Gabriel José de la Concordia García Márquez sündis Colombias Magdalena departemangus Aracatacas Gabriel Eligio García ja Luisa Santiaga Márquez Iguaráni vanima pojana.^[4] Tema vanematel sündis abielust 11 last, isal oli kaks last ka enne abielu ning üks poeg abieluvälisest suhtest.^[5]

Emapoolne vanaisa, kolonel Nicolás Ricardo Márquez Mejía, oli vastu tütre suhtele Aracatacasse telegrafistina tööle tulnud Gabriel Eligio Garcíaga, sest too oli vallaslaps, kuulus Colombia Konservatiivsesse Parteisse ning oli naistemehe kuulsusega.^[2] Et noori lahutada, saadeti Luisa linnast välja, kuid Gabriel Eligio jätkas tema võlumist viiuliserenaadide, armastusluuletuste, lugematute kirjade ja sagedaste telegrammidega. Lõpuks andis perekond järele ja Luisa sai loa Gabriel Eligioga abielluda. Nad laulatati 11. juunil 1926 Santa Martas. See tragikoomiline kosimise lugu inspireeris nende poega kirjutama romaani "Armastus koolera ajal".^[2]

Varsti pärast esikpoja sündi hakkas isa apteekriks. Ta oli iseõppinud homöopaat.^[5]1929. aastal asusid vanemad elama Baranquillasse. Gabriel jäeti Aracatacasse, kus teda kasvatasid emapoolsed vanavanemad donja Tranquilina Iguarán ja kolonel Nicolás Ricardo Márquez Mejía. Vanaisal, keda noor Gabriel hüüdis Papaleloks, oli kirjaniku varajasele lapsepõlvele suur mõju. Vanaisa oli nooruses duellil tapnud ühe mehe ning tal oli peale kolme ametliku lapse veel üheksa abieluvälist last erinevate naistega. Kolonel Márquez oli liberaal ja tuhandepäevase sõja veteran, kes oli aatekaaslaste seas väga austatud. Ta oli saanud tuntuks sellega, et rääkis avalikult banaaniistanduse veresaunast (Masacre de las Bananeras): Colombia sõdurite tapatalgutest United Fruit Company banaaniistanduse streikivate tööliste seas. Vanaisa, keda García Márquez on nimetanud oma "nabanööriks ajaloo ja tegelikkusega", oli ka suurepärane jutuvestja ning õpetas teda sagedasti sõnaraamatut kasutama, viis ta igal aastal tsirkusesse ning oli esimene, kes tutvustas lapselapsele jää "imet" United Fruit Company poes.^[2] Tihti ütles ta: "Sa ei tea, mis surnu kaalub," pidades silmas tohutut koormat, mida tuleb kanda, kui oled tapnud inimese. Seda motiivi on García Márquez hiljem ka oma teostes kasutanud.^[2][6][7]

Vanaema Tranquilina Iguarán Cotes, keda García Márquez kutsus vanaema Minaks ja nimetas "suure kujutlusvõimega ebausklikuks naiseks", täitis maja kummituslugude, eelaimduste ja märkidega. Tal oli García Márquezele sama suur mõju kui vanaisal ning kirjanik on teda maininud kui oma esimest ja peamist kirjanduslikku mõjutajat. Teda inspireeris viis, kuidas vanaema jutustas ebatavalistest asjadest kui täiesti loomulikest: olenemata sellest, kui fantastilised ja ebatõenäolised tema lood olid, rääkis ta neist kui vääramatust tõest. Peale selle on vanaema Mina romaani "Sada aastat üksildust" tegelase Úrsula Iguaráni prototüüp.^[2][8]

Vanaisa suri 1936, kui Gabriel oli kaheksa-aastane. Et vanaema oli pime, läks Gabriel elama oma vanemate juurde Sucresse Sucre departemangus, kus isa oli avanud apteegi.

Varsti pärast poisi Sucresse saabumist otsustati, et ta peab hakkama koolis käima, ning ta saadeti Magdalena jõe suudmes asuva sadamalinna Barranquilla internaatkooli. Seal teati teda kui ujedat poissi, kes kirjutab humoorikaid luuletusi ja joonistab koomikseid. Et ta oli tõsine ja tegi vähe sporti, sai ta klassikaaslastelt hüüdnimeks El Viejo ('Vana').^[7]

14-aastaselt sai Gabriel stipendiumi ja alustas õpinguid Rahvuslütseumis pealinna Bogota lähedal Zipaquirás.

1947. aastal astus ta Colombia Rahvusülikooli õigusteaduskonda, nagu oli vanematega kokku leppinud. Ülikooliõpingute ajal meeldis talle väga istuda El Molino kohvikus ja raamatuid lugeda, nautides värskelt Colombiasse jõudnud maailmakirjandust sellistelt autoritelt nagu Jorge Luis Borges, D. H. Lawrence ja Graham Greene. Eriti inspireeris teda Franz Kafka "Metamorfoos", mis andis esimesest reast alates tema elule uue suuna.^[9] Teda vaimustas mõte kirjutada – mitte traditsioonilise kirjanduse, vaid oma vanaema juttudega sarnases stiilis, mis sisaldas ebatavalisi sündmusi ja anomaaliaid, justkui oleks need täiesti argised seigad. "Metamorfoosist" inspireerituna kirjutas ta jutustuse "Kolmas resignatsioon" ("La tercera resignación"), mis avaldati päevalehes El Espectador. Nähes oma jutustuse pealkirja värske ajalehe kaanel, avastas noor kirjanik, et tal pole ajalehe ostmiseks viit sentaavot.^[10]

Aastal 1950 katkestas ta õpingud ning hakkas Cartagena ja Barranquilla ajalehtedele kaastööd tegema. Ta kirjutas ka poliitilisi artikleid ajakirjale El Heraldo.

Aastast 1955 oli Gabriel García Márquez ajakirja El Espectador korrespondent. Roomas elades ja korrespondendina töötades õppis ta filmikunsti. Korrespondendina külastas ta Genfi, Pariisi ja Nõukogude Liitu.

1958. aastal Gabriel García Márquez abiellus ning kolis Venezuela pealinna Caracasesse. Aasta hiljem sõitis ta Kuubasse. Ta avas Bogotás Kuuba uudisteagentuuri Presna Latina ja töötas ka ise mõned kuud selle korrespondendina.

1959. aastal sündis poeg Rodrigo García.

Aastal 1961 asus Gabriel García Márquez elama Méxicosse, kus filmistsenaariumide kirjutamise kõrvalt valmis romaan "Sada aastat üksildust". Méxicos elas ta 1967. aastani.

Aastatel 1967–1975 elas ta Barcelonas.

Viimastel aastakümnetel elas kirjanik nii Mehhikos kui ka kodumaal. Ta töötas televisiooni uudisteprogrammi "Gabo" peatoimetajana ning oli ajakirja Gambio kaasomanik ja toimetaja. Aastal 1994 asutas ta ajakirjanike kooli.

1999. aastal avastati tal vähkkasvaja.

2006. aasta 25. jaanuaril ilmus Hispaania ajalehes La Vanguardia intervjuu, milles kirjanik teatas, et loobub kirjutamisest.