Sindi on linn Pärnu maakonnas Tori vallas, Pärnu jõe vasakul kaldal, jõe ja Lanksaare raba vahelisel tasandikul umbes 14 km kaugusel Pärnust. Sindi on Tori valla keskus ja valla suurim asula.[4]

Sindi kujunes 19. sajandil Sindi kalevivabriku ümber tekkinud töölisasulana. Asula sai alevi õigused 1921. aastal ja linnaõigused 1938. aastal. Aastatel 1957–1991 kuulus Sindi administratiivselt Pärnu linna koosseisu, seejärel oli ta iseseisev omavalitsusüksus kuni 2017. aasta haldusreformini, mil Sindi linn, Are vald, Sauga vald ja Tori vald moodustasid uue Tori valla.[4]

Nimi

Sindi nimi pärineb Sindi mõisa saksakeelsest nimest Zintenhof. Nime on seostatud Pärnu linnanõuniku Carl Zindtiga, kelle järgi mõis nime sai.

1930. aastate lõpul, nimede eestistamise ajal, kaaluti Sindi nime muutmist. 19. oktoobril 1938 tegi siseminister Sindi linnavalitsusele korralduse leida linnale 1. maiks 1939 uus nimi. Kuna seda korraldust ei täidetud, pikendas Pärnu maavalitsus tähtaega 1. juulini 1940. Uue nimena pakuti ajakirjanduses välja näiteks Sinijõe ja Kalevi.[5] Nimevahetus jäi siiski tegemata.

Asend ja loodus

Sindi paikneb Pärnu jõe alamjooksul, umbes 14 km kaugusel Pärnust. Asula on pikliku kujuga ning selle ajalooline tuumik kujunes jõeäärse vabrikukompleksi ümber. Pärnu jõe äärne paiknemine on mõjutanud nii Sindi majandusajalugu, tööstuse kujunemist kui ka hilisemat puhke- ja looduskeskkonda.

Linna kõrval asub Sindi kärestik, mis rajati endise Sindi paisu asemele. Pärnu jõe paisutamine takistas pikka aega kalade rännet, sest pais asus umbes 14 km kaugusel jõesuudmest ja sulges ligipääsu suurele osale Pärnu jõestiku elupaikadest. Paisu lammutustööd algasid 2018. aasta oktoobris ning 2020. aasta suveks oli betoonpaisu asemele rajatud looduslik kärestik, korrastatud väliujula ja kalade kudealad.[6]

Ajalugu

Endise Sindi kalevivabriku hoone
Sindi muuseum

Mõis ja vabrikuasula

Sindi mõis oli Tori kihelkonnas asunud eramõis, mille kohta on kirjalikke teateid 1603. aastast.[7] Hilisem linn ei kasvanud välja mõisasüdamest, vaid veidi eemal Pärnu jõe kaldale rajatud tööstusasulast. Mõisasüda asus Pärnu jõe kaldal hilisema erikutsekooli ja Paikuse politseikooli piirkonnas.

Sindi töölisasula tekkis 1833. aastal mõisale kuulunud Saia ja Tõela küla alale rajatud Sindi kalevivabriku ümber. Vabriku rajas Riia kaupmees ja tööstur Johann Christoph Wöhrmann (1784–1843), kelle varasem kalevimanufaktuur Sieradzis oli Poola ülestõusu ajal 1831. aastal maha põletatud.[8]

Sindi kalevivabrikust kujunes Liivi- ja Eestimaa kubermangu üks suuremaid kalevimanufaktuure ning selle ümber rajati monofunktsionaalne tööstusasula. Vabriku, meistrite elamute ja tööliskasarmute paigutuses järgiti sümmeetria ja hierarhia põhimõtet: vabrikukompleks asus jõe ääres, tööliste elamud paigutati sellest ida poole ja meistrite majad lõuna poole. 1841. aastaks oli asulas valminud 57 elamut.[8]

Asutamise ajast pärinevad praeguse vabriku vanimad hooned, samuti osa endisi meistritemaju ning ametnike klubi Harmonie hoone. 19. sajandi keskel rajati vabriku juurde mehaanikaosakond, kus tehti ka malmivalu, ning gaasivabrik. Need kuulusid Pärnumaa varasemate seda tüüpi tööstusettevõtete hulka.

Alev ja linn

1921. aastal sai Sindi alevi õigused. Asula edasisele arengule andis tõuke Lelle–Papiniidu raudteelõigu valmimine 1928. aastal, mil Sindi sai raudteejaama. Sindit läbinud kitsarööpmeline raudtee oli käigus kuni 1969. aastani, mil raudtee viidi üle jõe teisele kaldale.[8]

1. mail 1938 sai Sindi jõustunud linnaseadusega kolmanda astme linnaks.[9] Linnaõiguste saamise järel kavandati Sindisse esinduslikumat linnakeskust. Sellest kavast valmis olulisima hoonena Sindi raekoda, mille projekt valmis 1935. aastal ja hoone 1937. aastal.[10]

Nõukogude aeg ja taasiseseisvumise järel

Aastatel 1957–1991 kuulus Sindi administratiivselt Pärnu linna koosseisu.[11] Sindi linn sai iseseisvaks omavalitsusüksuseks 26. septembril 1991.[12]

2017. aasta haldusreformiga moodustati Are valla, Sauga valla, Sindi linna ja senise Tori valla ühinemise teel uus Tori vald.[13] Ühinemisleping jõustus 11. novembril 2017. Uues vallas jäi Sindi vallasisese linnana vallakeskuseks; Tori vallavalitsus asub Sindis Pärnu mnt 12 hoones.[4]

Haldus

Sindi oli 1921–1938 alev, 1938–1957 omavalitsuslik linn, 1957–1991 Pärnu linna koosseisu kuulunud linnaline asula ning 1991–2017 taas iseseisev omavalitsuslik linn. 2017. aastast on Sindi vallasisene linn Tori vallas.

Sindi linnapea oli 2014. aastal Marko Šorin.[14] 2016. aasta jõulueelse seisuga linnapea puudus, abilinnapea oli Rein Ariko.[15]

Rahvastik

Sindi elanike arv on olnud tugevalt seotud Sindi kalevivabriku ja selle ümber kujunenud tööstusasula arenguga. Nõukogude ajal oli asulas märgatav tööstustööliste osakaal. 1970.–1980. aastatel kasvas Sindi elanike arv üle 4000 ning 1989. aasta rahvaloenduse ajal elas Sindis 4548 inimest. Hiljem on elanike arv vähenenud; 2011. aasta rahvaloenduse ajal elas Sindis 4076 inimest ja 1. jaanuari 2025 seisuga 3766 inimest.[16][17]

Sindi elanikkonna rahvuslik koosseis rahvaloenduste ja uuemate rahvaarvuandmete järgi
Rahvus 1970[18] 1979[19] 1989[20] 2000[21] 2011[16] 2025[17]
arv % arv % arv % arv % arv % arv %
eestlased 3255 83,29 3235 73,06 3268 71,86 3300 78,97 3304 81,06 - -
venelased 426 10,90 901 20,35 965 21,22 656 15,70 605 14,84 - -
ukrainlased 38 0,97 89 2,01 116 2,55 - - 60 1,47 - -
soomlased 53 1,36 87 1,96 83 1,82 - - 33 0,81 - -
valgevenelased 21 0,54 27 0,61 35 0,77 - - 12 0,29 - -
muud 115 2,94 89 2,01 81 1,78 223 5,34 62 1,52 - -
Kokku 3908 100 4428 100 4548 100 4179 100 4076 100 3766 100

Haridus

Sindi Gümnaasiumi hoone ajalooline osa on arvatud riiklikuks ehitismälestiseks

Sindis asuvad Sindi Gümnaasium, Karl Rammi nimeline Sindi Muusikakool ja Sindi lasteaed.

Sindi koolihariduse alguseks loetakse 1837. aastat, mil Sindi vabriku omanik Johann Christoph Wöhrmann avas välismaalastest töötajate lastele elementaarkooli. 1841. aastal avati Sindis saksa kool ning 1857. aastal reorganiseeriti kool eesti, saksa ja vene õppeasutuseks. Aastatel 1887–1917 tegutses Sindis Eesti esimene ministeeriumikool. 1901. aastal valmis punastest tellistest kolmekorruseline koolimaja, mis on hilisema Sindi Gümnaasiumi ajalooline osa.[22]

Sindi lasteaianduse alguseks peetakse 1892. aastat, mil Sindi kalevivabriku direktor Joseph Wulff asutas niinimetatud supikooli, et vabrikutööle värvatud naiste laste eest hoolitseda. Töö algas Sindi Karskusseltsi saalis, kuhu paigutati üle saja lapse, ning kulud kandis vabrik. 1894. aastal saadi Riia õpperingkonnalt ametlik luba lasteaia avamiseks; seda aastat on loetud Sindi lasteaia ametlikuks algusaastaks.[23]

Kultuur ja muuseum

Sindi kultuurilugu on tihedalt seotud vabriku, töölisasula, seltsielu, kooli ja muusikatraditsiooniga. Vabrikuasulas tegutsesid laulukoorid, orkestrid ja seltsid ning Sindi koolielu kõrval kujunes välja ka muusikaõpetuse traditsioon. 1893. aastal tegutses Sindis Eesti esimese muusika eriklassi puhkpilliorkester.[22]

Sindi muuseum asub Wöhrmanni allee lõpus ajaloolises majas. Hoone on seotud Sindi kaubatarvitajate ühisusega, mis asutati 17. novembril 1902 ja mida on nimetatud Eesti esimeseks kooperatiiviks. 1983. aastal avati samas hoones vabriku isetegevuslik koduloomuuseum.[24] Muuseumi püsiekspositsioon tutvustab Sindi vabriku ajalugu, vabrikutööliste eluolu, kohalikku kodulugu, Sindi töölisasula, alevi ja linna kujunemist ning Sindi kultuuri-, haridus- ja spordilugu.[25]

Vaatamisväärsused

Sindi raudteejaama peahoone
Sindi raekoda
Mälestustahvel endise Sindi ministeeriumikooli hoone seinal. Selles hoones töötas 1891–1893 kirjanik Ernst Peterson-Särgava

Sindis on säilinud mitmeid 19. ja 20. sajandi tööstus-, haridus- ja haldushooneid. Linna ajaloolise tuumiku moodustavad Sindi kalevivabriku kompleks, vabrikuga seotud töölis- ja meistrimajad ning Wöhrmanni allee ümbrus. Sindi vabrikuasula vanem hoonestus kuulub Eesti olulisemate varaste tööstusasulate hulka.[8]

Arhitektuuriliselt on tähelepanuväärne Sindi raekoda, mis valmis 1937. aastal. Hoone projekteeris 1935. aastal tõenäoliselt arhitekt Ilmar Laasi, projekti allkirjastas insener Joonas Kinnunen. Raekoda on kahekorruseline silikaattellistest hoone kõrge neljatahulise torniga. Algselt paiknesid seal linnavalitsuse ja volikogu ruumid, Sindi Ühistupank ning korterid. Dehio OME on nimetanud hoonet 1930. aastate Eesti lakoonilise funktsionalismi silmapaistvaks näiteks.[10]

Aastatel 1927–1928 rajatud Sindi raudteejaama hoonekompleks meenutab perioodi, mil Sindi oli ühendatud Lelle–Papiniidu raudteega. Raudtee mõjutas linna arengut ja ühendas Sindi Pärnu ning sisemaaga.

Linnas asuvad Sindi luteri kirik ja Sindi õigeusu kirik. Sindi õigeusklikele, kellest suur osa oli seotud kalevivabrikuga, asutati iseseisev kogudus 1896. aastal. 1899. aastal valmis punastest tellistest Sindi Jumalailmumise kirik, mille ehitamist rahastasid Moskva kaupmees R. Schön ja Sindi kalevivabrik. Kiriku pühitses Riia piiskop Agafangel.[26]

Endine Sindi pais kuulus pikka aega Sindi tuntumate rajatiste hulka, kuid takistas kalade rännet Pärnu jões. Pais lammutati ning selle asemele rajati Sindi kärestik, mis parandab kalade liikumisvõimalusi ja on kujunenud ka puhke- ja veespordikohaks.[6]

Tuntud isikuid

Sindis on sündinud või elanud mitu Eesti kultuuri-, spordi-, teadus- ja ühiskonnategelast. Sindis on sündinud ajakirjanik ja riigitegelane Julius Seljamaa, haridustegelane Juhan Albert Luur, poliitik ja advokaat Viktor Tarmas, vaimulik Harry Johann Nuudi, diplomaat Karl Tofer, poliitik Aleksander Tois, agronoom ja poliitik Kaarel Liidak, näitleja, laulja ja lavastaja Henn Aare, pedagoog ja tõlkija Lea Nurkse, kunstnik Andres Winter, arhitekt Roman Koolmar, metsateadlane Andres Mathiesen, agrotehnikateadlane Veli Palge, tõstja Aleksander Kask, kergejõustiklane Uno Palu, jalgpallur Juho Matsalu, graafik Gita Teearu, ehtekunstnik Jaan Pärn, näitleja Karin Peetri, arst Laine Loo, kandlemängija Elo Kalda, laulja Kairit Tuhkanen ning sõudjad Sten-Erik Anderson ja Allar Raja.

Sindiga on seotud ka kirjanik Ernst Peterson-Särgava, kes töötas 1891–1893 Sindi ministeeriumikoolis.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Maakatastri statistika. Vaadatud 4.11.2018.
  2. ↑ Statistikaameti statistika andmebaas. Vaadatud 1.09.2024.
  3. ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator.
  4. 1 2 3 "Tutvustus ja asukoht". Tori vald. Vaadatud 12. juuni 2026.
  5. ↑ "Kas Sinijõe või Kalevi?". Rahvaleht. Nr 87. 14. aprill 1939. Lk 3.
  6. 1 2 "Sindi kärestik on lõplikult valmis". Kliimaministeerium. 11. august 2020. Vaadatud 12. juuni 2026.
  7. ↑ "Andmed – Mõis: Sindi". Rahvusarhiiv. Eesti ala mõisate register. Vaadatud 12. juuni 2026.
  8. 1 2 3 4 "Sindi, Sindi kalevivabriku asula". Dehio OME. Vaadatud 12. juuni 2026.
  9. ↑ "Linnaseadus". Riigi Teataja. 27. aprill 1938. Vaadatud 12. juuni 2026.
  10. 1 2 "Sindi, Raekoda". Dehio OME. Vaadatud 12. juuni 2026.
  11. ↑ "Sindi linna ajalugu". Sindi linn. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. november 2017. Vaadatud 12. juuni 2026.
  12. ↑ "Ida-Viru maakonna Iisaku valla, Järva maakonna Järva-Jaani valla, Lääne maakonna Haapsalu linna ja Lihula valla, Pärnu linna Sindi linna, Pärnu maakonna Vändra valla, Põlva maakonna Kõlleste valla, Saare maakonna Laimjala ja Pöide valla ning Võru maakonna Sõmerpalu valla omavalitsusliku staatuse kinnitamise kohta". Riigi Teataja. 26. september 1991. Vaadatud 12. juuni 2026.
  13. ↑ "Are valla, Sauga valla, Sindi linna ja Tori valla osas haldusterritoriaalse korralduse ja Vabariigi Valitsuse 3. aprilli 1995. a määruse nr 159 „Eesti territooriumi haldusüksuste nimistu kinnitamine" muutmine". Riigi Teataja. 12. jaanuar 2017. Vaadatud 12. juuni 2026.
  14. ↑ "Kohalike omavalitsuste juhid 2014. a jaanuari seisuga". Siseministeerium. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. oktoober 2014. Vaadatud 17. oktoober 2014.
  15. ↑ "Linnavalitsuse koosseis". Sindi linn. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. detsember 2016. Vaadatud 23. detsember 2016.
  16. 1 2 "Päring Statistikaameti andmebaasist". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuni 2020. Vaadatud 5. mai 2013.
  17. 1 2 "Sindi – rikkaliku ajaloopärandiga linn aastast 1833". Tallinna Ülikool. Vaadatud 12. juuni 2026.
  18. ↑ Население районов, городов и поселков городского типа Эстонской ССР : по данным Всесоюзной переписи населения на 15 января 1970 года. Tallinn. 1972.
  19. ↑ Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, 1979. aasta rahvaloenduse andmed. Tallinn: Eesti Statistikaamet. 1990. Vaadatud 12. juuni 2026.
  20. ↑ Eesti Vabariigi maakondade, linnade ja alevite rahvastik. 1. osa, Rahvaarv rahvuse, perekonnaseisu, hariduse ja elatusallikate järgi : 1989. a rahvaloenduse andmed. Tallinn: Eesti Vabariigi Riiklik Statistikaamet. 1990. Lk 32.
  21. ↑ "2000. aasta rahvaloenduse tulemused. II. Kodakondsus, rahvus, emakeel ja võõrkeelte oskus". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2019. Vaadatud 5. mai 2013.
  22. 1 2 "Koolist". Sindi Gümnaasium. Vaadatud 12. juuni 2026.
  23. ↑ "Ajalugu". Sindi Lasteaed. Vaadatud 12. juuni 2026.
  24. ↑ "Sindi Muuseum". Puhka Eestis. Vaadatud 12. juuni 2026.
  25. ↑ "Sindi muuseum". Tori Kultuurikeskus. Vaadatud 12. juuni 2026.
  26. ↑ "Sindi Jumalailmumise kogudus". Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. Vaadatud 12. juuni 2026.

Kirjandus

  • R. Kenkmaa. Sindi uue nime otsimisel. Uus Eesti, 13. september 1939, nr 249, lk 11.
  • Sindi linn ei leia uut nime. Uus Eesti, 5. oktoober 1939, nr 271, lk 8.

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Sindi