Max Jakobson (30. september 1923 Viiburi – 9. märts 2013 Helsingi^[1]) oli juudi päritolu Soome diplomaat, poliitik ja ajakirjanik.

Karjääri alustas ta BBC-s ajakirjanikuna töötades. Aastatel 1953–1974 töötas ta Soome välisteenistuses, olles muuhulgas suursaadik Rootsis ja ÜRO juures.^[viide?] Sel perioodil aitas ta kaasa Soome külma sõja aegse neutraalsuse hoidmisele.

1971. aastal kandideeris Jakobson ÜRO peasekretäri kohale, kuid kaotas viimasel hääletusel Kurt Waldheimile.^[1]

Max Jakobson oli ka Eestis kommunistide ja natsionaalsotsialistide poolt toime pandud Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni esimees.^[1]

• 2002 Maarjamaa Risti I klassi teenetemärk

• "Talvesõja diplomaatia." (Tallinn: Tänapäev 2004) ISBN 9985-62-249-9
• "XX sajandi lõpparve." (Tallinn: Vagabund 2005) ISBN 9985-835-74-3
• "Tulevik?" (Tallinn: Tänapäev 2006) ISBN 9985-62-450-5

• Inimsusevastaste tegude uurimise komisjon
• Imbi Paju: Max Jakobsoni saatuseaastad, soomlased ja meie, Postimees, 20. september 2008
• ERR.ee: Soome diplomaadi sõnul peaks Eesti tõstma oma kaitsevõimet, 24. oktoober 2008
• Jakobson: komisjoni ülesanne ei olnud kedagi süüdi mõista, Postimees, 9. detsember 2008
• Alo Lõhmus. 11 kriminaalset episoodi Nõukogude Eestist Postimes, 15. jaanuar 2009
• Max Jakobsoni komisjon – Eesti Mälu Instituudi veebis
• Sven Randlaid "Suri Soome diplomaat Max Jakobson" ERR, 11.03.2013