École des beaux-arts Pallas Tartu, Estonie: 1919–1929. [Tartu]: Pallas, 1929.
  • Voldemar Erm. "Kõrgema Kunstikooli "Pallas" lõpp". – Looming 1988, nr 4.
  • Tiina Nurk. Kõrgem Kunstikool "Pallas" 1919–1940. (2., täiendatud ja parandatud trükk) Tallinn: Tänapäev, 2004. ISBN 9985621956 (köites)
  • Mare Joonsalu, Tiiu Talvistu. Pallas. Tartu: Tartu Kunstimuuseum, 2010. 529 lk. ISBN 9789985976555 (köites)
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Tartu_Riiklik_Kunstiinstituut