Tööstuslik pööre ehk I tööstusrevolutsioon oli uusaja periood 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil, mil tööstuse arengu tulemusena toimusid suured muutused põllumajanduses, tootmises, kaevandamises ja transpordis. Need mõjutasid ühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja kultuurilist olukorda. Pööre sai alguse valgustusajastu-järgsest imperiaalsest Suurbritanniast, levis sealt mujale Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse ning lõpuks üle terve maailma.

18. sajandil hakkas seni valitsenud manufaktuurne tootmine asenduma vabrikutootmisega. Algul toimus see Suurbritannia tekstiilitööstuses. Järjest rohkem kasutati inimtööjõu asemel masinaid. Tööstusliku pöörde peamine tunnus on uute masinate leiutamine ja nende rakendamine vabrikutes. Aurujõu kasutuselevõtt, mis sai võimalikuks aurumasinate kommertstootmisega, asendas varasemad vesirattad.

Uute masinate loomine, tootmine ja kasutuselevõtmine nõudis raha ja inimesi, kes masinatega töötaksid. Esialgne kapital, mida Suurbritannias vajati uuenduste tegemiseks, saadi peamiselt orjakaubandusest ja suhkruroo kultiveerimisest Kariibi mere saartel. Esimesed vabrikud rajati 18. sajandi alguspoolel, kuid nende edasisele arengule andis hoo sisse 1850. aastal alanud uute tarastamisaktide vastuvõtmine ja 1861. aastal alanud kanalite ehitamise buum, mis toetus 1855. aasta seadusele. Masinate kasutusele võtmine, ka põllumajanduses, vabastas palju inimesi, kes leidsid rakendust uutes vabrikutes ja muutusid palgatöölisteks.

Masintootmine suurendas märgatavalt kaupade tootmist, aga ühiskonnas pidi olema vajadus selliseid kaupu osta. Nii hakkas turg tootmist üha enam mõjutama. Kui mingi kauba järele puudus nõudlus, muutus selle edasi tootmine mõttetuks. Samal ajal kujunes tootjate vahel konkurents, mis sundis ühesuguseid kaupu tootvaid ettevõtjaid oma toodete kvaliteeti parandama ja hoidma hinda ostjatele vastuvõetavana. Lisaks oli vaja piisavalt toorainet, millest kaupu valmistada.

Ajalooliselt eristatakse järgmisi tööstusliku pöörde etappe:^[1]

I tööstusrevolutsioon (1760–1840) – perioodi iseloomustab tootmise mehhaniseerimine. Võeti kasutusele aurumasinad ja teras, töölised liikusid põllult ja manufaktuuridest vabrikutesse ning tekkis raudteetransport.

II tööstusrevolutsioon (1850–1960) – perioodi iseloomustab elektrifitseerimine ja masstootmine. Võeti kasutusele uued energiaallikad: elekter, gaas ja petrooleum (bensiin, diisel). Loodi suured vabrikud, kus võeti kasutusele tooteliin ja algas masstootmine. Asfalteeritud teedel sõitsid masinad, mida viis edasi sisepõlemismootor. Lisaks tekkis õhutransport. Algas telegraafi, raadio, kino, televisiooni ja telefoni ajastu. Oluline oli ka 20. sajandi alguses Haberi-Boschi meetodil avastatud atmosfääri lämmastikusidumise protsess, mis võimaldas luua tööstuslikku lämmastikväetist ning toota palju rohkem toitu, et luua eeldus rahvastiku kiirele kasvule.

III tööstusrevolutsioon (1960–2015) – perioodi iseloomustab elektroonika ja arvutite rakendamine majanduses ja telekommunikatsiooni areng. Sel ajajärgul võeti kasutusele mikroprotsessor, personaalne arvuti, tekkis infotehnoloogia ja internet. Tugevalt integreeriti tööstusesse elektroonika, et muuta tööstusprotsesse automaatseks. Telekommunikatsiooni areng viis globaliseerumise, mobiilside arendamise ja internetiteenuste laialdase levikuni.

IV tööstusrevolutsioon (2016–…) – perioodi iseloomustab tööstuse digitaliseerimine, suurandmete ja andmeanalüütika tekkimine ning nutistu ja masinõppe laialdane kasutuselevõtt. See on ajajärk, kus piirid digitaalse, füüsilise ja bioloogilise vahel muutuvad õhemaks. Tööstusettevõtted võtavad kasutusele tehnoloogiad, nagu pilveteenused, suurandmete analüüs ning asjade internet (IoT), et võimaldada efektiivset kommunikatsiooni eri tootmisliini ositite vahel. Samuti võib perioodi lugeda rohepöörde algusajaks. Tehisintellekti ja autonoomseid roboteid hakati kiiresti arendama. Industry 4.0 keskendus automatiseerimisele, masinate ja sensorite internetti ühendamisele, et vähendada tootmises inimese jalajälge.

V tööstusrevolutsioon (2022–…) – perioodi iseloomustab isikustamine ning inimeste loomingulised võimed seotakse masinate võimekusega. Industry 5.0 põhineb suurandmete (Big Data) analüüsil, tehisintellekti rakendustel ja masinõppel põhinevate kiirete ja täpsete masinate ning inimeste koostööl. Tänu inimeste ja masinate suuremale seotusele luuakse võimalus toota (väga) personaalselt kohandatud tooteid. Tootmise võimekuse parandamiseks antakse robotitele lahendada korduvaid ja monotoonseid ülesandeid. Inimeste oskus teha tarku ja kriitilisi otsuseid aitab ka tootmise võimekusele kaasa. Ajajärgus toimub virtuaalreaalsuse tehnoloogia ja tootmise tugev ühildumine.^[2]

• Teadusrevolutsioon
• Progress
• Tehnoloogiarevolutsioon