Nekropol ehk surnute linn on antiikaja kollektiivne matmispaik, mis koosneb tavaliselt hauaküngastest, kaljuhauakambritest või maa-alustest hauarajatistest. Nekropole leidub paljudes vanades kultuurides ning need annavad olulist teavet muistsete ühiskondade matmiskommete ja uskumuste kohta.
Näiteks etruskide tsivilisatsiooni ainsad säilinud arhitektuurimälestised on nende nekropolid, mis pärinevad peamiselt 6. sajandist eKr. Need paiknevad tänapäeva Itaalia aladel, peamiselt Toscanas, Lazios ja Umbrias.
Nekropolide uurimine ja avastamine
Arheoloogiliste uuringute käigus on avastatud mitmeid olulisi nekropole eri piirkondades. Näiteks Etioopias Aksumi linna lähedal Aksumi obeliskide piirkonnas leiti kuninglik nekropol. Seal avastati arvukalt maa-aluseid hauakambreid ja käike.
Uurimistööde käigus kasutati ka kaasaegseid meetodeid, sealhulgas georadarit ja elektrotomograafiat, mis võimaldasid kaardistada maa-aluseid struktuure neid kahjustamata.
Alates 20. sajandi teisest poolest on Aksumi ümbrusest leitud mitmeid hauakambreid, millest osa on rüüstatud. Tänapäeval on neist vaid üksikud osaliselt külastajatele avatud.
Teine tuntud nekropolide piirkond on Egiptuses asuv Teeba nekropol, mis kuulub Vana Teeba koos oma nekropoliga nime all UNESCO maailmapärandi nimistusse (alates 1979. aastast). See hõlmab mitmeid hauakomplekse, sealhulgas Kuningate orgu ja aadlike haudu.