Robert Ritter von Greim (sünninimega Robert Greim; 22. juuni 1892 – 24. mai 1945) oli Saksamaa sõjaväelane ja I maailmasõja lennuäss. 1945. aasta aprillis nimetas Adolf Hitler ta Luftwaffe (Saksa õhujõudude) uueks ülemjuhatajaks kuna ta pidas Hermann Göringut reeturiks ning oli seetõttu ta ametist vabastatud. Pärast Natsi-Saksamaa kapituleerumist 1945. aasta mais andis Greim end vangi USA vägedele. Ta tegi enesetapu USA vägede kontrolli all olevas sõjavangilaagris 24. mail 1945.
Lapsepõlv
Greim sündis 1892. aastal Bayreuthis Baieri Kuningriigis. Greim oli 1906.–1911. aastani sõjakooli kadett, pärast ohvitseri aukraadi saamist lähetati ta 29. oktoobril 1912 Baieri 8. suurtükiväe rügementija ülendati leitnandiks 25. oktoobril 1913.
Esimene maailmasõda
Kui 1914. aasta augustis algas esimene maailmasõda oli Greim suurtükipatarei ülem Lorraine'i lahingus ning lahingutes Nancy, Epinali, Saint-Mihieli ja Camp des Romainsi ümbruses Prantsusmaal. 19. märtsil 1915 määrati ta pataljoniadjutandiks.
Lennuäss
10. augustil 1915 viidi Greim üle Saksamaa lennuväeteenistusse (Fliegertruppe). 10. oktoobril 1915, kui ta lendas FFA 3b-s kaheistmelises lennukis suurtükiväe vaatlejana, saavutas Greim oma esimese võidu õhulahingus : Farmani. Ta teenis FAA 204, lennates ka üle Somme'i. Pärast piloodiväljaõpet määrati Greim FA 46b üksusesse 22. veebruaril 1917. Ta viidi 1917. aasta aprillis üle Jagdstaffel 34-sse. 25. mail 1917 tulistas ta alla ühe vaenlase lennuki ning samal päeval sai ta selle eest esimese klassi Raudristi. Greim sai tuntuks ässana 16. augustil 1917, kui ta laskis alla Sopwith 1 1/2 Strutteri. 16. oktoobriks oli ta alla tulistanud 7 vastase lennukit.
21. märtsil 1918, üheksanda võidu puhul õhulahingus, ülendati ta Jagdgruppe 10 ülemohvitseriks. 27. juunil 1918, kui Greim pidas õhulahingut Bristol Fighteri vastu, eraldus tema lennukil mootorikatte, mille tagajärjel sai viga tema lennuki ülemine tiib ja üks vasakpoolne tiivatugi, kuid Greim suutis masina edukalt maandada. 7. augustiks 1918 juhtis ta Jagdgruppe 9-t ja saavutas oma 16. võidu õhulahingus. 23. augustil Vizefeldwebel Johan Putzi kaasabil hävitas ta inglaste tanki, mis oli väidetavalt esimene edukas lennuki rünnak soomustatud masinatele. 27. septembril saavutas ta Jagdgruppe 9-ga lennates 25. õhuvõidu.
Greim määrati Jasta 34-sse 1918. aasta oktoobris. Selle aja jooksul tuli Greimi kolm viimast võitu, lennates lennukitega Albatros D.Vs, Fokker Dr.I ja Fokker D.VII. Sõja lõppedes oli ta alla tulistanud 28 lennukit, selle eest anti talle 8. oktoobril Pour le Mérite, samuti Baieri Max Josephi rist (Militär-Max Joseph-Orden). Viimase autasuga anti talle ka rüütli tiitel (Ritter), see andis talle võimaluse lisada oma nimele veel tiitli "von". Nii muutus tema nimi Robert Greim Robert Ritter von Greimiks.
Kahe maailmasõjavaheline periood
1919. aastal oli Greim Baierisse tagasi läinud 8. Baieri suurtükiväe rügementi, kus juhtis 10 kuud Müncheni lennupostijaama. Greim keskendus seejärel uuele tööle, kus soritas Saksamaal õigusteaduse eksamid. Kui Chiang Kai-sheki valitsus pakkus talle tööd Hiinas Kantonis Hiina õhujõude arendamiseks, võttis Greim pakkumise vastu ning sõitis perekonnaga Hiinasse, kus ta asutas lennukooli.
Saksamaale naasnult astus Greim Saksamaa rahvussotsialistlikku parteisse, osales Õllekeldriputšis; kui veendunud parteiliige, sõja lõpuni oli ta täielikult Hitleri vastaselt meelestatud.
1933. aastal kutsus Hermann Göring Greimi Saksamaa õhujõudude üles ehitama. Pärast seda, kui oli suletud sakslaste salajane lennukool Lipetski lähedal Nõukogude Liidus, määrati Greim 1934. aastal Saksamaal esimeseks hävituslennukite piloodikooli juhiks (Saksamaal oli lennuvägi keelatud 1919. aasta Versaille lepingu järgselt, seetõttu tuli Saksa piloote välja õpetada Venemaal)
Teine maailmasõda
1942. aasta lõpus jäi Greimi ainus poeg Hubert Greim, 11./JG 2 hävituslennuki piloot, Tuneesias kadunuks. Huberti lennuk lasti alla, kuid ta pääses lennukist tervena välja ja viibis ülejäänud sõja Ameerika Ühendriikide sõjavangilaagris.
Kui sõda algas, anti Greimile juhtida Luftflotte, mis osales Poola invasioonis, Norra lahingus, Inglismaa lahingus ja operatsioonis Barbarossa. Tema suurimad taktikalised saavutused olid tema juhitud Luftflotte osalemine Kurski lahingus ja pommitamine Orjolis operatsiooni Kutuzov käigus. Just selle lahingu järel andis Adolf Hitler talle Raudristi rüütliristi tammelehtedega, mis tegi temast ühe kõige kõrgemalt autasustatud Saksa sõjaväelase.
Berliin, aprill 1945
26. aprillil 1945, kui Nõukogude väed Berliini vallutamise ajal linna piirasid, lendas Generaloberst Ritter von Greim Hitleri korraldusel Hitleri juurde. Greim lendas koos Hanna Reitschiga Luftwaffe katsekeskuse lennuväljale, sealt hävituslennukiga Focke-Wulf Fw 190 Berliini kaguosas paiknevale Gatowi lennuväljale. Kuna Focke Wulfi kabiinis oli ruumi ainult piloodile, tuli Reitschil reisida lennuki keres, kuhu ta väikese hooldusluugi kaudu ronis. Gatowi lennuväljalt lendasid nad väikelennukil Fieseler Storch edasi Berliini kesklinnas paikneva Hitleri punkri suunas; nende lennukit tabas aga õhutõrjemürsk ülelennul Grünewaldi linnaosa kohal. Greim oli võimetu maanduma mürsust haavatud parema jala tõttu, kuid Reitsch, kellele linn oli õhust hästi tuttav, juhtis lennukit tagaistmelt üle Greimi õla juhiseni küünitades, Tiergarteni improviseeritud maandumisrajale Brandenburgi värava lähedal edukalt.
Hitler ülendas Greimi kindralist kindralfeldmarssaliks, tehes temast viimase Saksa ohvitseri, kes sellise auastme sai. Seejärel nimetati Greim Luftwaffe ülemjuhatajaks Hermann Göringi asemele, kes vallandati reetmise tõttu ametist. Greimist sai seega teine inimene, kes juhtis Saksa õhujõudusid Kolmanda Reichi ajal. Kuid sõja lõppedes Euroopas kestis tema ametiaeg Luftwaffe ülemjuhatajana vaid paar päeva.
28. aprillil käskis Hitler Ritter von Greimil Berliinist lahkuda ja koos Reitschiga lennata Plöni, et reetmise eest vahistada Heinrich Himmler. Samal õhtul lahkusid need kaks Berliini Tiergarteni lennuväljalt väikese Arado Ar 96 lennukiga.
Surm
8. mail, samal päeval kui Saksamaa kapituleerus, andis Greim vangi. Teadaolevalt oli tema esimene avaldus vangistajatele: "Ma olen Luftwaffe juht, kuid mul ei ole Luftwaffet." Greim tegi 24. mail Salzburgis enesetapu.
Auastmed
| Kuupäev | Õlak | Auaste |
|---|---|---|
| 7. jaanuar 1912 | lipnik | |
| 25. oktoober 1913 |  |
leitnant |
| 17. jaanuar 1917 |  |
ülemleitnant |
| Kuupäev | Õlak | Auaste |
|---|---|---|
| 15. veebruar 1921 |  |
kapten |
| Kuupäev | Õlak | Auaste |
|---|---|---|
| 1. jaanuar 1934 |  |
major |
| 1. september 1935 |  |
ooberstleitnant |
| 20. aprill 1936 |  |
ooberst |
| 1. veebruar 1938 |  |
kindralmajor |
| 1. jaanuar 1940 |  |
kindralleitnant |
| 19. juuli 1940 |  |
lennuväekindral |
| 16. veebruar 1943 |  |
kindralooberst |
| 25. aprill 1945 |  |
kindralfeldmarssal |
Autasud
- Raudristi 1914. aasta 2. klass (26. novembril 1914) ja 1. klass (10. oktoobril 1915)
- Max Josephi orden (23. oktoober 1918)
- Pour le Mérite (14. oktoober 1918)
- Raudristi Rüütlirist tammelehtede ja mõõkadega
- Rüütlirist kindralleitnandina 24. juunil 1940 V lennukorpuse ülemana
- Tammelehed kindralooberstina 2. aprillil 1943 Luftlottenkommando Ost (Luftflotte 6) ülemana
- Mõõgad 27. kindralooberstina 27. augustil 1944 Luftflotte 6 ülemana
Viited
Kirjandus
- Scherzer, Veit (2007). Die Ritterkreuzträger 1939–1945 Die Inhaber des Ritterkreuzes des Eisernen Kreuzes 1939 von Heer, Luftwaffe, Kriegsmarine, Waffen-SS, Volkssturm sowie mit Deutschland verbündeter Streitkräfte nach den Unterlagen des Bundesarchives [The Knight's Cross Bearers 1939–1945 The Holders of the Knight's Cross of the Iron Cross 1939 by Army, Air Force, Navy, Waffen-SS, Volkssturm and Allied Forces with Germany According to the Documents of the Federal Archives] (saksa). Jena, Germany: Scherzers Militaer-Verlag. ISBN 978-3-938845-17-2.
- Thomas, Franz (1997). Die Eichenlaubträger 1939–1945 Band 1: A–K [The Oak Leaves Bearers 1939–1945 Volume 1: A–K] (saksa). Osnabrück, Germany: Biblio-Verlag. ISBN 978-3-7648-2299-6.