Johann Christoph Brotze
Johann Christoph Brotze
Eestlaste rõivastus Pärnu ümbruses

Johann Christoph Brotze (12./23. september 1742 Görlitz, Saksimaa – 4./16. august 1823 Riia) oli Liivimaa pedagoog, etnoloog ja kodu-uurija. Brotze oli 18.-19. sajandil oluline Liivimaa ja Eestimaa muinsuste koguja ja uurija, esindades siinset valgustusajastu kultuuri. Tema kogude põhjal on võimalik ette kujutada Baltikumi alade linna- ja maaelu olulisi jooni, sealhulgas nii materiaalset kultuuri kui ka inimtegevust.

Elukäik

Johann Christoph Brotze sündis magistraadi soolakaaluja peres ja omandas juba noorelt joonistamistehnika. Ta õppis usu- ja keeleteadust Görlitzis ja Leipzigis ning sai filosoofiadoktori kraadi Wittenbergi ülikoolis.[1] Sarnaselt paljude teiste saksa intellektuaalidega (sealhulgas Krause) emigreerus ka Brotze Balti aladele, et saada paremaid töiseid väljavaateid. 1768. aastast tegutses Brotze 46 aastat Liivimaal, kus töötas Riia lütseumis nii pedagoogi kui ka konrektorina.[2] Lisaks pedagoogitööle kogus ja uuris Brotze entusiastlikult ajaloolisi materjale, joonistades üles peaaegu kõike, lisades sealjuures joonistele ka kommentaare.[3]

Ta kogus üle kogu Liivimaa rahvalaule, kirjeldas kombeid ning joonistas üles inimeste eluolu, rahvariideid, muinas- ja kultuurimälestisi. Tema rikkalikku materjalikogu säilitatakse Läti Akadeemilises Raamatukogus. Brotze kogutud materjal aitab tänapäeval mõista 18. sajandi lõpu Liivimaa eluolu, rahvakombeid ja -kultuuri. Lisaks muudele tegevustele kogus Brotze ka münte ja pitsateid.

Looming

Brotze kogul on suur kultuuriline väärtus: oma teostel kujutab ta nii Läti kui ka Eesti ala ainest 12. sajandist kuni 19. sajandi alguseni. Brotze huvi Baltikumi ajaloo vastu oli väga laiahaardeline: ta on üles joonistanud enamiku Eesti-, Liivi- ja Kuramaa linnade vaateid, koostanud ajaloolisi ülevaateid, teinud jooniseid müntidest, vappidest, hauamonumentidest jne. Piltide detailsus võimaldab saada ülevaate Balti alade elanikest, nende kommetest, riietest, tarbeesemetest ja muust ainelisest kultuurist. Brotze kogusse kuuluvad Eesti alalt nii Tallinna, Tartu, Pärnu, Kuressaare kui ka teiste väiksemate linnade vaated, sisaldades nii profaan- kui ka sakraalhooneid. Brotze pildid annavad ülevaate maa- ja linnaühiskonna sotsiaalsete kihtide elamutest, riietest ja töökultuurist, sõiduvahenditest ning muust ainelisest kultuurist. Brotze kogu kujutab endast Läti ja Eesti ala põhjalikku regionaalajaloolist ikonograafiat, tänu millele saab mõista siinset valgustusajastu kultuuri.[4] Brotze loodud pildid on vaade sellest, kuidas avaldus eluolu omal ajal saksa päritolu haritud valgustusajastu mehele.[5]

"Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente, Prospecte, Münzen, Wappen"

 Pikemalt artiklis Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente, Prospecte, Münzen, Wappen etc.

Brotze tähtsaim teos on kümneköiteline "Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente, Prospecte, Münzen, Wappen etc." („Liivimaa mitmesuguste mälestiste kogu“), mis valmis aastatel 1771–1818. Teoses on tušijooniseid, akvarelle ja kirjeldusi rohkem kui 4600 objekti kohta – kõik kokku 3130 leheküljel.[3] Selles on kujutatud Läti ja Eesti ala eluolu alates muinsusest, linnaplaanidest, hoonetest (nii küla, mõisa kui ka linna hooned) kuni müntide, vappide ja hauakivideni välja.[6] Lisaks on selles sisalduv materjal loodusteaduste, antropoloogia- ja etnograafiaalaseks dokumentatsiooniks (eri inimesed eri klassidest, tööd, tehnikad ja tavad jne).[5] Teoses olevad Brotze enda esimesed joonised pärinevad 1770. aastatest. Tema viljakaim periood oli 1790. aastate keskpaik, tol ajal suhtles ta ka tihedalt Johann Wilhelm Krause ja Carl Gotthard Grassiga, kes võtsid ette joonistusretki Liivimaa aladel. Brotze enda pikemad joonistusretked toimusid 1796. aastal mööda Daugava jõge ja 1797. aastal Latgale aladel.[4]

Brotze koostöö teiste autoritega

Brotze kümneosaline teos sisaldab peale Brotze enda loomingu ka teiste autorite jooniseid. Kogude täiendamise ja põhjalikkuse nimel tegi ta koostööd nii kolleegide kui ka kubermanguvalitsustega, kellega vahetas pilte, jooniseid jms. Näiteks on mitmed Krause ja Grassi joonistatud motiivid 1790. aastatest Brotze kogus, seda nii kopeeritult kui ka originaalidena. Veel on kaastöölisteks mitmed humanistlike ja valgustusajastu ideedega pastorid.[4] Eestimaal oli tema tähtsaim kolleeg Võnnu baltisakslasest kirikuõpetaja Eduard Philipp Körber (1770–1850). Samuti oli heaks kaastööliseks publitsist, kodu-uurija, Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel (1737–1819), kellele saatis Brotze rohkesti kaastööd.[3] Näiteks oli Brotze Hupeli kogumiku "Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. I-III" (1774–1789) kaastööline, tema tehtud on enamik seal sisalduvaid illustratsioone.

Tähtsus Eesti ja Liivimaa kultuuriloos

Brotze koos oma kaasaegsete A. W. Hupeli ja E. P. Körberiga olid esimesed, kes huvitusid Baltikumi piirkondlikust ajaloost. Nad uurisid ümbritsevat loodust, muistiseid ja ka rahvariideid. Nad olid esimesed, kes süstemaatiliselt dokumenteerisid siinset empiirilist materjali. Nende tööd Baltikumi ala kohta olid esmased uurimused ajaloo, arheoloogia ja etnograafia vallas siinsetel aladel. Teksti osaga võrreldes moodustas suurema mahu Brotze ja tema kaasaegsete puhul hoolikad ja täpsed visuaalsed materjalid.[7]

Brotze joonistelt saab ettekujutuse tolleaegsest talupoja rõivastusest (selle aja rahvarõivaid pole säilinud). Joonistelt näha olevad talunaise ehted kinnitavad arvamust, et 18. sajandi teiseks pooleks oli eesti naise musterehteks välja kujunenud suur kuhiksõlg. Joonistelt on ka näha, et naised kandsid hõbehelmestest keesid ning mehed kinnitasid särgi kurgu alt väikese sõlega.[8]

Brotze jooniste väärtuslikku, tuleneb ka sellest, et paljud tema kujutatud hooned on nüüdisajaks oma senise ilme kaotanud või täiesti hävinud. Nende hulgas on nii keskaegseid hooneid, mis on ajaga lagunenud, kui ka inimtegevuse käigus hävinud ehitisi, näiteks Pärnu Nikolai kirik, millest 1944. aasta septembri pommirünnakus jäid järele vaid varemed, mis lammutati lõplikult 1954. aastal. Joonised Tartu toomkiriku varemetest annavad pildi kirikust enne Johann Wilhelm Krause projekteeritud ümberehitusi 19. sajandi algul ja informatsiooni, millised muutused on toimunud kiriku ümber ehitamata osas 18. sajandi lõpust kuni tänapäevani. Informatiivsed olid ka jooniste juurde lisatud kommentaarid, millest osa on nüüdisajaks loetamatud (nt kivisse raiutud nimed, mis on loetamatuks kulunud).[4]

Brotze kajastamine

Trükis ilmusid esimesed Brotze pildid Gustav von Bergmanni "Liivimaa ajaloos". Brotze teoseid avaldati tema eluajal muudeski väljaannetes, näiteks on tema pilte kaasaegse August Wilhelm Hupeli tuntud topograafias. Brotze kogusse kuuluvad materjalid on tänapäevani säilinud üsna hästi.[3]

Läti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut ja Läti Akadeemiline Raamatukogu on välja andnud Johann Christoph Brotze pärandist neli mahukat köidet. Sisuliselt kuulub ka sarja 2006. aastal Eestis iseseisvalt välja antud „Johann Christoph Brotze Estonica“ (peatoimetaja Raimo Pullat). Mahukas, 619-leheküljeline väljaanne sisaldab 287 Eesti-ainelist joonistust koos kommentaaridega ning kõik eestikeelsed kommentaarid on tõlgitud ka saksa keelde. „Estonica“ väärtus seisneb nii värvilistes kvaliteetsetes illustratsioonides kui ka Brotze kommentaarides, mis võivad vahepeal olla väga detailsed ning sisaldada andmeid möödunud aegade kohta, mis teatmeteostes puuduvad, eriti puudutab see Brotze kaasaega, 18. sajandi II poolt.[9] Teos äratas tähelepanu Saksamaalgi. Raamatus on 619 lehekülge ja selle jaehind jäi 1000 Eesti krooni kanti. [10]

2007. aasta jaanuaris pälvisid Ants Hein, Ivar Leimus, Raimo Pullat ja Ants Viires selle raamatu koostamise eest Eesti riikliku kultuuripreemia. [11] "Estonica" valiti 25 Eesti 2006. aasta kauneima raamatu hulka. Raamatu kujundas Andres Tali. [12]

Viited

  1. ↑ Ants Hein; Ivar Leimus; Raimo Pullat; Ants Viires (2006). Johann Christoph Brotze. Estonica. Tallinn: Estopol.
  2. ↑ Kadi Polli (2015). The Role of Pictures in the Late Baltic Enlightenment. Žurnāls Mākslas Vēsture un Teorija / Art History and Theory, nr 18, lk 18−33.
  3. 1 2 3 4 Ants Hein jt (2006). Johann Christoph Brotze. Estonica.
  4. 1 2 3 4 Samas.
  5. 1 2 Kadi Polli (2015). The Role of Pictures in the Late Baltic Enlightenment.
  6. ↑ Kaarel Tarand (2006). Soolakaaluja poja kaalukas soolo. Sirp nr 37, lk 24.
  7. ↑ Kristina Jõekalda (2015). Art History in Nineteenth-Century Estonia? Scholarly Endeavours in the Context of an Emerging Discipline. Kunstiteaduslikke Uurimusi / Studies on art and architecture, nr 24 (3, 4), lk 115−143.
  8. ↑ Kaalu Kirme (2007). Brotze ja ajastu hõng. Akadeemia, nr 3, lk 649-655.
  9. ↑ Kaarel Tarand (2006). Soolakaaluja poja kaalukas soolo.
  10. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 351-352
  11. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 352. Seal nimetatakse Brotzet elukutselt antikvaariks.
  12. ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 353

Kirjandus

  • Johann Christoph Brotze, "Estonica", Estopol 2006. ISBN 9789985972205
  • Recke, Johann Friedrich v.; Napiersky, Karl Eduard: Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexicon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. 1 köide A-F, Mitau 1827, lk. 277-283
  • Frobeen, Jakob Gottfried: Rigasche Biographieen nebst einigen Familien-Nachrichten, Bd.: 1, 1810-1829, Nachdr. zu Riga 1881–1884, seite 95-99

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Christoph_Brotze