Mosaiigi ajalugu algas 4. aastatuhande teisel poolel: ajast, mil on dateeritud esimesed sumerite lossid ja templid Mesopotaamia linnades.

Mosaiik koostati põletatud koonusekujulistest savipulkadest, mida suruti savimördi sisse ning mille kõrgus oli 8–10 cm ja läbimõõt umbes 1,8 cm. Kujund kujunes koonuste otstest, mida värviti tavaliselt punase, musta ja valge värviga. Kasutati geomeetrilisi motiive, nagu rombid ja kolmnurgad.

Inkrustatsioonitehnika (nimetati antiikajal mosaiigitehnikaks opus sectile) varasemaks näiteks võib pidada tehist, mida nimetatakse "Sõja ja rahu standardiks" (vene keeles Штандарт войны и мира või штандарт из Ура) (2600–2400 aastat eKr).

8. sajandisse eKr paigutatakse mosaiigitehnika varasemad näited, mis olid tehtud töötlemata veerisest ja mida nimetasid roomlased opus barbaricum'iks. Väljakaevamistel on avastatud ornamenteeritud veerispõrandaid Väike-Aasias, Idas ja Assüüria lossis, kuid kõige suurem toonase mosaiigikunsti mälestis on Gordioni tellismosaiigid Väike-Aasias.

Esimesed töötlemata veerisega antiikmosaiigid on leitud Korintosest ja dateeritud 5. sajandi lõppu eKr. Need on kontuurkujutised inimestest, loomadest ja mütoloogilistest olenditest. Neid dekoreerivad geomeetrilised ja taimornamendid, mis on kujutatud valgena mustal pinnal. Stiililt on need lähedased punasemustrilisele vaasimaalile. 4. sajandist eKr on sarnaseid näiteid leitud Olynthusest, Sikyonast ja Eretriast. Tähtis samm realistlikkuse suunas tehti Pella mosaiikidel (4. sajandi lõpus eKr).

Antiikmosaiigi õitseaeg langeb hellenismi ajastule, mil arenes kivide lahtikaevamise (uuristamise) tehnika ning kättesaadavaks sai värviline klaas. Värvilise klaasi kasutamisega saavutati kujutiste maaliline realistlikkus ja sai võimalikuks peaaegu piiramatu värvigamma kasutamine. Vanim ausammas, kus kasutati lahtikaevamise ja tesseleerimise tehnikat, on Sitsiilia linna Morgantina mosaiik (3. sajand eKr).

Vana-Roomas kaunistati mosaiigiga villade, losside nind termide põrandaid ja seinu. Rooma mosaiik tehti kompaktse klaasi (smaldi) väikestest kuubikutest, kuid üsna levinud oli ka väikeste kivikeste ja veerise kasutamine.

Materjalina hakati mosaiikide valmistamisel kasutama meremolluskite karpe. Selliste mosaiikidega kaunistati interjööre. Euroopas said sellel perioodil väga populaarseks helmemosaiigid. Helmed kinnitati vaha abil paberile ja kartongile, kasutades selleks ristpistetikandi skeeme. Selliseid töid on aga säilinud üsna vähe. Saksamaal tegutses selle materjaliga aastatel 1750–1770 van Zelovi manufaktuur, kuid hiljem kadus täpne teadmine selle tehnoloogia olemusest. Dekoreeriti nii lamedaid mööblidetaile (näiteks lauaplaate) kui ka ruumilisi esemed (pudeleid, linnukujusid). Enamik selle manufaktuuri töödest asub Saksamaa muuseumides.

Mosaiik oli väga laialt kasutuses Idamaade valitsejate losside kujundamisel.

Šekini khaanide loss (vene keeles дворец шекинских ханов) on suurim Aserbaidžaani keskaegse arhitektuuri näide. Loss, mida peetakse Aserbaidžaani üheks 18. sajandi arhitektuuri väärtuslikumaks ausambaks, ehitati 1762. aastal. Loss oli omal ajal osa lossiehitiste kompleksist ning oli Šekini khaanide residents. Tegu on kahekorruselise hoonega. Lossi fassaadil on tõstetavad restraamid šebekega (kirjudest ja väikestest klaasidest kogumiga). Mitmevärviline šebeke täiendab maalinguid, mis katavad lossi seinu.

18. sajandi teisel poolel arenes maalikunst Šekini khaaniriigis kõrgele tasemele, mis oli seotud arhitektuuri ja ehitamisega. Kõik suured arhitektuurilised ehitised Šeki linnas olid rikkalt kaunistatud seinamaalingutega, mis oli sellel ajal kõige populaarsem maalitehnika liik. Selle kinnituseks on tänapäevani säilinud Šekini khaanide lossi maalinäited, mis pole minetanud oma maalilist väljendusrikkust. Seinamaalingutel kujutatud teemad olid erinevad: metsloomade jaht ja lahingustseenid, taime- ja geomeetrilised ornamendid, stseenid Aserbaidžaani luuletaja Nizami Gändževi "Hamse" (vene keeles «Хамсе» või Пятерица) luulest, stseenid lossielust, talupoegade igapäevaelust jne. Kasutati rohkem sinist, punast, kuldset ja kollast värvi. Šekini khaanide lossi saali plafoonil on šifreeritud andeka maalija Abbasi Kuli nimi. Lossi seinu on korduvalt restaureeritud, mistõttu võib sealt leida maalinguid, mille on teinud eri aegadel elanud meistrid.

Üks tuntud Prantsuse mosaiik on Emaux de Briare'i mosaiik. Briare'i portselanist helmeste ja hiljem ka mosaiigi valmistamise tehas avati 1837. aastal. On olemas palju Briare'i mosaiigist valmistatud kunstiteoseid. Tuntud kunstnik ja maalija Eugène Samuel Grasset, üks suuremaid Prantsuse modernistliku voolu esindajaid, kasutas seda mitmesuguste tööde loomisel. Seda mosaiiki toodetakse tänapäevani ning see on üks vähestest täielikult säilinud Prantsuse mosaiigitootmistest.

Mosaiigi taassünniga Venemaal tegeles M. Lomonossov. Pärast Lomonossovi surma tema alustatud mosaiigitöö ei jätkunud ning mosaiigikunst unustati.

Seepärast pidi Venemaa valitsus 1840. aastatel, kui tõstatus küsimus Iisaku katedraali maaliikoonide mosaiigiks ümbertegemisest, saatma Peterburi Kunstide Akadeemia vilistlasi Rooma, et nad õpiksid mosaiigi tegemist Vatikani mosaiigistuudio meistritelt. Samal ajal kutsuti Roomast Peterburi tehnolooge ja klaasisulatajaid, et alustada smaldi tootmisega.

1851. aastal naasid vene üliõpilased kodumaale. Selleks ajaks oli nende jaoks organiseeritud koos itaallastega smaldi tootmine. Seda aastat peetakse Peterburi Kunstide Akadeemia mosaiigistuudio avamise ajaks.

Kuigi stuudio loodi Iisaku mosaiikide loomiseks (töö kestis 66 aastat ning jäi revolutsiooniliste sündmuste tõttu lõpetamata), täitis see ka teisi tellimusi: mosaiike Peterburi Verelunastaja katedraali ikonostaasi jaoks, Verelunastaja katedraali ikonostaasi mosaiike, Kristuse Lunastaja Katedraali ornamentaalmosaiike Moskvas, kuningapere liikmete mosaiikportreesid ja eratellimusi.

Stuudio praktiseeris nn otsest ladumisviisi, mis võimaldas saavutada piltide maalilise realistlikkuse, kuid see oli üsna ajakulukas ja sellisel viisil laotud maali transportimine oli keeruline.

Seepärast püüdis Peterburi Kunstide Akadeemia leida viise, kuidas probleemi lahendada. Selleks komandeeriti 1888. aastal töötajaid, kelle hulgas oli ka A. Frolov, Veneetsiasse, kus Antonio Salviati oli loonud eduka, majanduslikult kasulikuma viisi mosaiigi ladumiseks. Selle meetodi puhul laoti mosaiigid peegelpildis esiküljega ajutisele alusele, millel need transporditi neile ettenähtud koha peale, kus neid ka laoti. Seda hakati nimetama vastupidiseks või Veneetsia meetodiks.

Kuna akadeemia ei võtnud seda kogemust omaks, avas A. Frolov oma stuudio, mis kujunes tema venna ajal kõige edukamaks mosaiigistuudioks ennerevolutsioonilisel Venemaal. See pani aluse edaspidisele nõukogude mosaiigikunstile.

Otsesel ladumisel surutakse mosaiigi elemendid krundi (mördi) sisse. Vastupidisel ladumisel pannakse mosaiik kokku kartongi või riide peal ja seejärel kantakse krunditud pinnale.

Mosaiigi ladumine: tehnika sarnaneb pliidiladumistehnikaga (liim ja mört on mosaiigi vuukide jaoks saadaval igas ehituspoes).

Mosaiikide valmistamisel kasutatakse traditsioonilisi materjale: looduslikku kivi, smalti, keraamikat ja metalli. Suhteliselt hiljuti lisandus sellesse valikusse keraamograniit. Sellegipoolest on smalt peamine materjal klassikaliste dekoratiivsete arhitektuuripannoode loomisel, eeskätt interjöörides. Kõige populaarsemad on klaas ja keraamika nende tugevuse ja ka kättesaadavuse pärast, aga ka kunstilise potentsiaali, värvilahenduste mitmekesisuse, võrreldavalt lihtsa viimistluse ja suure moodulparameetrite diapasooni pärast (mõõtmete ja konfiguratsioonide osas). Kivi kasutatakse peamiselt põrandakompositsioonide loomiseks, metalli-mosaiigitööde ilmekate vahendite laiendamiseks ning keramograniiti kasutatakse fassaadidel ja kõnniteede, pargiteede ja ühiskondlike ehitiste põrandate kujundamisel.

Tänu keramograniidi funktsionaalsetele ja esteetilistele omadustele, vastupidavusele ilmastikunähtuste suhtes, kuuma- ja külmakindlusele, väikesele veeimamistegurile ning teistele omadustele on seda kasutatud mitmesugustes hoonetes, mille kasutamine ja kestvus on olulised aia-, pargi- ja vee-ehitistes, kaminate ning ahjude kujundamises.

Viimastel aastatel on uuesti on tärganud ja areneb huvi helmesmosaiigi vastu.