Välismaalase passi kaas aastast 2021
Välismaalase passi kaas

Välismaalase pass, kõnekeeles tuntud ka kui hall pass, on Eesti Vabariigis isikut tõendav dokument ja ühtlasi ka reisidokument, mida Eesti Politsei- ja Piirivalveamet annab välismaalasele. Väljaandmise tingimus on, et inimesel on kehtiv Eesti elamisluba või elamisõigus ning tõendus, et tal puudub välisriigi reisidokument ja seda ei ole võimalik saada.[1] Erandina saavad välismaalase passi ka need, kes on mõne riigi kodanikud, aga kellel mingil põhjusel ei ole oma kodakondsusjärgse riigi passi.[2] Passi taotlemisel tuleb alates 12. eluaastast anda sõrmejäljed, mis kantakse taotleja passi. Välismaalase pass kehtib kuni kümme aastat.[3] Reisimiseks on välismaalase passi omanikul vaja ette näidata nii hall pass kui ka Eesti elamisluba.[4]

Määratlemata kodakondsusega inimeste arv on Eestis aastatega vähenenud. Kui passi kasutusele võtmise algusajal (1992. aastal) oli kodakondsuseta inimesi 494 000, siis 2010. aastaks oli nende arv juba alla 100 000 isiku.[5] 2021. aastal on määratlemata kodakondsusega inimeste arv alla 69 000 isiku.[6] Mittekodanike arv on Eestis 25 aastaga vähenenud 32 protsendilt 6 protsendini ehk rohkem kui viis korda ning Eestis alaliselt elavaid muude riikide kodanikke on rohkem kui halli passi omanikke.[7] Alates 2016. aasta algusest saavad Eestis sündivad mittekodanike lapsed automaatselt Eesti kodakondsuse, samuti määrati Eesti kodakondsusesse kõik 2016. aastal alla 15-aastased lapsed.[2]

Välismaalase passi omaniku õigused

Välismaalase passi omanikul on õigus viisavabalt reisida Euroopa Liidu riikidesse ja Venemaa Föderatsiooni. Samuti on isikule tagatud kõik muud õigused, mis on kindlustatud Eestis seaduslikult elavatele inimestele: vajadusel saab kasutada riigi pakutavaid sotsiaalteenuseid, isiku lapsed saavad käia Eestis koolis ja lasteaias.[2] 2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimisteni (k.a) oli halli passi omanikel õigus hääletada ka kohalikel valimistel.[8]

Eesti kodakondsuseta inimesed ei saa hääletada ja kandideerida riigikogu valimistel, töötada riigiametis ja kohalikes omavalitsuses ega minna sõjaväkke. Erinevalt Eesti Vabariigi kodanikest ei ole välismaalase passi omanikud automaatselt Euroopa Liidu kodanikud. Samuti ei paku Eesti riik kodakondsuseta inimesele välismaal viibides Eesti riigi diplomaatilist kaitset. Siiski pakub Eesti riik välismaalase passiga isikule konsulaarabi. Konsulaarseaduse järgi pakub riik abi ka välismaalasele, kes on sattunud ajutisse hädaolukorda õnnetusjuhtumi, haiguse, kuriteo ohvriks langemise või muu asjaolu tõttu ega ole ise võimeline olukorrast välja tulema.[2]

Juhul kui isik otsustab Eesti kodakondsust taotleda, peab ta selleks ise ametlikult soovi avaldama ja täitma vastava taotluse. Kodakondsuse saamise eeldus Eesti Vabariigis on eesti keele oskus. Kui välismaalase passi omanik Eesti kodakondsust taotleb, peab ta hallist passist loobuma, sest ta muutub kodakondsuseta inimesest kodakondsusega inimeseks. Samas on Eestis inimesi, kes ei soovi välismaalase passist loobuda, sest nii on mugavam viisavabalt näiteks Venemaale reisida. Seetõttu on mittekodanikest lapsevanemad ka mitmel korral loobunud automaatselt saadavast kodakondsusest.[2]

Passi ajalugu

2. veebruaril 1992. aastal võttis Venemaa Föderatsioon vastu seaduse, millega jättis kõik Nõukogude Liidu kodanikud, kes elasid väljaspool Venemaa Föderatsiooni, Venemaa kodakondsuseta. Venemaa küll võimaldas neil passi teha, kuid mitte automaatselt. Eesti oli iseseisvudes taastanud okupeeritud Eesti Vabariigi ja andis Eesti kodakondsuse vaid isikutele, kelle vanemad olid elanud Eestis enne Nõukogude okupatsiooni.[9] Seetõttu jäi Eestisse suur arv endisi Nõukogude Liidu kodanikke, kellel polnud ühegi riigi kodakondsust. 1992. aastal oli Kodakondsus- ja Migratsiooniameti andmetel määratlemata kodakondsusega isikuid Eestis 494 000.[2]

Lahendus leiti 1993. aastal, kui avaldati tollane kodakondsuse seadus. Välismaalase passi loomise sihiks oli leida lahendus kodakondsuseta inimestele ja võimaldada neil ka reisida. Üks selle seaduse peamisi autoreid oli Mart Nutt. Seadusega võeti kasutusele rahvusvaheliselt tunnustatud välismaalase pass, mis on üks reisidokumendi vorme.[2]

Välismaalase passi kirjeldus

Passi kaaned on halli värvi. Esikaanel on kuldset värvi sõnad „EESTI VABARIIK“, „REPUBLIC OF ESTONIA“, „VÄLISMAALASE PASS“ ja „ALIEN’S PASSPORT“ ning ICAO elektroonilise reisidokumendi sümbol. Kaante sisekülgede taustatrükis on kombatava trükivärviga esitatud pilliroo ja lindude ning vasakus nurgas rändrahnu kujutisega. Rändrahnu kujutisel on kaldvalguses nähtav tekst „EESTI ESTONIA“. Passis on 34 lehekülge ning passi kaante ja lehekülgede nurgad on ümarad. Passi leheküljed on nummerdatud alates neljandast leheküljest.[10]

Viisavabadus

Välismaalase passi omanikel on (2023. aasta seisuga) õigus viisavabalt siseneda halli passi ning Eesti elamisloaga järgmistesse riikidesse:[4]

Riik Tingimused
Aruba kuni 30 päeva korraga
Bosnia ja Hertsegoviina kuni 90 päeva poole aasta jooksul
Curaçao kuni 30 päeva korraga
Dominikaani Vabariik kuni 30 päeva turistikaardi alusel, juhul kui on olemas kehtiv USA, Euroopa Liidu liikmesriigi, Kanada või Suurbritannia viisa
EL liikmesriigid (välja arvatud Iirimaa), Island, Norra ja Šveits kuni 90 kalendripäeva poole aasta jooksul
Gruusia pikaajalise elaniku elamisloaga kuni 90 päeva poole aasta jooksul
Kariibi Madalmaade omavalitsuse alad (Bonaire, Saba, Sint Eustatius) kuni 30 päeva korraga
Mehhiko pikaajalise elaniku elamisloaga kuni 180 päeva ühe aasta jooksul
Montenegro kuni 30 päeva korraga
Sint Maarten kuni 30 päeva korraga
Tuneesia kuni 90 päeva poole aasta jooksul turismi eesmärgil järgnevatel tingimustel:

• organiseeritud turismireis või turismigrupi suurus vähemalt viis inimest

• esitada ettemakstud hotelli broneering, lennupiletid ja kehtiv pass

Venemaa kuni 90 päeva poole aasta jooksul

Vaata ka

Välislingid

Viited