Friedebert Tuglas

Friedebert Tuglas
Friedebert Tuglas
Friedebert Tuglas aastal 1910
Sünninimi Friedebert Mihkelson või Michelson
Sünniaeg 2. märts 1886
Ahja, Võnnu kihelkond, Eesti
Surmaaeg 15. aprill 1971
Tallinn, Eesti
Rahvus eestlane
Amet kirjanik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja, ajakirjanik

Friedebert Tuglas (aastani 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts (18. veebruar vkj) 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 Tallinn) oli eesti kirjanik, kriitik, kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik, Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliige (1946)[1].

Elukäik

Friedebert Tuglas sündis Ahjal puusepa pojana. Ta õppis Prangli kihelkonnakoolis ja Uderna ministeeriumikoolis, kus õppetöö toimus venekeelsena, seejärel Tartu linnakoolis. Kooliajal ilmus tema esimene trükis avaldatud lastejutt „Siil“. 1904–1905 jätkas ta õpinguid Hugo Treffneri Gümnaasium, kuid revolutsiooniliste sündmuste tõttu jäi haridustee pooleli.

Tuglas osales aktiivselt poliitilises tegevuses ning kuulus sotsiaaldemokraatlikku parteisse. Ta võttis osa 1905. aasta revolutsioonist, pidades kõnesid ja toetades ühiskondlikke reforme ning kodanikuõiguste laiendamist. Revolutsioonilises tegevuses osalemise tõttu arreteeriti ta 1905. aasta detsembris ning ta viibis ligi kaks kuud Toompea vanglas, kus valmis proosaluuletus „Meri“.[2] Pärast vabastamist siirdus Tuglas poliitilise pagulasena välismaale. Aastatel 1906–1917 elas ja reisis ta peamiselt Soomes, kuid viibis ka Saksamaal, Belgias, Šveitsis, Prantsusmaal ja teistes Euroopa riikides.[3] Pagulusaastad kujunesid tema eneseharimise ja kirjandusliku maailmapildi kujunemise seisukohalt määravaks.

Eestisse naasis Tuglas 1917. aastal. Ta kujunes kiiresti üheks keskseks kirjanduselu korraldajaks ning osales aktiivselt Siuru rühmituse tegevuses, toimetades selle väljaandeid ning ajakirju Odamees ja Ilo. Aastatel 1921–1922 oli ta kirjanike ühenduse Tarapita ajakirja väljaandja ja vastutav toimetaja. 1922. aastal kuulus Tuglas Eesti Kirjanike Liit asutajate hulka ning oli selle esimene esimees; hiljem täitis ta sama ametit veel mitmel korral. Tema eestvedamisel hakkas 1923. aastal ilmuma riiklikult toetatud kirjandusajakiri Looming, mille esimese toimetajana kujundas ta välja ajakirja põhisuuna ja profiili.

Naasnud 1917. aastal maapaost, asus Tuglas organiseerima Siuru rühmitust – tema esialgne kavatsus oli koondada kõik tegevkirjanikud. Tuglas toimetas Siuru albumeid ning ajakirju Odamees ja Ilo. Aastail 1921–1922 oli ta kirjanikkude ühingu Tarapita samanimelise ajakirja väljaandja ja vastutav toimetaja. Nende ajakirjade eluiga jäi peamiselt rahaliste raskuste tõttu lühikeseks. Eesti Vabariigi algusaastail tegutses Tuglas kunstile senisest stabiilsemate tingimuste loomise nimel. Ta valiti 1922. aastal asutatud Eesti Kirjanikkude Liidu esimeheks.[4] 1920ndatel ja 1930ndatel oli ta mitu korda liidu esimees.Tänu temale hakkas 1923. aastal riigieelarvest doteeritavana ilmuma ajakiri Looming.[3] Esimese toimetajana kujundas ta ka Loomingu profiili.

Aastatel 1929–1940 oli ta Eesti Kirjanduse Selts esimees, koondades seltsi ümber eri valdkondade haritlasi ning aidates kaasa mahukate kirjandus- ja teatmeteoste koostamisele. Ta kuulus mitmete kultuuriasutuste ja žüriide koosseisu ning oli tegev ka Vanemuise teatri ja Pallase kunstikooli juures.

1946. aastal valiti Tuglas Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks kirjanduse alal ja talle omistati Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus. Stalinistlike repressioonide ajal sattus ta siiski põlu alla: 1950. aastal heideti ta kirjanike liidust välja, tema looming eemaldati käibelt ning talle määratud aunimetus võeti ära. Avalik kirjanduslik tegevus oli aastaid piiratud ning osa tõlkeid ilmus anonüümselt. 1955. taastati kirjanikuõigused ning varsti ilmusid taas tema nime all raamatud.[4] Rahvakirjaniku aunimetus taastati Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 27. oktoobri 1956 seadlusega.[5]

Tuglas suri 15. aprillil 1971 Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule. Samal aastal asutati Tuglase novelliauhind ning tema kodust kujunes hiljem Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.[3]

Looming

Nikolai Triigi joonistus "Friedebert Tuglase portree" (1928)

Kirjanikuna oli Friedebert Tuglas tuntud oma müstifikatsioonide ja kirjanduslike maskimängude poolest. 1918. aastal avaldas ta sugestiivse esseenovelli olematust kirjanikust Arthur Valdesest, luues sellele väljamõeldud autorile eluloo, esteetilised tõekspidamised ja loomingu. Tuglas andis Valdesele oma sünnikuupäeva ning sidus tegelaskujuga mitmeid poolelijäänud ideid ja teosekavandeid. Müstifikatsioon osutus sedavõrd veenvaks, et kirjaniku kaasaegsed arendasid Arthur Valdese legendi edasi nii Eestis kui ka Soomes. Kirjanduslikus sõpruskonnas tunti Tuglast sageli ka nime Felix all tema romaani „Felix Ormusson” peategelase järgi.

Tuglasel oli keskne roll rühmituse Noor-Eesti tegevuses. Ta koostas, toimetas ja kirjastas Noor-Eesti väljaandeid ning aitas kujundada rühmituse esteetilisi ideaale. Samuti avastas ja toetas ta mitmeid andekaid autoreid, teiste seas Juhan Liiv, Jaan Oks, Hendrik Adamson ja Marie Heiberg, kelle looming oli kas vähe tuntud või unustusse vajunud. Tuglas hoidis aktiivselt sidet nii Eestis elavate kui ka välismaal viibivate kirjanike ja kultuuritegelastega.

Soomest kujunes Tuglase teine kodumaa. Ta tõlkis ja tutvustas soome kirjandust ning aitas kaasa Eesti ja Soome kirjandussuhete arengule. Tema teost „Lühike eesti kirjanduslugu” kasutati aastaid Soome ülikoolides õppematerjalina. Tuglase tegevust hinnati kõrgelt ka Soomes ning mitu kirjandusorganisatsiooni valisid ta oma auliikmeks. 1982. aastal asutati Helsingis Friedebert Tuglase Selts, mille eesmärk on edendada eesti kultuuri tutvustamist Soomes.[6]

Alates 1970. aastast antakse välja Friedebert Tuglase novelliauhinda, mida peetakse üheks mainekamaks Eesti novellipreemiaks. Auhinna asutas Tuglas ise ning esimesed laureaadid valis ta isiklikult välja. Laureaate autasustati traditsiooniliselt 2. märtsil, kirjaniku sünnipäeval. Tuglase soovil kuulusid auhinna juurde pühendusega trükis ja rahaline preemia. Tänapäeval annab auhina välja Eesti Kirjanike Liit koostöös Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudiga ja seda rahastab Eesti Kultuurkapital.[7]

Tuglase ilukirjanduslik looming jaguneb tavaliselt kolme perioodi. Aastatel 1901–1914 kujunes välja tema varane looming, kus põimusid realism ja romantism. Sellest ajast pärinevad jutustus „Siil”, novellid „Hunt” ja „Hingemaa”, poeem „Meri” ning novellikogud „Kahekesi” ja „Õhtu taevas”. Neid teoseid koondavad muu hulgas kogumikud „Liivakell” I–II.

Aastatel 1914–1925 jõudis Tuglas oma loomingulise kõrgperioodini, mida iseloomustab uusromantiline ja sümbolistlik novellilooming. Selle perioodi tähtteoste hulka kuuluvad kunstifilosoofiline romaan „Felix Ormusson” ning kogud „Saatus”, „Raskuse vaim” ja „Hingede rändamine”.

Kolmandat perioodi, mis kestis 1925. aastast kuni kirjaniku surmani 1971. aastal, iseloomustab psühholoogiline realism. Selle aja tuntuim teos on romaan „Väike Illimar” (1937), mis kujutab lapse pilgu läbi mõisaühiskonda ja lapsepõlvekogemusi. Lisaks ilukirjandusele viljeles Tuglas esseistikat ja lühiproosat, avaldades näiteks kogumiku „Marginaalia”.

Tuglas kirjutas ka reisikirju ja mälestusteoseid, sealhulgas „Teekond Hispaania”, „Teekond Põhja-Aafrika” ja „Ühe Norra reisi kroonika”. Kirjandusteadlasena avaldas ta monograafiaid A. H. Tammsaare, Mait Metsanurk ja Juhan Liivi kohta ning uurimusi eesti kirjanduse ajaloost ja stiilist. Tema kirjanduskriitilised kirjutised koondati kogumikusarja „Kriitika” I–VIII, mida peetakse üheks olulisemaks eesti kirjanduskriitika saavutuseks 20. sajandi esimesel poolel. Tuglasel on oluline roll ka eesti tõlkekirjandusliku maastiku täiustamisel. Ta on tõlkinud eesti keelde nt Aleksis Kivi „Seitse venda“ (1924), Aleksei Tolstoi „Peeter Esimese“ (1948-49), Anton Tšehhovi ja Aino Kalda loomingut.[3]

Isiklikku

1918. aastal abiellus ta Emma Elisabet Oinasega. Abielu kestis üle viiekümne aasta ning Elo Tuglas oli kirjaniku lähim kaaslane, sekretär ja loomingulise pärandi hoidja. Tema päevikud ja mälestused annavad põhjaliku ülevaate Tuglase mõtetest, tööharjumustest ja igapäevaelust. Paaril lapsi ei olnud. Sõjajärgsetel aastatel elasid nad Tallinnas Nõmmel. Aasta enne surma tegi Tuglas testamendi, millega pärandas oma vara Teaduste Akadeemiale. Testamendis avaldas ta ühtlasi soovi, et tema kodus Nõmmel loodaks majamuuseum-uurimiskeskus. Tegemist oli kirjanikepaar Artur Adsoni ja Marie Underi 1933. aastal valminud eramuga, kuhu 1944 pärast pärisomanike pagulusse minekut lubati oma kodu rajada Friedebert ja Elo Tuglasel, kelle kodu Tartus oli maha põlenud.[8]

Tunnustus

Mälestuse jäädvustamine

Friedebert Tuglase monument Tartus Ülejõe pargis.

Pärast Friedebert Tuglas surma 1971. aastal otsustasid Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu jäädvustada kirjaniku mälestus püstitades talle mälestussammas Tartusse ning skulptuurse mälestuskivi tema viimase elukoha aeda Tallinnas Nõmmel. Lisaks hakati Tartu Riiklikus Ülikoolis välja andma Tuglase nimelist stipendiumi.

Kirjaniku nime anti mitmele asutusele ja kohale. 2. märtsil 1972 nimetati Ahja Keskkool ümber Friedebert Tuglase nimeliseks Ahja Keskkooliks. Samal aastal avati Ahja mõisa härrastemajas, kus kool tegutses, Friedebert Tuglase memoriaaltuba, mis jäi külastajatele avatuks kuni 1996. aastani. Olude sunnil ligi 10 aastat suletud olnud Tuglase toad ärkasid uuesti ellu. 2. märtsil 2005. aastal, Tuglase 119. sünniaastapäeval taasavati Ahja valla Tuglase muuseum.[9]

Tallinnas sai I Nõmme Raamatukogu nimeks Friedebert Tuglase nimeline Nõmme Raamatukogu. 1971. aastal asutati Tallinnas Nõmmel Friedebert Tuglase Majamuuseum, mis avati külastajatele 1976. aastal aadressil Väikese Illimari tänav 12. 1993. aastal reorganiseeriti majamuuseum Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuseks, mis tegutseb Eesti Teaduste Akadeemia allasutusena ning tegeleb eesti kirjanduse uurimise ja säilitamisega. Eesti Teaduste Akadeemia 3. detsembri 2025 üldkogu otsusega muudeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse nimi Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudiks.[8]

Tuglase järgi on nimetatud tänav Tartus ning Nõmmel nimetati Veere tänav ümber Väikese Illimari tänavaks, viidates Tuglase tuntud romaanile „Väike Illimar”.

Kirjanikule on püstitatud ka mitu mälestusmärki. Juba tema eluajal, 1967. aastal, avati Uderna endise kooli juures tema kivist büst. Tuglase 100. sünniaastapäeval 1986. aastal avati Tartus Ülejõe pargis skulptor Edgar Viiese valmistatud Friedebert Tuglase monument, millest kujunes üks tuntumaid kirjanikule pühendatud mälestusmärke Eestis.

Viited

  1. ↑ "Tuglas". Eesti nõukogude entsüklopeedia.
  2. ↑ Sergei Issakov, Arhiivipudemeid. Fr. Tuglas ja E. Vilde politseidokumentides, Keel ja Kirjandus, 1968, nr 10, lk 624
  3. 1 2 3 4 "Friedebert Tuglas". Estonian Writers' Online Dictionary. Vaadatud 25. mail 2026.
  4. 1 2 Rein Veidemann. 101 eesti kirjandusteost. Varrak, Tallinn 2011, lk 47–49.
  5. ↑ Eesti NSV Teataja, 1956, 17, 181
  6. ↑ "Tuglase seltsist". Tuglas-Seura. Vaadatud 25. mail 2026.
  7. ↑ "Tuglase novelliauhinna laureaadid 2026 on fs ja Silvia Urgas". Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituut. 3. märts 2026. Vaadatud 25. mail 2026.
  8. 1 2 "Ajalugu". Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituut. Vaadatud 25. mail 2026.
  9. ↑ "Tuglase muuseum". Koit. 17. oktoober 2015. Vaadatud 25. mail 2026.

Kirjandus

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Friedebert_Tuglas