Philipp Ilus (prantsuse keeles Philippe le Beau, saksa keeles Philipp der Schöne, hollandi keeles Filips de Schone, hispaania keeles Felipe el Hermoso[1]; 22. juuli 1478 Brugge – 25. september 1506 Burgos[2]) oli Saksa-Rooma keisri Maximilian I ja Burgundia pärijanna Marie poeg. Ta kuulus Habsburgide valitsejasukku.
Ema ootamatu surma järel sai ta 1482 Habsburgide Madalmaade valitsejaks ja titulaarseks Burgundia hertsogiks Philippe IV nime all. Samuti oli ta 1482. aastast kuni surmani Brabanti hertsog, Limburgi hertsog, Luksemburgi hertsog, Flandria krahv, Habsburgi krahv, Hainaut' krahv, Hollandi ja Zeelandi krahv, Tirooli krahv, Artois' krahv, Antwerpeni isand, Mecheleni isand ja teiste linnade isand. Ta abiellus katoliiklike monarhide tütre Juanaga, kellest sai pärast nende vanema poja Juani ja vanema tütre Leonori surma nende pärija. Aastatel 1504–1506 oli ta Kastiilia konsort-kuningas ja 1506. aastal oli ta abikaasa kaasvalitsejana Felipe I nime all Kastiilia kuningas. Ta oli Saksa-Rooma keisri Karl V isa. Oma poegade Karli ja Ferdinandi kaudu on ta neile järgnenud Hispaania kuningate ning Saksa-Rooma keisrite ja hiljem Austria keisrite (Habsburgide Hispaania ja Austria valitsejate) dünastia esiisa.
Philipp oli seega vaid kolmeaastane, kui ta sai Prantsusmaa kontrolli alt välja jäänud Burgundia alade Burgundia alade (Madalmaade ja Franche-Comté ehk Burgundia vabakrahvkonna) isandaks. Tema eest valitsesid esialgu Madalmaade ülikud, kes ei soovinud tunnustada tema isa Maximiliani regentlust. Hiljem sai Maximilian siiski teatud võimu Burgundia üle tagasi. 1498. aastal abiellus Philipp Kastiilia printsessi Juanaga.
Philipp Ilusa tõusu Kastiilia troonile võimaldasid riigi troonipärijate ootamatud surmad, mis tegid pärijannaks tema abikaasa, Kastiilia kuninganna Isabel I ja Aragóni kuninga Fernando II tütre Juana. Juana isa, Aragóni kuningas Fernando ei tahtnud loovutada oma positsiooni Kastiilia regendina ja takistada võimu üleminekut Philipi kätte. Lõpuks jõuti kompromissile ning Philipp sai Felipe I-na Kastiilia kuningaks, eelkõige seetõttu, et Kastiilia ülikutele ei meeldinud Fernando ambitsioonid.
Kuid juba samal aastal suri Philipp ootamatult, kahtlustatud on ka mürgitamist. Et tema abikaasa Juana kuulutati valitsemisvõimetuks ja poeg Karl oli vaid kuueaastane, sai seejärel taas Kastiilia tegelikuks valitsejaks Fernando ja Madalmaade (Burgundia) regendiks määrati Philipi õde Margarethe (Austria Margaretha).
Elukäik
Philipp oli hilisema Saksa kuninga ja Saksa-Ruuma keisri Maximilian I abielust Valois-Burgundia dünastia maadekompleksi pärija Mariega sündinud vanim ja ainus täiskasvanuks elanud poeg.
Philipp sündis Flandria krahvkonnas Brugges (tänapäeva Belgia alal). Pärast Philipi sündi levitasid Prantsusmaa kuninga Louis XI agendid kuulujutte, et ta on tegelikult tüdruk. Tema ristiema Yorki Marguerite lükkas need ümber, näidates teda Brugge turuplatsil rahvahulga ees alasti.[3]
Burgundia hertsog
Kui Philipp oli kolmeaastane, suri tema ema 27. märtsil 1482 ratsutamisõnnetuse tagajärjel. Ta oli testamendis nimetanud pärijateks Philipi ja tema õe Margaretha ning määranud Maximiliani nende eestkostjaks kuni laste täisealiseks saamiseni.[4] Margaretha viidi 1483. aastal vastavalt Arrasi rahule Prantsusmaale, kus teda kasvatati kui kuningas Charles VIII tulevast abikaasat, tulevast Prantsusmaa kuningannat. 1491. aastal otsustas Charles abielluda hoopis Bretagne'i hertsoginna Anne'iga. Margaretha saadeti tagasi. Philipp jäi Habsburgide Madalmaadesse (Seitseteist provintsi). Pärast ema surma kujunes Philipi kasvatajaks Burgundia õukondlane Olivier de la Marche.
1477. aastal olid Burgundia Madalmaade linnad hertsoginna Marielt välja kaubelnud kokkuleppe, millega nad said ulatuslikud privileegid, sealhulgas kontrolli maksude, sõjaliste kohustuste ja kohaliku ametnikkonna koosseisu üle. Regent Maximilian püüdis riiki tsentraliseerida ning linnade autonoomiat kärpida. Linnad, eriti Gent ja Brugge, avaldasid sellele vastupanu. Nad ei maksnud makse, ajasid Maximiliani ametnikud välja ja valitsesid end autonoomselt. Maximilian kasutas nende vastu palgasõdureid, teda toetas aadel. Prantsusmaa toetas linnu. Kord võeti Philipp Brugges lühikeseks ajaks pantvangina kinni, et avaldada poliitilist survet. 1490. aastate alguses kujunes patiseis, kus kummalgi poolel ei õnnestunud otsustavat edu saavutada, kuigi linnu toetas Prantsusmaa ja Maximiliani tema isa keiser Friedrich III. See tegi kompromissi vältimatuks. 1493. aastal sõlmiti Senlisi leping, mis lõpetas Prantsusmaa ja Saksa-Rooma riigi vahelise konflikti. Prantsusmaa lõpetas sisuliselt linnade toetamise ja Maximilian ei pidanud enam Prantsusmaaga sõdima ning sai keskenduda kompromissile linnadega. 1494. aasta septembris kuulutati Philipp 16-aastaselt enneaegselt täisealiseks ja vabastati Maximilian I eestkoste alt.[5] Nii said linnad endale meelepärasema valitseja, Maximilian aga sai teoreetiliselt Madalmaid kontrolli all hoida oma poja kaudu. Faktiliselt läks võim esialgu suuresti Burgundia mõjukate meeste nõukogu ning linnade ja aadli kätte. Philipp kuulutati juba kuueaastaselt Kuldvillaku ordu suverääniks (peaks). 1491. aastal juhatas ta ordu kapiitlit (üldkoosolekut) Mechelenis, 1501. aastal Brüsselis ja 1505. aastal Middelburgis.
Habsburgide Madalmaade feodaalsete vürstiriikide valitsejana kujunes Philipist sajandivahetuseks pädev administraator ning populaarne ja armastatud valitseja, kes oskas ühildada oma eri valduste huve ning ilmutas erilist annet reformide elluviimisel ja rahu ning stabiilsuse tagamisel pärast pikki poliitiliste vapustuste aastaid.
1495. aastal sõlmiti Püha Liiga nime all tuntud liit, mis ühendas Hispaania monarhiat Saksa-Rooma keisririigi, Inglismaa kuningriigi, Portugali kuningriigi, Napoli kuningriigi, Genova vabariigi ja Milano hertsogiriigiga Prantsusmaa hegemooniapüüdluste vastu Itaalias. Habsburgide poliitika oli suunatud suhete tugevdamisele Hispaaniaga ning seeläbi Habsburgide igipõlise rivaali Prantsusmaa isoleerimisele. Philipi isa Maximilian püüdis seista vastu Prantsusmaa kasvavale võimule, mis oli märgatavalt suurenenud tänu Louis XI poliitikale, mis oli suunatud kuningavõimu tugevdamisele, ja kuningavõimu edukale kindlustamisele pärast Üldise hüve liiga sõda. Asi muutus veelgi pakilisemaks, kui Charles VIII tungis Aragóni krooni valdusse Napoli kuningriiki Itaalias (Esimene Itaalia sõda). Maximilian sõlmis Habsburgide ja Trastámara dünastia vahel dünastilised liidud. Philipi õde Austria Margaretha pidi abielluma Kastiilia kuninganna Isabel I ja Aragóni kuninga Fernando II ainsa poja, Kastiilia ja Aragóni ühendatud kroonipärija, Astuuria vürsti ja Girona vürsti Juaniga. Philipp pidi abielluma katoliiklike monarhide tütre, Juani noorema õe Juanaga[6] 20. oktoobril 1496 laulatas vürstpiiskop Henri de Berghes Philipi Lieris Kastiilia infanta Juanaga. Pool aastat hiljem sai teoks Margaretha abielu. See topeltabielu ei olnud – erinevalt Maximiliani abielust Mariega – kavandatud troonipärimise eesmärgil. Hispaania kuningriikide langemine Habsburgide kontrolli alla ei olnud plaanis. Philipiga abiellumise ajal oli Juana troonipärimisjärjekorras kolmas, tema ees olid tema vend Juan ja õde Isabel.
Et Kastiilia-Aragóni troonipärija infant Juan (1497) ja infanta Isabel (1498) ning viimase poeg, Portugali infant Miguel da Paz (1500) surid, sai Philipi abikaasast Juanast Kastiilia ja Aragóni pärija. Aastal 1501 sõitsid Philipp ja Juana Kastiiliasse, et neid tunnustataks Astuuria vürstipaarina. Nad peatusid Blois's. Seal võttis Prantsusmaa kuningas Louis XII nad vastu. Kuningas hüüdis Philippi nähes: "Siin on üks ilus prints." Nii olevat Philipp saanud hüüdnime "Ilus".
Kastiilia kuningas
26. novembril 1504 suri Kastiilia kuninganna Isabel I. Ta oli testamendiga 12. oktoobrist 1504 jätnud Kastiilia krooni valdused oma tütrele Juanale ja järgnenud koditsilliga määranud oma abikaasa Fernando II regendiks ajaks, mil Juana ei viibi Kastiilia krooni valdustes või ei taha või ei saa kuningannana oma ülesandeid täita.[7] Kuningannaks kuulutati Juana, kuid tema tegelik võim jäi algusest peale vaidluse alla. Fernando asus vastavalt oma abikaasa viimsele tahtele kuninganna Juana regendina Kastiilia krooni valitsema, sest Juana ei viibinud Kastiilias ja tema valitsemisvõimes kaheldi, kuid tema positsioon oli poliitiliselt ebakindel. Fernando ja tema väimehe Philipi vahel tekkisid pinged, sest mõlemad püüdsid saada tegelikku kontrolli Kastiilia üle. 1505. aastal sõlmiti nende vahel Salamanca kokkulepe, millega püüti konflikti ajutiselt lahendada: tunnistati Fernando õigust regendina valitseda ja Philipi staatust konsort-kuningana, kusjuures Juana jäi kuningannaks. Philipp ja Juana, kes olid viibinud Habsburgide Madalmaades, alustasid 1506. aasta jaanuaris suure kaaskonnaga tagasiteed Kastiiliasse. Merereis oli tormine ja keeruline. Nad jõudsid La Coruña sadamasse 26. aprillil 1506.[8] Nad jätkasid teekonda sisemaale läbi Galicia. 12. juunil 1506 peatus Philipp Monterrey linnuses ja Veríni linnas.[9] Linnuses kohtus ta kardinal Francisco Jiménez de Cisnerosega, kellest pidi saama tema ja tema äia Fernando vahendaja.
Philipp sai nüüd Fernandost võitu, sest suur osa Kastiilia grande (kõrgaadlikke) toetas tema kuningaks saamist. Philipi saabumine Kastiiliasse süvendas tema konflikti äiaga otseseks vastasseisuks. Villafáfila kokkuleppega (juuni 1506) Philipi ja Fernando vahel loobus Fernando õigusest tegutseda oma tütre regendina ja taandus Aragóni. 1506. aasta Valladolidi kortesel juunis 1506 kuulutati Philipp Felipe I nime all Kastiilia kuningaks. Ta võttis valitsemise üle. Sellega oli 1505. aasta Salamanca kokkulepe kehtivuse kaotanud. Philipp oli esimene Habsburg, kes asus valitsema mõnd Pürenee poolsaare riiki.[10]
Vahepeal läks Juana väidetavalt hulluks, mõnede autorite arvates armukadeduse tõttu, mis tuli sellest, et abikaasa, keda ta kirglikult armastas, armastas teda vähe ega olnud talle truu. Kuigi Valladolidi kogunenud Kastiilia kortes keeldus kuninganna Juanat teovõimetuks kuulutamast, teostas Felipe tegelikku võimu ilma temaga arvestamata.
Felipet on tavaliselt kritiseeritud selle eest, et ta eelistab flaamlastest kaasmaalasi, ja selle eest, et ta jagas Kastiilia aadlikele kingitusi ja soodustusi, et saada neilt toetust. Tema lühikese valitsemisaja kõige mõjukamaks tegelaseks (kuigi mitte nii mõjukaks, et teda võiks pidada favoriidiks (valido)) kujunes Juan Manuel de Belmonte, Belmonte isand.
Surm
Felipe I suri 25. septembril 1506 pärast lühikest palavikuga kulgenud haigust Burgoses Casa del Cordónis. Levis kuulujutt, et äi on ta mürgitanud. Nähtavasti viibis Felipe 16. septembril 1506 Burgoses ja mängis jaheda ilmaga palli. Järgmisel päeval tundis ta end halvasti ja tõusis kõrge palavik, mis jäi paljudeks päevadeks püsima. 20. septembril sülitas ta verd ja arstid lasksid tal aadrit.[11] Ta suri 28-aastaselt.
Pärast Felipe surma oli kardinal Francisco Jiménez de Cisneros Kastiilia krooni regent kuningas Fernando saabumiseni.
Felipe maised jäänused asuvad koos tema abikaasa ning abikaasa vanemate omadega Granada katedraalis Capilla Realis (kuninglikus kabelis). Juana elas pärast abikaasa surma veel 48 aastat ega abiellunud enam.
Vapid
Pärand
Felipest jäi maha kuus alaealist last, nende seas kaks poega, Karl ja Ferdinand. Felipe vanem poeg Karl sai erakordse pärandi – oma nelja vanavanema riigid: Kastiilia krooni ühes Uue Maailma valdustega, Aragóni krooni ühes Itaalia valdusteeg, Madalmaad ja Saksa-Rooma keisririigi ning lisaks veel teised sümboolsed tiitlid, millega ta oli maailma ajaloo üks tähtsamaid monarhe.
Pärast Felipe surma jäi tema lesk Juana küll veel aastakümneteks Kastiilia kuningannaks omaenda õiguse alusel ning oleks õigupoolest võinud üksi valitseda, kuid isa laskis ta tema süveneva vaimuhaiguse tõttu paigutada koduaresti kuninglikku Santa Clara kloostrisse Tordesillases. Nii sai Fernando, kelle Felipe oli Kastiiliast kõrvale tõrjunud, mõne kuu pärast ehk 1507. aastal sinna regendina naasta.
Pärast Fernando surma 1516. aastal sai Felipe poeg Carlos I, kes lahkus oma kodumaalt Flandria krahvkonnast tingimusel, et ta ei tegutse üksnes regendina, koos oma ema Juanaga, kellelt ei olnud kunagi kuninganna staatust ära võetud, esimene kogu Hispaaniat valitsev kuningas. Oma ema jättis ta siiski koduaresti. 1519. aastal valiti Karl tänu Jakob Fuggeri rahalisele toetusele ka Saksa kuningaks. Oma kroonimisel 1520. aasta oktoobris võttis ta oma vanaisa Maximilian I järel teise monarhina tiitli "valitud Rooma keiser". Kui Karl delegeeris 1521. aastal Austria pärusmaade (Habsburgide monarhia) valitsemise oma vennale Ferdinandile, jagunes Habsburgide dünastia Karli valitsusajal kaheks liiniks. See jaotus kinnistus lõplikult, kui Karl loobus Saksa-Rooma keisrina troonist: tema poeg Felipe II päris Hispaania valdused, tema vend Ferdinand aga sai lisaks Austria aladele lõpuks ka keisritiitli.
Philipp oli ka mitme Hieronymus Boschi olulise teose tellija.[viide?]
Abielu ja järglased
Philipp abiellus 1498. aastal Kastiilia infanta ja tulevase kuninganna Juanaga Trastámara dünastiast, kellega tal sündis kuus last:
- Austria Eleonore (Leonor; 1498–1558), abielu kaudu Portugali kuninganna ja Prantsusmaa kuninganna
- 1519–1521 Portugali kuninga Manuel I (Avisi dünastia; 1469–1521) abikaasa
- 1530–1547 Prantsusmaa kuninga François I (Valois' dünastia; 1494–1547) abikaasa
- Karl V (Carlos; 1500–1558), Saksa-Rooma riigi valitseja 1519–1556, keiser alates 1530. aastast, Aragóni ja Kastiilia kuningas 1516–1556, Saksa kuningas 1519–1531, Itaalia ja Napoli kuningas, Burgundia hertsog (1506–1555) ja Austria ertshertsog, Austria valitseja aastatel 1519–1521
- Austria Isabella (1501–1526), Taani kuninga Christian II abikaasa
- Ferdinand von Habsburg (1503–1564), Saksa-Rooma keiser 1556–1564, Austria ertshertsog 1521–1564, Saksa kuningas 1531–1564 ning Böömi ja Ungari kuningas 1526–1564
- Austria Maria (1505–1558), Ungari ja Böömimaa kuninga Lajos II abikaasa
- Hispaania Catarina (1507–1578), Portugali kuninga João III abikaasa
Esivanemad
| Felipe I sugupuu | ||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Vanavanavanavanemad |
Austria hertsog |
Masoovia hertsog |
Portugali kuningas |
Aragóni kuningas |
Burgundia hertsog |
Portugali kuningas |
Bourboni hertsog |
Burgundia hertsoog |
| Vanavanavanemad |
Steiermargi hertsog |
Portugali kuningas |
Burgundia hertsog |
Bourboni hertsog Charles I (1401–1456) | ||||
| Vanavanemad |
keiser Friedrich III (1415–1493) |
Burgundia hertsog Charles Südi (1433–1477) | ||||||
| Vanemad |
keiser Maximilian I (1459–1519) | |||||||
|
Kastiilia kuningas Felipe I (1478–1506) | ||||||||
Tiitlid
- Titulaarne Burgundia hertsog Philippe IV (27. märts 1482 – 25. september 1506)
- Brabanti ja Lothieri hertsog Philippe III (27. märts 1482 – 25. september 1506)
- Limburgi hertsog Filips III (27. märts 1482 – 25. september 1506)
- Luksemburgi hertsog Philipp II (27. märts 1482 – 25. september 1506)
- Namuri markii Philippe V (27. märts 1482 – 25. september 1506)
- Burgundia pfaltskrahv Philippe VI (27. märts 1482 – 25. september 1506)
- Artois' krahv Philippe VI (27. märts 1482 – 25. september 1506)
- Charolais' krahv Philippe III (27. märts 1482 – 25. september 1506)
- Flandria krahv Filips IV (27. märts 1482 – 25. september 1506)
- Hainaut' krahv Philippe II (27. märts 1482 – 25. september 1506)
- Hollandi ja Zeelandi krahv Filips II (27. märts 1482 – 25. september 1506)
- Gelderni hertsog Philippe I (27. märts 1482 – 1492)
- Zutpheni krahv kui Filips I (27. märts 1482 – 1492)
- Kastiilia kuningas iure uxoris (abikaasa õiguse alusel) Felipe I (12. juuli 1506 – 25. september 1506), Leóni kuningas, Toledo kuningas, Galicia kuningas, Sevilla kuningas, Córdoba kuningas, Jaéni kuningas, Murcia kuningas jne
Viited
- ↑ Cauchy 2023.
- ↑ Felipe I. – Diccionario Biográfico Real Academia de la Historia.
- ↑ 1478: Waiting crowd shown the newborn prince and his testicles, alphahistory.com.
- ↑ Hermann Wiesflecker. Maximilian I., Verlag für Geschichte und Politik: Wien / München 1991; ISBN 3-7028-0308-4 ja ISBN 3-486-55875-7, lk 51.
- ↑ Hermann Wiesflecker. Maximilian I., Verlag für Geschichte und Politik: Wien / München 1991; ISBN 3-7028-0308-4 ja ISBN 3-486-55875-7, lk 392.
- ↑ Hermann Wiesflecker. Maximilian I., Verlag für Geschichte und Politik: Wien / München 1991; ISBN 3-7028-0308-4 ja ISBN 3-486-55875-7, lk 393.
- ↑ Luis Suárez Fernández. [Análisis del Testamento de Isabel la Católica], Historiadores Histéricos, 19.10.2008.
- ↑ del Cerro Bex 1973.
- ↑ Jerónimo Zurita,Historia del rey Don Fernando el Católico. De las empresas, y ligas de Italia, 1580.
- ↑ Elías Rodríguez Rodríguez. La Concordia de Villafáfila – 27 de junio de 1506. – Studia Zamorensia, nr 5, 1999, lk 125. Täistekst.
- ↑ Relación 1842.
Kirjandus
- Relación de la enfermedad y muerte del rey don Felipe, por el doctor Parra. – Colección de documentos inéditos para la historia de España VIII, 1842, lk 394–397.
- Victoriano del Cerro Bex. Itinerario seguido por Felipe I el Hermoso en sus dos viajes a España. – Chronica Nova, 1973, 8.
- Jean Marie Cauchies. L'archiduc Philippe d'Autriche, dit le Beau (1478-1506). – Raphael de Smedt (toim). De orde van het Gulden Vlies te Mechelen in 1491, Mecheln 1992, lk 45–54.
- Raphael de Smedt (toim). Les chevaliers de l'ordre de la Toison d'or au XVe siècle. Notices bio-bibliographiques, 2., parandatud trükk, Verlag Peter Lang: Frankfurt 2000 , ISBN 3-631-36017-7, lk 204–206, nr 86 (arvukate rjandusviidetega)
- Jean Marie Cauchies. Philippe le Beau: le dernier duc de Bourgogne, Brepols: Turnhout 2003, ISBN 2-503-51226-7
- Christian Kahl. Philipp I., Kastilien. – Biographisch-Bibliographisches Kirchenlexikon, kd 26, Bautz: Nordhausen 2006, ISBN 3-88309-354-8, vg 1134–1139.
- Federico Gambero Gálvez. The Iberian ambition of a duke of Burgundy: Philip the Handsome and the royal treasury in the Crown of Castile (1502–6). – Journal of Medieval History, 2022, kd 48, nr 3, lk 417–438. Resümee.
Välislingid
- Felipe I. – Diccionario Biográfico Real Academia de la Historia.
- Francesco Terzio. Philippus I. Hisp. Rex. Joonistus. 1569:
| Eelnev Marie |
titulaarne Burgundia hertsog 1482–1506 |
Järgnev Karl von Habsburg |
| Eelnev Juana |
Kastiilia kuningas iure uxoris koos Juanaga 12. juuli 1506 – 25. september 1506 |
Järgnev Juana |
| Eelnev Fernando II |
Kastiilia konsort-kuningas 26. november 1504 – 25. september 1506 |
Järgnev Portugali Isabel |
| Eelnev Maximilian I |
Kuldvillaku ordu suverään 1482–1506 Karl V |
Järgnev Karl V |