See peatükk on reformeeritud teoloogia alus, kinnitades sola scriptura põhimõtet. See loetleb 66 kanoonilist raamatut (39 Vana Testamendi, 27 Uue Testamendi), mis on Jumalast sisendatud ja moodustavad usu ning elu ainsa eksimatu reegli. Pühakirja autoriteet ei sõltu kiriku ega ühegi inimese tunnistusest, vaid üksnes Jumalast kui selle autorist (1.4).

Peatükk kinnitab, et Pühakiri on "kõrgeim kohtunik" (iudex supremus), kelle poole tuleb pöörduda kõikides usulistes vaidlustes (1.10). Kuigi Pühakirja sisu on mõistusega arusaadav ja päästeks vajalikud teadmised on selles selged, on Püha Vaimu "sisemine tunnistus" (testimonium internum Spiritus Sancti) vajalik, et usklik võiks Pühakirja jumalikus autoriteedis täielikult veenduda (1.5).

See peatükk kirjeldab klassikalist kristlikku jumalakäsitlust. Jumal on üks, elav ja tõeline, vaimne substants, kes on lõpmatu, igavene ja muutumatu oma olemises, tarkuses, väes, pühaduses, õigluses ja headuses (2.1). Ta on kõikvõimas, kõigeteadev ja täiesti iseseisev/iseenesest eksisteeriv (aseity), vajamata midagi väljastpoolt iseennast.

Selles ühtses ja jagamatus jumalikkuses on kolm isikut: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Nad on "üks substants, võrdse väe ja igavikuga" (2.3). Isa ei ole sünnitatud ega lähtu kellestki; Poeg on Isast "igavesti sündinud"; Püha Vaim "lähtub igavesti Isast ja Pojast".

See peatükk käsitleb predestinatsiooni ehk ettemääratuse õpetust. See väidab, et Jumal on oma igavese ja muutumatu eesmärgiga "vabalt ja muutumatult otsustanud kõik, mis sünnib" (3.1). See hõlmab nn kahekordset või topeltpredestinatsiooni: osa ingleid ja inimesi on "ette määratud igaveseks eluks" (valimine) ja teised "ette määratud igaveseks surmaks" (reprobatsioon). Täpsustuseks: valimist päästeks käsitletakse reformeeritud teoloogias aktiivsena, ehk Jumal sekkub, andes armu ja äratades patuse vaimulikust surmast vaimulikku ellu; reprobeerimist või teisisõnu "ette määramist igavesse surma" käsitletakse passiivsena, ehk Jumal ei sekku aktiivselt (nagu pääste puhul), vaid jätab inimese nõnda, nagu ta oma langenud loomu poolest on. Jumal ei lisa reprobeeritutele karistust, vaid nad surevad enda patust ja uskmatusest tingituna. Valitud päästetakse armust usu kaudu Kristuses Jeesuses; reprobeerituid ehk kõrvale jäetuid ootab ees Jumala õiglane kohtumõistmine. Laenates Augustinuse terminoloogiat ja tuginedes Rooma kirja 9. peatükile, siis Jumal valmistab ühest segust, nii-öelda "neetud massist" ehk massa damnata'st (langenud inimkond), mõned nõud auliseks, teised autuks tarbeks.

Usutunnistus rõhutab, et see otsus on suveräänne ega põhine ettenähtud usul või headel tegudel, vaid Jumala enda tahtest antaval vabal armul (3.5). Samuti tehakse selgeks, et seejuures "ei ole Jumal patu autor" (3.1) ning see õpetus ei tühista loodud olendite tahtevabadust (nn secondary causes) ega inimese vastutust.

Westminsteri usutunnistuse sõnastus ei käsitle valimist ja hukkamõistu mehaanilise ega sümmeetrilise tegevusena. 3. peatükk ütleb ühelt poolt, et Jumal on valinud osa inimestest igaveseks eluks ning määranud ette ka vahendid, mille kaudu nad päästetakse. Teisalt ütleb sama peatükk, et ülejäänutest on Jumal oma, inimesele uurimatu, tahte järgi mööda läinud ning määranud nad saama osa Jumala vihast nende patu pärast. Niisiis jääb usutunnistuse järgi hukkamõistu põhjuseks inimese patt, samal ajal kui valitute pääste põhjuseks on üksnes Jumala vabalt antud arm. Kirjanduses nimetatakse seda sageli topeltpredestinatsiooniks, kuid eksitavat terminit tuleb mõista usutunnistuses kajastuvate eristuste järgi: see ei tähenda, et Jumal põhjustaks valitute usu ja hukkaminejate patu samal viisil (sümmeetriliselt). Peatükis rõhutatakse, et Jumal ei ole patu autor ning et ettemääratuse õpetust tuleb käsitleda „erilise ettevaatuse ja hoolega”.^[3]

Kinnitab, et Kolmainu Jumalal oli hea meel luua maailm ja kõik selles olev "mitte millestki" (ex nihilo) kuue päeva jooksul ja "kõik oli väga hea" (4.1). Pärast kõige muu loomist lõi Jumal inimese, meheks ja naiseks, "Jumala näo järgi, omades teadmist, õiglust ja tõelist pühadust". Inimene sai surematu hinge ning talle anti valitsus kõige loodu üle ja kohustus Jumalale kuuletuda (4.2).

See peatükk seletab, kuidas Jumal oma suveräänset otsust (Ptk 3) ajas teostab. Jumal "hoiab alal, juhib, käsutab ja valitseb" (5.1) kõiki looduid ja sündmusi, alates suurimast kuni vähimani. Peatükk käsitleb ka kurjuse probleemi, selgitades, et Jumal lubab patustel tegudel sündida (permission), kuid juhib neid "oma pühaks eesmärgiks", olemata ise patu autor ega kiites seda heaks (5.4).

See peatükk kirjeldab pattulangemist ja selle tagajärgi. Meie esivanemad (Aadam ja Eeva) langesid Saatan-kuradi kiusatusse ja patustasid teadlikult, rikkudes Jumala käsku. Sellega kaotasid nad oma algse õigluse ja osaduse Jumalaga ning langesid vaimse ja füüsilise surma alla (6.1–6.2).

Kuna Aadam oli kogu inimkonna esindaja (printsiip, mida tuntakse kui "föderaalne esindatus" või "lepingujuht"), laienes tema süü ja pattulangemise rikutud loomus (pärispatt) kõikidele tema järeltulijatele (välja arvatud Kristus, kuivõrd tema saadi Pühast Vaimust) (6.3). See pärispatt muudab inimese täielikult võimetuks Jumala silmis head tegema (total depravity), vastupanijaks Jumalale ja seob ta patu orjusse, mille karistuseks on igavene surm (6.4–6.6).

See peatükk on usutunnistuse teoloogiline selgroog, mis raamistab Jumala suhte inimkonnaga lepinguteoloogia (Covenant Theology) kaudu.

• Tegude leping (Covenant of Works): Esimene leping sõlmiti Aadamaga paradiisis. See tõotas elu täiusliku ja isikliku kuulekuse tingimusel (7.2). Aadam rikkus seda lepingut, tuues surma kogu inimkonnale.
• Armu leping (Covenant of Grace): Pärast pattulangemist ilmutas Jumal teise lepingu, pakkudes päästet Jeesuse Kristuse kaudu. Selles lepingus pakub Jumal patustele vabalt elu ja päästet usu kaudu Kristusesse, andes neile ka Püha Vaimu, et nad oleksid võimelised uskuma ja meelt parandama (7.3). See armuleping on Vana ja Uue Testamendi keskmes, kuigi seda hallati Vana Testamendi ajal erinevalt (tõotuste, ohvrite ja seaduste kaudu) kui Uue Testamendi ajal (evangeeliumi selgema kuulutamise ja sakramentide kaudu) (7.5–7.6).

See peatükk keskendub Kristuse isikule ja tööle kui armulepingu kesksele tegelasele. Jumal määras igavikus oma ainsa Poja, Jeesuse Kristuse, olema vahemees Jumala ja inimese vahel ning lepingu käendaja (8.1).

Kristus, olles igavesti Jumal, sai aja möödudes inimeseks, võttes endale tõelise inimliku keha ja hinge. Ta on "kaks selget, täiuslikku ja jagamatut loomust, jumalik ja inimlik, ühendatud ühes isikus" (hüpostaatiline ühendus) (8.2). Ta on prohvet, preester ja kuningas.

Oma preestriametis tõi ta end vabatahtlikult ohvriks ristil, et teha täielik lepitus valitute pattude eest (piiratud lepitus). Ta täitis seaduse täiuslikult ja kandis karistuse, mille patused väärisid (8.4–8.5). Ta tõusis surnuist üles, läks taevasse ja kostab nüüd Isa ees nende eest, kellele ta pääste tagab (8.6).

See peatükk selgitab inimese tahte seisundit erinevates olukordades.

• Algses seisundis (enne langemist): Inimesel oli täielik vabadus ja võime valida head või kurja, olles muutlik (9.2). Augustinuse järgi oli Aadamal ja Eeval posse non peccare ehk võime mitte patustada.
• Patuseisundis (pärast langemist): Inimene on täielikult kaotanud igasuguse vaimuliku võime valida head või uskuda Jumalasse. Ta on oma loomuselt patu ori ja vaimulikult surnud (9.3). Ta suudab endiselt langetada vabalt valikuid, kuid kuna tema loomus on kuri, on ka valikud kurjad. Lähtudes ühtlasi Augustinuse sõnavarast, siis inimese tahet iseloomustas non posse non peccare ehk puudus võime mitte patustada.
• Armuseisundis (pärast päästmist): Jumala arm vabastab uskliku tahte patu orjusest. Usklik suudab nüüd vabalt tahta ja teha head, kuid tema rikutud loomuse jäänuste tõttu on see võitlus eluaegne ja tehtud hea ebatäiuslik (9.4). Lihtsustatult öeldes on osaliselt taastatud languseeelne seisukord (võime mitte patustada), kuid jätkub võitlus radikaalselt rikutud loomusega (võimetus mitte patustada). Luterliku doktriiniga simul justus et peccator (samaaegselt õige ja patune) on siinkohal ühisosa, tähendab, armuseisundis inimene on Jumala ees õigeks mõistetud usu läbi Kristuse isikusse ja tema lõpetatud töösse, kuid inimene ise pole patuta.
• Kirkuse seisundis (taevas): Päästetute tahe muudetakse täiuslikuks, muutumatuks ja vabaks, et tahta ainult head (9.5).

See peatükk kirjeldab Jumala suveräänset tegu, millega ta kutsub valituid päästele. See kutse on "mõjus" (effectual), mis tähendab, et see saavutab alati oma eesmärgi, erinevalt "üldisest" evangeeliumi kutsest, mida küll paljud kuulevad, kuid millele vastu seistakse. Mõjusa kutsumise käigus Püha Vaim "valgustab [nende] meeli vaimulikult... võtab ära [nende] kivise südame ja annab [neile] lihase südame; uuendab [nende] tahte... ja tõmbab [neid] Jeesuse Kristuse juurde" (10.1). See tegevus on täielikult Jumalast, sõltumata inimesest, kus Jumal teeb inimese vaimulikult elavaks (toimub regenereerimine/uuestisünd), andes talle usu ja meeleparanduse anni. Inimene on selles protsessis passiivne, kuni ta on elavaks tehtud, misjärel ta tuleb Kristuse juurde vabatahtlikult (10.2).

Õigeksmõistmine on Jumala juriidiline akt, millega ta kuulutab patuse õigeks. See ei põhine inimese enda tegudel ega pühitsusel, vaid toimub üksnes usu läbi (sola fide). Õigeksmõistmine hõlmab kahte aspekti: pattude andeksandmist ja Kristuse kuulekuse ja õigluse arvamist (imputeerimist) patuse arvele (11.1). Usk ise ei ole õigeksmõistmise alus, vaid instrument ehk vahend, millega inimene haarab kinni Kristusest ja Tema õigusest. See on täielikult armu and, mille Jumal kingib valitutele (11.3).

Kõik, kes on õigeks mõistetud, saavad Jumala poolt ka "lapsendamise" (adoption) armu osaliseks. See tähendab, et nad võetakse Jumala perekonna liikmeteks, Kristuse kaaspärijaiks, saavad kanda Tema nime, neile antakse lapsevaim ning nad saavad ligipääsu armu troonile ning õiguse läheneda sinna julgusega (12.1). Jumal kohtleb neid kui oma lapsi, kaitstes, distsiplineerides ja juhatades neid, ning lõpuks teeb nad "igavese pääste kaaspärijaiks".

Pühitsus on Püha Vaimu töö, mis järgneb õigeksmõistmisele ja uuestisünnile. See on protsess, mille käigus uskliku rikutud loomust (pärispattu) järk-järgult nõrgestatakse ja surmatakse (mortification) ning tema uut, vaimulikku loomust elustatakse (vivification). Pühitsus hõlmab kogu inimest – vaimu, hinge ja ihu – kuid see ei saavuta siin elus täiuslikkust (13.1–13.2). Seetõttu jääb usklikusse eluaegne "sõda" vaimu ja liha vahel (vrd 9. peatükk ja simul justus et peccator). Usklik töötab välja oma pääste kartuse ja värinaga, sest see on Jumal, kes temas tegutseb, et ta tahab ja toimib Jumala nõu kohaselt.

Päästev usk on armu and, mille Püha Vaim loob valitute südames (14.1). Usu peamiseks objektiks on Jeesus Kristus ja tema evangeeliumis pakutav pääste. Tõeline päästev usk hõlmab kolme elementi: teadmist (notitia), nõustumist (assensus) ja usaldust (fiducia). See usk võib olla erineva tugevusega ja ajutiselt nõrgeneda, kuid tänu Jumala sekkumisele ei kao see kunagi täielikult, vaid võidab lõpuks (14.3).

Meeleparandus eluks on samuti päästev armuand, mille Jumal kingib koos usuga. See seisneb selles, et Püha Vaim teeb inimese teadlikuks tema patu ohtlikkusest ja koledusest ning Kristuse armust, mistõttu ta "kurvastab oma pattude pärast ja põlgab neid, pöördudes neist Jumala poole, kavatsedes ja püüdes käia Tema käskude järgi" (15.2). Meeleparandus ei ole pääste alus (see ei teeni ära andestust), kuid see on päästeks vältimatu ja peab kestma kogu uskliku elu.

Head teod on päästva usu vältimatud viljad ja tõendid (16.2). Need ei ole pääste aluseks, vaid tagajärjeks. Tõeliselt head teod on ainult need, mida Jumal on oma Sõnas käskinud; teod, mis põhinevad inimlikel pärimustel või pimedal innukusel, ei ole Jumalale meelepärased (16.1). Kuigi usklike parimadki teod on siin elus ebatäiuslikud ja patuga segatud, on need Kristuse pärast siiski Jumalale meelepärased. Need teod ei suuda teenida päästet ega kustutada patuvõlga (16.5).

See peatükk õpetab, et need, kelle Jumal on valinud ja Püha Vaimu läbi kutsunud, ei saa kunagi "ei täielikult ega lõplikult" armuseisundist ära langeda, vaid püsivad selles kuni lõpuni ja saavad igavesti päästetud (17.1). See püsivus ei sõltu uskliku enda vabast tahtest või tugevusest, vaid Jumala muutumatust valimisotsusest, Kristuse lepitustöö väärtusest ja Tema eestpalvetest ning Püha Vaimu elustavast tööst usklikus (17.2). Kuigi usklik võib ajutiselt pattu langeda ja Jumala meele kurvaks teha, toob Jumal ta lõpuks tagasi meeleparandusele.

Erinevalt näiteks roomakatoliku õpetusest kinnitab Westminsteri usutunnistus, et tõelised usklikud võivad saavutada siin elus "eksimatu kindluse" (infallible assurance), et nad on armuseisundis ja saavad päästetud (18.1). See kindlus ei ole usu olemuslik osa (inimene võib olla päästetud, omamata täit kindlustunnet), vaid see põhineb Jumala päästetõotustel, Püha Vaimu sisemisel tunnistusel ja pühitsuse viljade märkamisel iseendas (18.2). See kindlustunne võib kõikuda ja nõrgeneda, kuid Jumal hoiab enda tallesid kindlalt oma käes.

See peatükk jaotab Vana Testamendi seaduse kolmeks: moraaliseaduseks, tseremoniaalseaduseks ja tsiviilseaduseks.

• Moraaliseadus (kokku võetud Kümnes käsus) on igavene ja kohustuslik kõikidele inimestele (nii usklikele kui uskmatutele), kuna see peegeldab Jumala muutumatut moraalset iseloomu (19.2, 19.5).
• Tseremoniaalseadus (preestriamet, ohvrid, rituaalid) oli evangeeliumi eelpilt Kristusest ja on Uue Lepingu ajal Kristuse tulekuga täidetud ning tühistatud (19.3).
• Tsiviilseadus (Iisraeli riigikorralduse seadused) on oma spetsiifilisel kujul aegunud, kuid selle aluseks olev "üldine õiglus" (general equity) on endiselt kohaldatav ka tänapäeva riikidele (19.4).

Usutunnistus õpetab seaduse kolmandat kasutust (tertius usus legis): kuigi usklikud on vabastatud seadusest kui päästevahendist (Tegude leping), on seadus neile endiselt "elu juhiseks" (regula vitae), mis näitab neile Jumala tahet ja juhatab neid pühitsuses, ajendades neid ühtlasi Kristuse armu otsima (19.6–19.7).

See peatükk on usutunnistuse üks olulisemaid. See defineerib kristlikku vabadust kui vabadust patu süüst, Jumala karistusest, seaduse needusest, patu meelevallast ja surma astlast (20.1).

Peatüki tuumaks on **südametunnistuse vabadus**. See kinnitab, et "üksnes Jumal on südametunnistuse Isand" (20.2). See tähendab, et südametunnistus on vaba "inimeste õpetustest ja käskudest, mis on mingilgi määral vastuolus Tema Sõnaga või selles kõrvalised". See oli otsene vastuseis nii roomakatoliku kiriku autoriteedile kui ka riigivõimu katsetele dikteerida usulisi tõekspidamisi.

Samas hoiatab peatükk, et kristlikku vabadust ei tohi ettekäändena kuritarvitada patu tegemiseks ega "seadusliku tsiviil- või kirikliku võimu" vastustamiseks. Vabadus ja kord peavad olema tasakaalus (20.3–20.4).

See peatükk sätestab jumalateenistuse regulatiivse printsiibi: Jumalat tohib teenida ainult viisil, mille Tema ise on Pühakirjas määranud (21.1). See välistab inimeste leiutatud rituaalid, pühapiltide kummardamise ja muu, milleks Pühakiri käsku ei anna. Jumalateenistus on suunatud üksnes Kolmainu Jumalale.

Peatükk käsitleb ka hingamispäeva (Sabbath). See kinnitab, et neljas käsk on igavene moraalikäsk. Looduses seati see seitsmendaks päevaks, Iisraelis samuti, kuid Uues Lepingus on see Kristuse ülestõusmise auks muudetud esimeseks nädalapäevaks – Issanda päevaks (pühapäevaks) (21.7). Seda päeva tuleb pühitseda, hoidudes mitte ainult tööst, vaid ka "maistest ajaviidetest ja lõbustustest", ning pühendades aja avalikule ja eraviisilisele jumalateenistusele (21.8). See on klassikaline puritaanlik sabatikäsitlus.

Vanne (oath) on tõsine usuline akt, kus inimene kutsub Jumalat tunnistajaks oma öeldu tõesusele (22.1). Kristlasel on lubatud anda vannet, kui seda nõuab seaduslik võim (näiteks kohtus). Vandeid ja tõotusi (vows) tuleb anda Jumala nimel ning neid tuleb hoolikalt täita (22.2–22.6). Peatükk kritiseerib "paavstlikke kloostritõotusi" kui Pühakirja-vastaseid (22.7).

Jumal on seadnud riigivõimu (Civil Magistrate) enda alla, et tagada avalik kord, õiglus ja rahu (23.1). Kristlastel on lubatud olla riigiametnikud ja pidada seda ametit. Riigivõimul on õigus kanda "mõõka", mis hõlmab õigust karistada kurjategijaid (sealhulgas surmanuhtlusega) ja pidada õiglast sõda (23.2).

Usutunnistuse algne, 1647. aasta versioon, andis riigivõimule ka õiguse ja kohustuse sekkuda kirikuellu, et "säilitada kirikus ühtsus ja rahu", "suruda maha jumalateotused ja hereesiad" ning tagada jumalateenistuste korrapärane toimumine (algne 23.3). See punkt on hilisemates revisjonides (nt Ameerika versioonis 1788) ümber kirjutatud, et toetada kiriku ja riigi lahusust.

Abielu on määratletud kui monogaamne liit "ühe mehe ja ühe naise vahel" (24.1). Selle eesmärk on vastastikune abistamine, laste saamine ja pühaduse säilitamine. Kristlastel on kohustus abielluda "Issandas" (s.t teise usklikuga) (24.3).

Abielu on eluaegne liit, mille lahutamiseks on Pühakirjas ainult kaks alust: abielurikkumine (24.5) ja "selline pahatahtlik hülgamine (willful desertion), mida ei ole võimalik kiriku ega riigivõimu poolt heastada" (24.6). Pärast seaduslikku lahutust nendel alustel on süütul poolel õigus uuesti abielluda.

Peatükk defineerib kiriku kahes tähenduses:

• Nähtamatu kirik (invisible church): Koosneb "kõikidest valitutest", kes on, on olnud ja/või saavad olema kogutud Kristuse kui pea alla. See üks, püha, katoolne ehk universaalne kirik ongi moodustatud kristlastest, kes on Kristuse ihu ja pruut (25.1).
• Nähtav kirik (visible church): Koosneb "kõikidest inimestest üle maailma, kes tunnistavad tõelist religiooni, ja nende lastest" (25.2). See on Kristuse kuningriik ja Jumala perekond, millest väljaspool "ei ole tavapärast pääste võimalust" (vrd Extra Ecclesiam nulla salus). Teadvustatakse, et Jumal võib päästa erakorralisel viisil inimesi ka kirikust väljaspool, kuid normatiivne päästeviis on alati nähtava Kristuse kuningriigi liikmena.

Nähtav kirik ei ole alati ühtmoodi puhas, mõned kirikud on puhtamad kui teised (25.4). Augustinuse järgi on maapealne (ehk nähtav) kirik corpus permixtum, segatud keha nisudest ja aganatest, talledest ja sikkudest. Kiriku ainus pea ning absoluutne juht on Kristus Jeesus. Peatükk on tuntud ka oma poleemilise väite poolest, mis identifitseerib Rooma paavsti kui "antikristuse, patu inimese ja hukatuse poja, kes ülendab ennast kirikus Kristuse ja kõige vastu, mida hüütakse Jumalaks" (25.6). Seda punkti on mitmed hilisemad presbüterlikud kirikud (sh Ameerika revisjonis) muutnud või eemaldanud.

See peatükk selgitab pühade osaduse tähendust. Kõik usklikud, olles ühendatud Kristusega ja üksteisega Püha Vaimu ja usu läbi, omavad osadust Tema armus, kannatustes, surmas, ülestõusmises ja kirkuses (26.1). Vaimulikult ühendatutena on neil kohustus hoida vastastikust osadust jumalateenistuses ning teineteist vaimulikult ja materiaalselt aidata (26.2). Peatükk täpsustab, et see osadus ei tähenda omandi ühisust ega kaota eraomandit (26.3).

Sakramendid on armulepingu pühad märgid ja pitserid, mille on seadnud Jumal. Nende eesmärk on esindada Kristust ja Tema hüvesid, kinnitada usklike osasaamist Temast, eristada kirikut maailmast ja pühendada usklikud Jumala teenimisse (27.1).

Sakramendi tõhusus ei sõltu preestri/pastori (vaimuliku) pühadusest ega tema kavatsusest, ega ka mitte sakramendi sooritamise aktist endast (ld ex opere operato), vaid Püha Vaimu tööst ja Kristuse poolt antud seadmise sõnadest (27.3). Vastandutakse roomakatoliku ex opere operato tõlgendusele, mille kohaselt töötab sakrament automaatselt õige vormi ja administratsiooni korral, kuid Westminsteri usutunnistus ütleb, et sakramendi tõhusus sõltub täielikult Pühast Vaimust ja Jumala suveräänsest armust, mitte vormist endast. Uues Lepingus on ainult kaks sakramenti: ristimine ja Issanda õhtusöömaaeg (27.4).

Ristimine on Uue Testamendi sakrament, mis on seatud Kristuse poolt kui märk ja pitser päästetava kuulumisest armulepingusse, Kristusesse siirdumisest, uuestisünnist, pattude andeksandmisest ja pühendumisest uuele elule (28.1).

Ristimine toimub vee ja Kolmainu nime (Isa, Poja ja Püha Vaimu) kasutamisega. Vee alla kastmine ei ole vajalik; ristimine valamise või piserdamisega on "õigesti sooritatud" (28.3). Peatükk kinnitab laste ristimise (paedobaptism), õpetades, et ristida tuleb mitte ainult neid, kes isiklikult usku tunnistavad, vaid ka "nähtava kiriku liikmete lapsi" (28.4). Peatükk lükkab tagasi õpetuse, et ristimine on päästeks tingimata vajalik ja uuestisündi tagav, kuid kinnitab, et sihilik ristimisest hoidumine on ränk patt. Lisaks täpsustab usutunnistus, et uuestisünni hetk ei ole samaaegne ristimisega, vaid et uuestisünd toimub Jumala tahte ja nõu kohaselt, selleks seatud ajal.

Issanda õhtusöömaaeg on mälestussakrament, millega usklikud kuulutavad Issanda surma kuni Tema tagasitulekuni. See on ka armulepingu pitser, mis kinnitab usklike vaimulikku toitmist ja kasvamist Kristuses ning nende osadust Tema ja üksteisega (29.1).

See peatükk lükkab otsustavalt tagasi roomakatoliku õpetuse transsubstantsiatsioonist (väite, et leiva ja veini substants muutub Kristuse ihuks ja vereks, kus leiva ja veini algne substants kaob/hävib), nimetades seda "Pühakirja-vastaseks" ja "ebajumalateenistuse" põhjuseks (29.2, 29.6). Samuti välistab see luterliku nn konsubstantsiatsiooni, kuivõrd Jeesuse kirgastatud ihu ja inimloomus on taevas (ta istub oma Isa paremal käel), siis ei nähtud põhjendatuna väidet, nagu oleks Kristus ihulikult sakramendis kohal. Selle asemel kinnitab usutunnistus reaalset vaimuliku/spirituaalse kohaloleku õpetust: leib ja vein jäävad füüsiliselt muutumatuks, kuid usklikud "vaimulikult, usu läbi... võtavad vastu ja toituvad Kristusest, kes on risti löödud" (29.7). Vääritud (mitteusklikud ja jumalakartmatud) osalejad ei saa osa Kristusest, vaid söövad ja joovad endale hukkamõistu (29.8).

Kristus on andnud kiriku ametikandjatele "kuningriigi võtmed" ehk meeleavalla rakendada distsipliini korra tagamiseks. See on eraldiseisev riigivõimust (30.1). Kirikukaristuste eesmärk on patustajate tagasivõitmine ja parandusele juhtimine, teiste hoiatamine, kiriku puhtuse hoidmine ja Jumala au kaitsmine (30.3). Karistused hõlmavad noomimist (admonition), ajutist sakramentidelt kõrvaldamist (suspension) ja kirikust väljaheitmist (ekskommunikatsioon) (30.4).

Kiriku hea valitsemise ja ühtsuse tagamiseks on vajalikud sinodid ehk kirikukogud (mis on presbüterliku süsteemi alus). Nendel kogunemistel on meelevald lahendada usulisi vaidlusi, kehtestada reegleid kiriku valitsemiseks ja jumalateenistuseks ning lahendada kaebusi (31.1). Nende otsuseid tuleb austada, kuid ainult siis, kui need on "kooskõlas Jumala Sõnaga" (31.2).

Peatükk rõhutab, et kõik sinodid ja kirikukogud (isegi oikumeenilised) võivad eksida ja on ka eksinud ning üksteisele vastu rääkinud; seetõttu ei tohi neist teha usu ja elu reeglit, vaid abivahendeid (31.3). Samuti ei tohi kirikukogud sekkuda riigiasjadesse, välja arvatud erandjuhtudel (nt "alandliku palvekirja" vormis) (31.4).

See peatükk lükkab tagasi õpetuse hingeunest (soul sleep) ja purgatooriumist. See kinnitab, et pärast surma pöördub keha tagasi põrmu, kuid hing, olles surematu, pöördub kohe tagasi oma allika, ehk Jumala, juurde (32.1).

• Õigete (päästetute) hinged tehakse täiuslikuks pühaduses ja võetakse vastu "kõrgeimasse taevasse" (paradiisi), kus nad on Jumalaga, oodates oma keha täielikku lunastust.
• Õelate (kõrvale jäetute) hinged heidetakse põrgusse, kus nad on piinades ja pimeduses, oodates viimset, suurt kohtupäeva.

Viimsel päeval tõusevad kõik surnud üles omaenda kehadega, kuigi teistsuguses kvaliteedis, ning ühendatakse taas oma hingedega. Õelate kehad "tõstetakse üles autusesse", õigete kehad ausse, sarnaseks Kristuse aulise ihuga (32.2–32.3).

Peatükk kinnitab, et Jumal on määranud päeva, mil Ta mõistab maailma üle kohut Jeesuse Kristuse läbi (33.1). Sel päeval peavad kohtu ees aru andma mitte ainult kõik inimesed, kes on kunagi elanud, vaid ka "langenud inglid" (s.t deemonid).

Kohtumõistmise eesmärk on ilmutada Jumala armu kirkust valitute päästmises ja Tema õigluse kirkust õelate hukkamõistmises.

• Õiged (kes on Kristuses õigeks mõistetud ja pühitsetud) lähevad "igavesse ellu" ja saavad rõõmu Jumala ligiolust.
• Õelad (uskmatud ja patukahetsematud) heidetakse "igavesse piina" tulejärve, mis on määratud kuradile ja tema inglitele (33.2).

Usutunnistus lõpeb hoiatusega, et selle päeva aja on Jumal hoidnud enda teada, et inimesed oleksid alati valvel ja elaksid pühaduses, oodates Issanda tulekut (33.3).