Białowieża ürgmets (poola keeles Puszcza Białowieska) on umbes 1500 km² pindalaga mets Poola-Valgevene piiril. Białowieża tähendab eesti keeles valget torni.
Võrreldes teiste Poola ja Euroopa metsaaladega moodustavad Białowieża metsast märkimisväärse osa üle saja aasta vanused loodusliku päritoluga puistud. Tegu on ühe viimase suurema säilinud ürgmetsaga Euroopas. Metsas elavad hundid ja ilvesed ning seal paikneb maailma suurim looduslik piisonipopulatsioon. Alates 2010. aastast on Białowieża mets kantud organisatsiooni BirdLife International IBA linnukaitsealade nimekirja[1] ja alates 1979. aastast on see ka UNESCO maailmapärandi nimistus.[2]
Ürgmetsa kaitseks on Poola poolel moodustatud Białowieża rahvuspark ja Valgevene poolel Białowieża laane rahvuspark.
Asukoht
_male_Białowieza.jpg)
Metsamassiiv, mida tänapäeval nimetatakse Białowieża ürgmetsaks, koosneb tegelikult halduslikult mitmest eraldi ajaloolisest metsast, millest ülekaalukalt suurim on massiivi keskosas asuv Białowieża mets. 16. sajandil külgnesid sellega veel Jałowska, Błudowska, Czrniłowska ja Łyskowska metsad, luues metsamassiivi, mis ulatus põhjas Suwałki järvestikuni ja idas sügavale tänapäeva Valgevene territooriumile kuni Polesjeni. Viimase 300 aasta jooksul on Białowieża metsa pindala vähenenud umbes 45%.[3]
Białowieża ürgmets asub Poola ja Valgevene piiril ning hõlmab umbes 1500 km² maa-ala, millest Poolas paikneb veidi üle 42%.[4] Metsa maksimaalne laius idast läände on umbes 55 km ja lõunast põhja umbes 51 km. Metsa geograafiliseks keskpunktiks peetakse Białowieża asulat. Metsamassiivi Poola-poolse osa asukoht on määratud koordinaatidega 23°31′ – 24°21′ (E) idapikkust ja 52°29′ – 52°57′ (N) põhjalaiust.[4]
Geoloogia ja maastikutüübid
Tänapäeva Białowieża metsa puistud tekkisid vana liustikulise moreeni platoo piirkonnas Kesk-Poola jääkilbi kadumise tagajärjel.[5] Metsa Poola-poolses osas saab eristada nelja peamist maastikutüüpi, mis on seotud ka spetsiifilise mullakatte ja taimestikuga.[6]
.jpg)
Hüdroloogia ja kliima
Białowieża ürgmets asub Narewi ja Bugi jõgede vesikonnas. Metsast ida-, kesk- ja põhjaosast voolab läbi Narewka jõgi, mis suubub Narewi jõkke. Narewka tähtsamateks lisajõgedeks on Łutownia, Orłówka, Hwoźna, Braszcza ja Jabłoniówka. Białowieża metsa kaguosast voolab läbi Bugi jõkke suubuv Leśna Prawa jõgi. Leśna Prawa olulisemateks lisajõgedeks on Chwiszcza, Perebel ja Przewłoka. Lisaks eespool nimetatud jõgedele leidub metsas mitmeid väiksemaid ojasid ja perioodiliselt tekkivaid vooluveekogusid, mida on loendatud kokku 78. Metsa Poola-poolses osas on kolm kunstlike veehoidlate kompleksi: Topiło (16,7 ha), Białowieża (5 ha), Gnilec (3 ha).
Białowieża ürgmets asub parasvöötmes, piirkonnas domineerib mandriline kliima.[7]
Białowieża rahvuspargi andmetel oli aasta keskmine õhutemperatuur aastatel 1955–2001 6,8 kraadi. Samal ajavahemikul mõõdetud kõrgeim temperatuur oli 34,5 kraadi ja madalaim temperatuur –38,7 kraadi. Keskmine sademete hulk on 633 mm aastas, millest suurem osa sajab maha taimede vegetatsiooniperioodil, mis Lääne-Poolaga võrreldes on umbes kuu võrra lühem ja kestab 205 päeva. Białowieża piirkonna talv samas on Poola lääneosaga võrreldes pikem, lumikate püsib piirkonnas maas keskmiselt 92 päeva aastas.[4]
Taimestik
Soontaimed ja puud
Białowieża metsa taimedest on arvukaim rühm soontaimed, neid leidub maa-alal kokku vähemalt 1020 liiki, st alal esinevad umbes pooled kõigist Poola madalikele omastest soontaimeliikidest.[6] Muu hulgas kasvab metsas üle 200 liigi lehtsammaltaimi.
Ürgmetsas kasvab 26 liiki puid, sealhulgas 21 lehtpuu- ja 5 okaspuuliiki.[4]
Seened
Białowieża metsade elupaikade suur mitmekesisus ja neis suurtes kogustes leiduv kahjustamata ja erinevas lagunemisastmes surnud puit muudab need üheks olulisemaks seente elukohaks Euroopa mandril. Vaatamata seni puudulikele uuringutele hinnatakse, et metsades kasvab umbes 4000 seeneliiki, sealhulgas 1500–2000 suurseeneliiki.
Samblikud
Białowieża metsas leidub umbes 400 liiki samblikke. Paljud neist on ohustatud ja haruldased ning ürgmets on nende ainsaks leiukohaks Poolas.
Loomastik
Białowieża metsa loomastik on metsa pindala arvesse võttes üks Poola arvukamaid ja mitmekesisemaid.
2008. aasta kinnitatud andmete kohaselt elab metsas 11 864 loomaliiki, hinnanguliselt aga on liike kokku üle 21 000. Kõige vähemuuritud loomarühm on selgrootud, kes moodustavad üle 95% Białowieża metsas leiduvatest liikidest. Metsas elab kokku 59 imetajaliiki, umbes 260 linnuliiki, 7 roomajaliiki, 12 kahepaikseliiki, 29 kalaliiki, 2 agnaadiliiki, 20 kaaniliiki, 9482 putukaliiki ja 331 ämblikuliiki.
Imetajad
Białowieża metsas elab 59 imetajaliiki. Neist 33 on Poolas looduskaitse all ja 12 on kantud Poola Punasesse raamatusse. Metsas esinevad koos erinevatele kliimavöönditele ja geograafilistele piirkondadele tüüpilised liigid. Kõige arvukamalt leidub metsas parasvöötme imetajaid.
Białowieża metsa "visiitkaardiks" on Euroopa piison (Bos bonasus). Metsa Poola-poolses osas elas 2011. aastal 473 piisoniisendit, samas kui 2012. aastal oli loomi juba 481. Eelneval aastal oli sündinud 58 vasikat, mis on suurim arv pärast liigi loodusesse taasasustamist.[8] Kabjaliste seas leidub metsas lisaks Euroopa piisonile veel punahirve (Cervus elaphus), metskitse (Capreolus capreolus), metssiga (Sus scrofa) ja põtra (Alces alces).
Metsas elab ka suuri kiskjaid – ilves (Lynx lynx) ja hallhunt (Canis lupus). Ilveseid leidub metsas vaid 25–30 isendit, kellest 14–30 isendit elavad metsa Poola-poolses osas. Hundi asustustihedus Białowieża metsas on 2–4 isendit 100 ruutkilomeetri kohta ja tüüpiline hundikari koosneb 4–5 isendist, kuigi on täheldatud ka kuni 10 hundist koosnevaid karju.
Metsas leidub rebaseid (Vulpes vulpes), kes otsivad toitu peamiselt metsaservades. Metsa arvukaim kiskja on harilik nirk (Mustela nivalis), kes esineb seal kahe alamliigina. Kärplaste sugukonda kuuluvatest liikidest elavad metsas veel ka kärp (Mustela erminea), tuhkur (Mustela putorius), metsnugis (Martes martes), kivinugis, saarmas (Lutra lutra) ja mäger (Meles meles). Kiskjate hulka kuuluvad ka ainsad metsas leiduvad võõr- ja invasiivsed imetajaliigid – mink (Neogale vison) ja kährik (Nyctereutes procyonoides).
Jäneselisi esindavad kaks liiki – valgejänes (Lepus timidus) ja halljänes (Lepus europaeus). Esimene neist on tüüpiliselt boreaalne liik, mis esineb Białowieża metsas oma leviala edelaservas.
Białowieża metsa arvukaim imetajate rühm on närilised (19 liiki). Arvukuselt domineerivad metsakooslustes harilik leethiir (Clethrionomys glareolus) ja kaelushiir (Apodemus flavicollis). Samuti väärivad mainimist kolm puudel elavat unihiirte liiki: kunel (Glis glis), metsunel (Dryomys nitedula) ja pähklinäpp (Muscardinus avellanarius), samuti kasetriibik (Sicista betulina) ja punaorav (Sciurus vulgaris). Veekogude läheduses leidub soo-uruhiirt (Microtus oeconomus), mügrit (Arvicola amphibius) ja pisihiirt (Micromys minutus). Suurimat närilist, Euroopa kobrast (Castor fiber), leidub Poola-poolses metsamassiivi osas hinnanguliselt 60–90 isendit. Rohumaid asustavad ka niidu-uruhiir (Microtus agresti), võsa-uruhiir (Microtus subterraneus) ja juttselg-hiir (Apodemus agrarius). Inimeste poolt sisse toodud võõrliikide hulka kuuluvad ameerika ondatra (Ondatra zibethicus), metshiir (Apodemus sylvaticus) ja põld-uruhiir (Microtus arvalis). Metsas asuvates hoonetes elavad kaks tüüpiliselt sünantroopset liiki: koduhiir (Mus musculus) ja rändrott (Rattus norvegicus).[9]
Putuktoidulisi imetajaid esineb metsas 8 liiki. Karihiirlasi on kokku kolm liiki, sealhulgas väike-karihiir (Sorex minutus), mis on Poola väikseim imetaja, ja mets-karihiir (Sorex araneus), mis on Poola metsaalade arvukaim imetaja. Kolmas liik, laane-karihiir (Sorex caecutiens), on Poolas boreaalne liik ja esineb oma tavalisest elualast kaugemal lõunapool. Metsas elavate putuktoiduliste imetajate nimekirja täiendavad Crocidura leucodon, mutt (Talpa europaea) ja kaelussiil (Erinaceus roumanicus).[9]
Białowieża metsas elavate kolmeteistkümne nahkhiireliigi seas arvukaimad on suurvidevlane (Nyctalus noctula) ja veelendlane (Myotis daubentonii).
Eriti tähelepanuväärsed on Euroopa laikõrv (Barbastella barbastellus), keda peetakse ohustatud liigiks, ja väikevidevlane (Nyctalus leisleri), kes elab vanade puistute puuõõnsustes ja kelle populatsiooni kuulub metsamassiivi Poola-poolses osas üle tuhande isendi. See liik on oma peidupaikade suhtes väga valiv. Kõige sagedamini asustab ta kõrgeid ja sügavaid puuõõnsusi, millel on kitsad sissepääsuavad ja head termilised tingimused. Ta eelistab vanu, üle 160 aasta vanuseid surevaid puid, eriti tamme ja saart. Teised liigid, mida võib metsamassiivis aga ka looduslikes koobastes kohata, on: Nattereri lendlane (Myotis nattereri), tõmmulendlane (Myotis brandtii), tiigilendlane (Myotis dasycneme), pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii), pügmee-nahkhiir (Pipistrellus pygmaeus), põhja-nahkhiir (Eptesicus nilsonii) ja pruun-suurkõrv (Plecotus auritus).
Linnud
Oma ornitoloogiliste väärtuste tõttu on Białowieża mets Euroopa linnukaitseala (E31) ja Natura 2000 võrgustiku linnuala. Linnudirektiivi I lisa sätete (elupaikade kaitse) alusel on looduskaitse all vähemalt 45 linnuliiki ja 12 liiki on kantud Poola Punasesse raamatusse.
Pesitsusajal asustavad Białowieża metsa piirkonda näiteks kaelus-kärbsenäpp (Ficedula albicollis) (< 5000 paari Białowieża metsas), kääbuskotkas (Hieraaetus pennatus) (0–1 paar), valgeselg-kirjurähn (Dendrocops leucotos) (115–130 paari), öösorr (Caprimulgus europaeus) (250–280 paari), värbkakk (Glaucidium passerinum) (80–100 paari), laanerähn (Picoides tridactylus) (60–80 paari), väike-kärbsenäpp (Ficedula parva) (< 1000 paari), tamme-kirjurähn (Dendrocopos medius) (1100–1300 paari), herilaseviu (Pernis apivorus) (90–120 paari), must-toonekurg (Ciconia nigra) (10–12 paari), väike-konnakotkas (Aquila pomarina) (30–35 paari), laanepüü (Bonasa bonasia) (1600–1800 paari) ja karvasjalg-kakk (Aegolius funereus) (30–50 paari).
Metsa Valgevene-poolses osas elavad ohustatud tarna-roolind (Acrocephalus paludicola) ja metsis (Tetrao urogallus).
Metsas jõuavad oma levila piirini laululuik (Cygnus cygnus) (lõunapiir), värbkakk (Glaucidium passerinum), nõlva-lehelind (edelapiir), aedporr (Certhia brachydactyla) ja lääne-pöialpoiss (Regulus ignicapillus) (kirdepiir), samas kui kääbuskotkas, Euroopa kaelustäks ja kaelus-kärbsenäpp asustavad oma levila põhjapiiri.
Kahepaiksed ja roomajad
Metsas elab 12 liiki kahepaikseid: tähnikvesilik (Lissotriton vulgaris), harivesilik (Triturus cristatus), harilik lehekonn (Hyla arborea), harilik mudakonn (Pelobates fuscus), harilik kärnkonn (Bufo bufo), rohe-kärnkonn (Pseudepidalea viridis), juttselg-kärnkonn (Epidalea calamita), rohukonn (Rana temporaria), rabakonn (Rana arvalis), tiigikonn (Rana lessonae) ja järvekonn (Rana ridibunda).
Białowieża metsas elab 7 liiki roomajaid, kellest ainult kahte – nastikut (Natrix natrix) ja arusisalikku (Zootoca vivipara) – peetakse piirkonnas tavaliseks. Harvemini esinevate roomajate hulka kuuluvad kivisisalik (Lacerta agilis), vaskuss (Anguis fragilis), rästik (Vipera berus) ja kaks Poola Punasesse raamatusse kantud liiki – harilik silenastik (Coronella austriaca) ja Euroopa sookilpkonn (Emys orbicularis).
Viited
- ↑ "Birdlife Data Zone". www.birdlife.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. oktoober 2016. Vaadatud 16. juulil 2025.
- ↑ UNESCO World Heritage Centre. "UNESCO World Heritage Centre - World Heritage List". whc.unesco.org (inglise). Vaadatud 16. juulil 2025.
- ↑ Sawicki, Artur. "Puszcza Białowieska – dla przyrody i nauki". Trybuna Leśnika. 12/2009: 6–7.
- 1 2 3 4 "Bialowieski Park Narodowy - Bialowieskie zubry policzone". bpn.com.pl. Vaadatud 16. juulil 2025.
- ↑ Kozieł, Marcin (2010). "Ochrona walorów przyrodniczo-krajobrazowych na pograniczu polsko-białoruskim na przykładzie Puszczy Białowieskiej". Problemy Ekologii Krajobrazu. T. XXVI: 271–284.
- 1 2 "natura2000.gdos.gov.pl" (PDF). natura2000.gdos.gov.pl (poola). Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 28. aprill 2023. Vaadatud 16. juulil 2025.
- ↑ Żarnowiecki, Grzegorz (2008). "Związki pomiędzy pokrywą śnieżną a roślinnością Białowieskiego Parku Narodowego". Prace Geograficzne nr 126. Warszawa: Instytut Geografii i Przestrzennego Zagospodarowania im. Stanisława Leszczyckiego Polskiej Akademii Nauk. 23 Supl. 2: 67–87. ISSN 0373-6547.
- ↑ "Encyklopedia - Puszcza Białowieska". www.encyklopedia.puszcza-bialowieska.eu. Vaadatud 16. juulil 2025.
- 1 2 Stachura, K; Niedziałkowska, M; Bartoń, K (2010). Różnorodność ssaków leśnyc- Eseje o Ssakach Puszczy Białowieskiej. Białowieża: Zakład Badania Ssaków Polskiej Akademii Nauk. ISBN 978-83-929140-5-1.