Erakorraline saadik ja täievoliline minister (lühidalt minister; prantsuse keeles envoyé extraordinaire et ministre plénipotentiaire) on suursaadikust madalam ja minister-residendist kõrgem diplomaatiline ametiaste, saatkonna juht. Paavsti esindajana on võrdväärne ametiaste internuntsius.
Suursaadikust ja nuntsiusest madalam ning charge d'affairesist kõrgem saadiku ametiaste on ette nähtud ka tänapäeval kehtiva 1961. aasta Viini konventsiooni 14. artiklis, kuid devalveerumise tõttu praktikas ei kasutata (suursaadiku ametiaste on muutunud üldkasutatavaks).
1936. aasta Välisteenistuse seaduse järgi oli saadik (envoyé extraordinaire et ministre plénipotentiaire) kõrgeim välisteenistuse ametiaste, võrdne Välisministri abiga (ministre-adjoint) ning kõrgem alalisest esindajast (charge d'affaires), peakonsulist (consul-général) ja Välisministeeriumi osakonna direktorist (Directeur de département)[1]. Eesti Vabariigi viimane ametis olev saadik oli August Torma, kes suri 12. märtsil 1971.
Viimane ametisolev saadik ja saatkonna juht maailmas oli Rootsi saadik Lõuna-Aafrika Vabariigis Ingemar Stjernberg (1933–2025) kuni suursaadikuks ülendamiseni 1. novembril 1993.
Tavakasutuses on eesti keeles tänapäeval saadiku ja suursaadiku ametiastmed lootusetult segi aetud. Nii nimetatakse Torsten Örni 2004. aastal eesti keeles ilmunud raamatus "Milleks diplomaatia?" (tõlkinud Eimar Rahumaa) suursaadikut saadikuks ja saadikut envoyé'ks, millist sõna eesti keeles ei ole.
Viited
- ↑ https://dea.digar.ee/article/AKriigiteataja/1936/03/20/6 Välisteenistuse seaduse (RT 1936, 24, 160) §§ 3–5
