Antonín Leopold Dvořák (8. september 1841 Nelahozeves Praha lähedal – 1. mai 1904 Praha) oli tšehhi helilooja.

Antonín Dvořák sündis kõrtsmiku ja mõisateenija peres. Ta õppis muusikat külakooliõpetajate juures, hiljem Praha orelikoolis, ning mängis teatriorkestris vioolat. Muusika kirjutamise kõrvalt teenis ta elatist muusikatundide andmisega ja orelimänguga kirikus.

1891. aastal oli Antonín Dvořák Praha konservatooriumi õppejõud ning aastatel 1892–1895 New Yorgis Riikliku Konservatooriumi juhataja ja õppejõud.

Elu lõpuaastatel, 1901–1904, juhtis ta taas Praha Konservatooriumi.

Antonín Dvořák oli populaarne ja austatud helilooja nii kodu- kui ka välismaal, ta on tänini kõigi aegade tuntuim tšehhi helilooja. Tema sünnimaal on tema ja ta loomingu tutvustamiseks rajatud mitu muuseumi ning püstitatud mitu mälestusmärki.

Dvořáki looming on stiililt mõõdukas romantism märgatavate tšehhi ja teiste slaavi rahvaste rahvamuusika mõjudega.

Antonín Dvořáki loomingust peegeldub Beethoveni ja Schuberti, hiljem ka näiteks Wagneri ning helilooja lähedase sõbra ja toetaja Brahmsi eeskuju.

Huvitavaid mõjusid andis tema loomingule Ameerika-periood, mil helilooja huvitus nii mustanahaliste spirituaalidest kui ka Ameerika põliselanike muusikast.

Antonín Dvořák on kirjutanud 9 sümfooniat, 11 ooperit (sealhulgas "Näkineid"), sümfoonilisi poeeme, hulgaliselt vokaal- ja kammermuusikat, ühtekokku üle saja heliteose. Tema populaarsemate teoste hulka kuuluvad üheksas sümfoonia e-moll op. 95 "Uuest maailmast" (1895), tšellokontsert ja "Slaavi tantsud".