8. detsembril 1907 sai Gustaf V oma isa järel Rootsi kuningaks. Ta teatas omal algatusel, et esimese Rootsi monarhina ei lase ta end kroonida. Gustaf oli viimane Rootsi kuningas, kellel oli avalik poliitiline võim. Tema valitsemisajal toimusid suured ühiskondlikud muutused ning tehti leiutisi ja avastusi. See muutis palju monarhi rolli.

1909. aastal oli Rootsis üldstreik, mis tekitas suuri pingeid. Samal aastal leidis aset esimene õhulend Rootsis. Sel aastal võõrustas kuningas Venemaa suurvürstipaari. See tekitas muret, sest kardeti, et mõni sotsialist võib neid rünnata. Gustaf V oli sotsiaaldemokraatide juhi Hjalmar Brantingi koolivend ja nende vahel oli vastastikune austus. Streigi lõpetamiseks kutsus kuningas enda juurde mõlema osa poole esindajad, tööandjate poolelt Hjalmar von Sydowi ja streikivate tööliste poolelt Herman Lindqvist – ning palus riigi nimel neil kokkuleppele jõuda. Vastasseis vasakpoolsetega ei lõppenud sellega: 1911. aastal seisis peaminister Karl Staaff Arvid Lindmani, Riksdagi ja kuninga tahtele ehitada rannakaitsesoomuslaev. Olukord lahendati lõpuks üleriigilise annetuskampaaniaga, mille korraldas Svenska pansarbåtsföreningen.

Konflikt vasakpoolse valitsusega teravnes 1914. aasta talupoegade marsi (bondetoget) ajal. Kuningas pidas lossiõuekõne ajal, milles ta vastustas Karl Staaffi vasakliberaalse valitsuse desarmeerimispoliitikat. Seepeale astus Staaffi valitsus tagasi, sest peaministri arvates oleks tulnud teda kõnest eelnevalt informeerida. See on üks tuntumaid kõnesid Rootsi uuemas ajaloos.

Kui puhkes esimene maailmasõda, kutsus Branting kohe töölisklassi üles kodurahule. 18. detsembril 1914 osales kuningas koos teiste Põhjamaade valitsejatega kolme kuninga kohtumisel Malmös. Samal aastal oli Gustafil olnud maohaavandi operatsioon, hoolimata oma tervislikust seisundist töötas ta aktiivselt Põhjamaade ühtsuse nimel.

Kohtumine demonstreeris, et Põhjamaad on ühtsed, on üksteisele ustavad ja viivad ellu ühist neutraliteedipoliitikat. Kuningas soovis hajutada kuulujutte, et ta asub Saksamaa poolele,^[1] et Rootsi tarnib sõjavarustust Venemaale või et Rootsil on plaanis rünnata Taanit.^[2] Aastatel 1911–1914 oli Rootsi kõikunud küsimuses, kas sõlmida liit Saksamaaga. Kuningas ja kuninganna Victoria pidanud seda ennetavaks abinõuks. Rootsi oli Venemaad juba ammu kartnud, ja sel ajal paljastati veel Venemaa spionaažitegevus Rootsis.

Kuninganna Victoria oli saksa päritolu, keiser Wilhelm II nõbu ja auooberst Stettinis, ning tema sidemed Saksamaaga olid tugevad. Sõjaeelsel aastal mõjutas ta kuningat konservatiivses ja Saksamaa-sõbralikus suunas.^[3] Enne kohtumist olid Põhjamaadel mällu juurdunud mitmesaja aasta omavahelised konfliktid. Rootsi oli orienteeritud Saksamaale, Taani ja Norra Inglismaale.^[4] Kohtumine muutis põhjalikult kõigi nende riikide välispoliitilist suunda.

Sõjaaeg tõi Rootsis kaasa raskusi: ratsioneerimine, Hispaania gripp ja kaotused merel. 1916. aastal tulistasid Saksa allveelaevad Rootsi allveelaeva Hvalen. 1918. aastal suri kuninga poeg Erik Hispaania More grippi.