Sumeri keel (sumeri keeles 𒅴𒂠 eme-ĝir, mis võis tähendada 'kodumaa keel', 'emakeel' või 'päris keel') oli sumerite keel, mida kõneldi Sumeris (Lõuna-Mesopotaamias) ning mida hiljem kasutati kogu Mesopotaamias peamiselt haridus-, haldus- ja kultuurikeelena.
ISO 639-2 ja ISO 639-3 keelekood on sux.
Sumeri keel oli isoleeritud keel: seniajani ei ole leitud veenvaid tõendeid selle suguluse kohta ühegi teise teadaoleva keelega.
Sumeri keel on valdavalt sufikseid kasutav aglutinatiivne keel, milles grammatilisi tähendusi väljendatakse peamiselt sõnale lisatud morfeemide abil. Sellele on iseloomulik keerukas tegusõnasüsteem ja ergatiivne morfosüntaks.
Ajalugu ja kasutamine
Sumeri keel oli Lõuna-Mesopotaamias oluline kõnekeel eelkõige 3. aastatuhandel eKr, kuigi piirkond oli tõenäoliselt mitmekeelne.
Varaseimad teadaolevad kirjalikud märgid Mesopotaamias pärinevad Uruki perioodi lõpust umbes 4. aastatuhande lõpus eKr (ligikaudu 3400–3000 eKr). Need peamiselt savitahvlitele ja saviesemetele kirjutatud halduslikud märkmed on leitud eelkõige Urukist. Neid peetakse sumeri kirjatraditsiooni alguseks, kuigi kõige varasemate tekstide täpne keeleline tõlgendus ei ole alati kindel.
Tänapäevaste teadmiste kohaselt oli sumeri keel esimene keel, millele töötati välja kiri. Selle kirjalik pärand hõlmab ligikaudu 3000 aasta pikkust ajavahemikku.
Hiljemalt 2. aastatuhande alguseks eKr lakkas sumeri keel tõenäoliselt olemast piirkonna peamine kõnekeel, sest akadi keelest kujunes Mesopotaamia valitsev kõne- ja halduskeel.
Seejärel säilis sumeri keel sajanditeks õpetlaste ning elukutseliste kirjutajate ja ametnike ehk kirjatundjate (akadi ṭupšarru, sumeri dub-sar 'tahvli kirjutaja') keelena. Templites kasutati seda rituaalsete tekstide, hümnide, palvete, loitsude ja templimajandusega seotud dokumentide koostamisel. Kuninglikes kantseleides kasutati sumeri keelt raidkirjades, haldusdokumentides, seadusetekstides ja muudes ametlikes tekstides. Koolides õpetati seda kirjatundjate väljaõppe osana.
Õpetatud kirjakeelena säilis sumeri keel religioonis, kirjanduses ja teaduses kogu Mesopotaamias kuni hellenistliku ajani. Viimased teadaolevad sumerikeelsed tekstid pärinevad tõenäoliselt 1. sajandist pKr.
Keeleperioodid ja tekstiliigid
Sumeri keele umbes kolme tuhande aasta pikkune kirjalik ajalugu jaotatakse tavaliselt järgmisteks perioodideks:
varasumeri keel ehk arhailine sumeri keel (umbes 3100–2600 eKr); vanasumeri keel (umbes 2600–2200 eKr); uussumeri keel (umbes 2200–2000 eKr); järelsumeri keel (umbes 2000–1700 eKr).
Pärast kõnekeele kadumist säilis sumeri keel õpetlaste ja kirjatundjate keelena kuni kiilkirjaajastu lõpuni (umbes 1. sajandi lõpuni eKr).
Arhailine ehk varasumeri keel (umbes 3100–2600 eKr)
Sellest perioodist on säilinud peamiselt majandus- ja haldustekstid. Tähtsamad leiukohad on Uruk (eriti IVa ja III kihistus) ja Šuruppak. Jamdat Naşri perioodist pärinevad ka mõned õigusdokumendid ja kirjanduslikud tekstid arhailises vormis.
Varajase perioodi tekstides märgiti grammatilisi tunnuseid – näiteks nimisõnade käändevorme ja tegusõnade grammatilisi vorme – ainult osaliselt. Seetõttu annavad need tekstid sumeri grammatika kohta vähem teavet kui hilisemad allikad.
Vanasumeri keel (umbes 2600–2200 eKr)
Sellest perioodist pärineb samuti rohkesti majandus- ja haldusdokumente, kuid ilmuvad ka esimesed pikemad kuninglikud raidkirjad jaüksikud kirjandustekstid. Peamine leiukoht on Lagaš.
Vanasumeri tekstid võimaldavad juba märksa üksikasjalikumalt uurida sumeri grammatika ehitust. Pärast Akadi riigi perioodi (umbes 2350–2200 eKr), mil sumerikeelsete tekstide hulk vähenes, suurenes sumeri keele kasutus taas eriti Uri III dünastia ajal.
Uussumeri keel (umbes 2200–2000 eKr)
Kõige rohkem sumerikeelseid tekste pärineb Uri III dünastia ajast. Eriti arvukalt on säilinud majandus- ja haldusdokumente Lagašist, Ummast ja Urist. Samuti on säilinud palju õigus- ja kohtudokumente.
Olulised on Gudea (Lagaši ensi, umbes 2130 eKr) savisilindritel säilinud pikad ehitushümnid. Need tekstid võimaldasid sumeri grammatika üksikasjalikku uurimist ning olid allikaks Adam Falkensteini põhjapanevale teosele.[1]
Järelsumeri keel (umbes 2000–1700 eKr)
Sel perioodil hakkas sumeri keel kõnekeelena taanduma, kuigi mõnes Lõuna-Mesopotaamia piirkonnas, eriti Nippuri ümbruses, võis see veel mõnda aega säilida.
Peamiselt kasutati sumeri keelt siiski kirjakeelena: seaduste, haldusdokumentide, kuninglike raidkirjade ja religioossete tekstide koostamisel. Paljud ametlikud tekstid olid kakskeelsed, sumeri ja akadi keeles.
Sel ajal pandi kirjalikku vormi palju varasemat suulist pärimust, sealhulgas mitmed sumerikeelsed kirjandusteosed. Nende hulgas olid ka mõned Gilgameši eepose aluseks olevad sumerikeelsed lood.
Postsumeri periood (umbes 1700–100 pKr)
Pärast sumeri keele kõnekeelena väljasuremist säilis see eelkõige õpetlaste, kultuse ja kirjanduse keelena. Igapäevases kasutuses vahetas selle Mesopotaamias väljapeamiselt akadi keel: lõunas babüloonia ja põhjas assüüria variant.
Sumeri keelt õpetati endiselt kirjatundjate koolides jaseda kasutati religioossetes tekstides, kirjanduses, teaduses ja ametlikes raidkirjades. Selle jätkuvat tähtsust näitab näiteks asjaolu, et 7. sajandil eKr tundis Assüüria kuningas Aššur-bāni-apli huvi sumerikeelsete tekstide lugemise vastu ja kogus neid oma raamatukogusse.
Sellest perioodist pärineb suur osa kakskeelsetest sumeri-akadi sõnaloenditest ja grammatilistest käsitlustest. Need olid hiljem olulised sumeri keele taasavastamisel 19. sajandil.
Kiilkiri ja vanim kirjakeel
Pikemalt artiklis Kiilkiri
Hiljemalt umbes 3500. aastaks eKr etendasid sumerid Lõuna-Mesopotaamias olulist osa üleminekul keerukale linnakultuurile, sealhulgas majanduse ja halduse vajadustele vastava kirja kujunemisel umbes 3200. aastal eKr (Uruki IVa kihistuse leiud).
See on üks vanimaid teadaolevaid kirjasüsteeme inimkonna ajaloos ja kõige varasem, mille arengut on võimalik arheoloogiliste leidude põhjal suhteliselt üksikasjalikult jälgida. Egiptuse hieroglüüfid kujunesid välja ligikaudu samal ajal, kuid kahe varaseima kirjasüsteemi tekkimise järjekord ja võimalik ajalooline seos ei ole kindlalt teada.
Kirja tekkimise käik ei ole täielikult selge. Mudeli järgi, mille esitas Denise Schmandt-Besserat[2] ja mida on hiljem täpsustatud, kujunes kiri järk-järgult välja savist arvestusmärkide süsteemist. Selle käsitluse kohaselt kasutati juba 8.–4. aastatuhandel eKr väikesi saviesemeid eri kaupade ja koguste tähistamiseks: näiteks võis koonus tähistada väiksemat ja kera suuremat kogust vilja, ketas aga lammaste arvu. Need arvestusmärgid sobisid eelkõige majanduslikuks arvestuseks.
Kui oli tarvis tehinguid kinnitada, paigutati arvestusmärgid õõnsasse savist kuulikesse (bulla). Selle välispinnale vajutati sageli samade märkide jäljed, et sisu oleks võimalik kindlaks teha ilma kuulikest purustamata. Schmandt-Besserat' järgi taibati hiljem, et arvestusmärke ei ole vaja ümbrikusse panna, vaid piisab nende kujutiste kandmisest otse savitahvlile. See oli oluline samm kolmemõõtmeliselt arvestussüsteemilt kahemõõtmelise kirjapaneku poole.
Tema mudeli järgi hakati seejärel kasutama ka uusi märke, millel ei olnud enam otsest vastet savist arvestusmärkide hulgas. Need võisid kujutada esemeid (näiteks inimest, maja, anumat või templit) ning hiljem ka tegevusi ja abstraktsemaid mõisteid. Nii ei piirdunud süsteem enam kaupade ja koguste registreerimisega, vaid võimaldas üles märkida ka isikuid, asutusi, kohti ja muid haldusandmeid. Kui märke hakati kasutama ka keele, sealhulgas nimede, ametite ja kohanimede väljendamiseks, oli välja kujunenud kiri.
Selle arenguprotsessi tulemusel kujunes mõne sajandi jooksul välja Mesopotaamia kiilkiri, mis sai nimetuse märkide kiilja kuju järgi. Schmandt-Besserat' mudeli põhijooned, eriti seos arvestusmärkide ja varase kirja vahel, on üldiselt tunnustatud, kuid ülemineku täpsed mehhanismid ja kõik arenguetapid on jätkuvalt vaidluse all.
Kiilkiri on säilinud peamiselt savitahvlitel, kuid seda kasutati ka raidkirjades, näiteks kujudel ja ehitistel. Hiljem kohandati see akadi keele, ebla keele, eelami keele, heti keele, hurri keele, urartu keele, luvi keele, hati keele, pala keele, kaška keele ja emori keele kirjutamiseks. Mesopotaamia kiilkiri inspireeris ka ugariti kirja ja vanapärsia kirja.
Algul oli sumeri kiilkiri peamiselt logograafiline ehk mõistekiri, kus märk tähistas tervet sõna või mõistet. Hiljem hakati reebuse põhimõtte alusel kasutama samu märke ka silbiliste häälikuväärtuste märkimiseks. Nii kujunes kirjasüsteem, milles kasutati kõrvuti nii sõna- kui ka silbimärke.
Sumeri ja akadi keele kooseksisteerimine
Kogu 3. aastatuhande jooksul eKr kasutati Lõuna-Mesopotaamias kõrvuti sumeri keelt ja akadi keelt. Varadünastilisel ajajärgul oli sumeri keel Lõuna-Mesopotaamia peamine haldus- ja kultuurikeel, põhja pool aga oli ülekaalus akadi keel, mille kasutusala laienes aja jooksul ka lõunasse. Juba 3. aastatuhande keskpaigaks eKr olid mõlemad keeled laialdaselt kasutusel.
Tänapäeva uurijad ei käsitle sumerite ja akadite kokkupuudet enam peamiselt kahe vaenuliku rahva vastasseisuna, vaid pikaajalise kooselu, keelevahetuse ja kultuurilise lõimumise protsessina. Keeleteadlased räägivad selles seoses sumeri-akadi keeleliidust, milles mõlemad keeled mõjutasid teineteist.[3]
Mõne autori arvates algas sumeri keele taandumine kõnekeelena juba Uri III dünastia ajal.[4] Hiljemalt 2. aastatuhande alguseks eKr oli see protsess alanud ning umbes 18.–17. sajandiks eKr oli sumeri keel lakanud olemast elav kõnekeel.
Sumeri keel säilis siiski veel üle tuhande aasta õpetlaste, kirjatundjate ja preestrite kirjakeelena. Seda kasutati religioossetes tekstides, kirjanduses, teaduses, koolihariduses ja ametlikes kuninglikes raidkirjades. Viimased teadaolevad sumerikeelsed tekstid pärinevad kiilkirja ajastu lõpust, tõenäoliselt umbes 1. sajandist pKr.
Sotsiolektid
Ühes hilisemas sumeri sõnavara käsitlevas tekstis mainitakse mitut sumeri keele varianti või registrit. Hästi dokumenteeritud on ainult tavaline keel eme-gir (ka eme-gi) ja sotsiolekt eme-sal. Viimane on säilinud peamiselt järelsumerikeelses kirjanduses.
Eme-sal 'i kasutati eelkõige kirjandusteostes siis, kui kõnelejateks olid naissoost tegelased, sealhulgas jumalannad. Jutustavad osad ja meessoost tegelaste kõne on kirjutatud tavalises keeles (eme-gir).
Eme-sal erineb tavakeelest mitmeti. Erinevused puudutavad nii juurte häälikulist kuju kui ka sõnade morfoloogilisi tunnuseid, samuti kasutatakse selles sõnu, mida tavakeeles ei esine. Näiteks kasutatakse sõna mu-ud-na tavakeelse sõna nital ('mees; abikaasa') asemel ja sõna mu-tin tavakeelse ki-sikil ('neid; noor naine') asemel.
Seos teiste keeltega
Hüpoteetiline sugulus teiste keeltega
Sumeri keelt on korduvalt püütud siduda teiste keelte või keelkondadega sugulussuhete kaudu. Ükski neist ettepanekutest ei ole seni teadlaskonda veennud. Seetõttu käsitatakse sumeri keelt endiselt valdavalt isoleeritud keelena.
Kui sumeri keelega suguluses olevaid keeli eksisteeris juba muinasajal enne kirjalike allikate tekkimist, siis ei ole need keeled tõenäoliselt säilinud kirjalikes allikates ja nende võrdlemine sumeri keelega ei ole enam võimalik.
Sumeri keel dene-kaukaasia makrokeelkonna võimaliku liikmena
Makrokeelkondade üle peetavas tänapäevases arutelus on mõned uurijad, näiteks John D. Bengtson,[5][6] pidanud sumeri keelt kandidaadiks hüpoteetilisse dene-kaukaasia makrokeelkonda. Selle hüpoteesi kohaselt hõlmaks see makrokeelkond hiina-tiibeti keeli, põhja-kaukaasia keeli, jenissei keeli ja na-dene keeli. Mõned selle hüpoteesi pooldajad on sinna lisanud ka tavaliselt isoleerituks peetavaid keeli, nagu burušaski keel, baski keel ja sumeri keel.
Dene-kaukaasia makrokeelkonna hüpotees ei ole üldtunnustatud ja ka sumeri keele kuulumine sellesse on tõestamata.
Sumerite eelkäijad ja naabrid
Sumerite päritolu ja nende Lõuna-Mesopotaamiasse ilmumise aeg ei ole kindlalt teada. Ei ole selge, kas sumerid olid selles piirkonnas põliselanikud või saabusid nad sinna millalgi 4. aastatuhandel eKr. Sumerite võimalikku ilmumist on ka raske seostada konkreetsete arheoloogiliselt jälgitavate muutustega.
Vanemas sumeroloogia uurimistraditsioonis (näiteks Adam Falkensteini töödes) oletati, et sumerid ei olnud Lõuna-Mesopotaamia algne rahvastik, vaid saabusid sinna 4. aastatuhandel eKr ja asusid varasema kohaliku rahvastiku kõrvale või selle asemele. Seda seisukohta põhjendati oletatava keelesubstraadiga, mida on mõnikord nimetatud protoeufrati keeleks.
Selle oletatava varasema keele kihistuse jälgedeks on peetud mitmeid sõnu, mida ei ole võimalik sumeri keele sisemise arengu abil seletada. Nende hulka on arvatud näiteks järgmised linnanimed:
Samuti on oletatud, et varasemast keelekihistusest pärinevad mõnede jumaluste nimed, näiteks:
Võimalike mittesumeri päritolu sõnadena on nimetatud ka mitmeid põllumajanduse ja käsitöö termineid, näiteks:
- apin 'ader';
- engar 'kündja, põlluharija”;
- ulušin 'polbnisuõlu';
- nimbar 'datlipalm';
- nukarib 'aednik';
- taskarin 'pukspuu';
- simug 'sepp';
- tibira 'metallitööline'.
Kui selline varasem keelekiht on tõesti olemas olnud, saab see anda teavet sumerite kultuuritaseme kohta nende Mesopotaamiasse saabumise ajal.
Tänapäeval ei peeta sumerieelsele subtraadile viitavat seletust tõestatuks. Raskus seisneb selles, et pole kindlalt teada, missugune oli sumeri keele varasem kuju jacmilliste tunnuste alusel võiks mõnd sõna pidada mittesumeri päritolu sõnaks. Varasemates uurimustes peeti näiteks mitmesilbilisust sageli mittesumeri päritolu tunnuseks, kuid seda kriteeriumi ei peeta tänapäeval piisavaks.
Mõned uurijad, näiteks Igor Djakonov ja Vladislav Ardzinba, pakkusid välja, et korduvate silpidega sõnad võivad pärineda varasemast tundmatust substraatkeelest. Sellest on tulnud mõnikord kasutatud nimetus "banaanikeel", mis vihjab sõna banana silbikordusele. Seda substraatkeelt on nimetatud ka prototigrise keeleks.< ref>История древнего Востока, kd 2, Москва 1988. ptk 3.</ref>
Seda seisukohta on kritiseerinud näiteks Gonzalo Rubio, kes leiab, et sumeri sõnavaras ei ole võimalik kindlaks teha ühtset substraati. Tema arvates on tegu pigem keeruka laenude võrgustikuga, milles laenusuunda on sageli raske määrata.[7]
Teistsuguse seisukoha on esitanud Gordon Whittaker, kes on oletanud, et sumeri keeles võib leiduda jälgi indoeuroopa päritolu substraadist.[8] See ei ole sumeroloogia peavoolus üldtunnustatud.
Sumerid ja akadid kujundasid 3. aastatuhande jooksul välja pikaajalise keelelise ja kultuurilise kooselu. See ei olnud kahe isoleeritud rahva vastasseis, vaid ulatuslik lõimumisne, mille tulemusel kujunes välja sumeri-akadi keeleliit. Need keeled mõjutasid teineteist. Mõju avaldus muu hulgas sõnavaras, häälikusüsteemis, grammatilistes struktuurides ja lauseehituses. Eriti oluline oli vastastikune sõnalaenamine. Umbes 7% akadi keele sõnavarast pärineb sumeri keelest, hilisem sumeri keel sisaldas umbes 3–4% akadi laene.[9]
Lisaks akaditele olid sumerite tähtsad naabrid eelamlased, kes elasid Eelamis tänapäeva Edela-Iraani alal (Khūzestāni piirkonnas). Eelami kultuurilised ja majanduslikud sidemed Mesopotaamiaga ulatusid tagasi juba 3. aastatuhande algusesse eKr. Mesopotaamia mõju avaldus ka kirjas: eelamlased võtsid kasutusele Mesopotaamia kiilkirja ja kohandasid seda oma keelele. Eelami mõju Sumerile on palju vähem tõendatud.
Lullubid, gutid ja teised rahvad 3. aastatuhandel eKr sattus Sumer ajutiselt teiste rahvaste võimu alla, sealhulgas lullubite ja guttide perioodidel. Nende rahvaste keelte mõju sumeri keelele ei ole siiski selgelt tuvastatav, sest nende keelte kohta on säilinud väga vähe andmeid.
Tüpoloogia
Sissejuhatav märkus
Siinne sumeri keele lühiülevaade keskendub peamiselt nimisõna ja tegusõna morfoloogiale. Käsitletakse üksnes tavapäraseid grammatikanähtusi, eranditele ja erijuhtudele viidatakse ainult üksikutel juhtudel. Ülevaade põhineb eeskätt Dietz Otto Edzardi (2003) ja Gábor Zólyomi (2005) grammatikal.
Sumeri vormide esitamisel on loobutud grafeemivariantide (erinevate kiilkirjamärkide) näitamisest. Nende asemel kasutatakse normaliseeritud kirjakuju ilma aktsentide, indeksite ja foneetiliste lisamärkideta (nagu ka Zólyomi 2005). See lihtsustab keeleteaduslike küsimuste mõistmist lugejatel, kes ei tunne kiilkirja.
Grammatiline ehitus
Sumeri keel on aglutineeriv keel, milles kasutatakse valdavalt ergatiivset joondust (lõhestatud ergatiivsus ehk split-ergatiivsus). Lõhestatud ergatiivsus tähendab, et ergatiivset joonust ei kasutata kõigis grammatilistes olukordades, vaid teatud kontekstides esineb ka nominatiiv-akusatiivne joondus. Keeles on ka nimisõnaklassid – isikuklass ja mitteisikuklass.
Öeldis paikneb tavaliselt lause lõpus, ülejäänud lauseliikmete järjekord sõltub süntaktilistest ja pragmaatilistest teguritest. Nimisõnafraas ja verbifraas on omavahel tihedalt seotud.
Sumeri keeles ei ole piir nimisõna- ja verbitüvede vahel nii selgelt väljendunud kui indoeuroopa keeltes. Samad tüved (juured), millest paljud on ühesilbilised, võivad täita nii nimisõna kui ka verbi funktsiooni. Näiteks tähendab dug nii 'kõne' kui ka 'rääkima'. Tüve funktsioon ilmneb grammatiliste tunnuste (grammatilisi suhteid väjendavate morfeemide ja lausekonteksti põhjal, kusjuures tüvi ise jääb muutumatuks. Eriti iseloomulik on see, et sumeri keeles puuduvad infiksid sõnajuurt katkestavate afiksite mõttes (erinevalt näiteks akadi keelest).
Hääliku- ja vormisüsteemi rekonstrueerimise raskused
Paljude sumeri keeles kasutatud kiilkirja silbimärkide homofoonsus on viinud oletusele, et sumeri keel võis olla toonikeel, milles tähendust eristas ka silbi toon. Selle oletuse kasuks puuduvad siiski veenvad tõendid ja üldiselt peetakse seda vähetõenäoliseks. Samuti on võimalik, et sumeri keeles oli rohkem foneeme, kui kasutatud kiri võimaldab tänapäeval rekonstrueerida.
Et sumeri keel suri tuhandeid aastaid tagasi välja ja on säilinud sageli mitmeti tõlgendatavas kiilkirjas, saab selle fonoloogiat ja morfoloogiat rekonstrueerida üksnes ligikaudu. See aitab seletada, miks sumeri verbimorfoloogia kohta – eelkõige finiitse verbi prefiksisüsteemi kohta – leidub endiselt omavahel märkimisväärselt erinevaid teooriaid.
Foneemid
Sumeri keele foneemisüsteem, niivõrd, kuivõrd seda kirjalike allikate põhjal rekonstrueerida saab, suhteliselt lihtne. Neljale vokaalile /a e i u/ kõrval on ligikaudu 16–17 konsonanti:
| Transliteratsioon | b | d | g | p | t | k | z | s | š | ḫ | r | r̂ | l | m | n | ĝ | |||
| Hääldus | p | t | k | pʰ | tʰ | kʰ | ʦ | s | ʃ | x | r | (?) | l | m | n | ŋ | |||
Sumeri hääldus on rekonstrueeritud ligikaudselt, kuna kiilkiri ei pruugi kajastads kõiki foneemide häälikulisi eristusi.
Kaashäälikute hääldus ei ole siiski kindlalt teada, sest kiilkiri ei erista kõiki häälikute tunnuseid. Näiteks foneemi, mida transliteratsioonis kirjutatakse /r̂/ (või /dr/), peavad Bram Jagersma ja Gábor Zólyomi aspireeritud alveolaaseks afrikaadiks [tsʰ]. See tõlgendus on vaieldav, sest akadi keelde laenatud sumeri sõnades vastab sellele häälikule sageli [r].
Paljud uurijad (sealhulgas Dietz Otto Edzard (2003)) eeldavad ka /h/-foneemi olemasolu. Seda, kas tegu on kõrihääliku ehk larüngaali või neeluhääliku ehk farüngaaliga – ei ole aga kindlaks tehtud. Samuti on ebaselge, kas sumeri keeles oli veel teisi foneeme, mida olemasolev kiri ei võimalda usaldusväärselt tuvastada.
Nimisõnamorfoloogia
Isikuklass ja mitteisikuklass
Sumeri keeles eristatakse kahte nimisõnaklassi: isikuklassi (lühend PK või HUM) ja mitteisikuklassi ehk asjade klassi (lühend SK või NONHUM). Loomad kuuluvad üldjuhul mitteisikuklassi. See kahe klassi süsteem mõjutab muu hulgas pööramisti ja mitmuse moodustamist. Nimisõna klass ei ole sõna väliskuju põhjal formaalselt tuvastatav.
Mitmuse moodustamine
Sumeri keeles eristatakse kahte arvu: märgistamata ainsust ning mitmust. Mitmust märgitakse ainult isikuklassi nimisõnadel. Mitmuse tunnus (mitmust tähistav morfeem) on fakultatiivne ja selle kuju on /-ene/; pärast täishäälikut /-ne/.
Kui nimisõnaga kaasneb arvsõnaline täiend, jäetakse mitmuse tunnus tavaliselt ära. Mitteisikuklassi nimisõnadel mitmust üldjuhul ei märgita.
Mitmust või hulka võib väljendada ka nimisõna või sellele järgneva omadussõnalise täiendi kordamisega. Mitteisikuklassi nimisõnade puhul võib paljuse või mitmekesisuse tähendust väljendada täiend -hi.a (on arvatud, et see oli algselt kesksõna tegusõnast hi 'segama').
Näited mitmuse moodustamisest
| Sumeri | Eesti |
|---|---|
| diĝir-ene | jumalad (isikuklass) |
| lugal-ene | kuningad (isikuklass) |
| lugal-imin | seitse kuningat (mitmuse tunnus jääb arvsõna tõttu ära) |
| bad | müür; müürid (mitteisikuklass, mitmust ei märgita) |
| du-du | sõnad; kõik sõnad (üldistav kordus) |
| kur-kur | mäed; võõrad maad; kõik mäed või kõik võõrad maad |
| šu-šu | käed |
| a-gal-gal | suured (gal) veed (a) |
| udu-hi-a | mitmesugused lambad (mitteisikuklass) |
Ergatiivne joondus
Sumeri keel on ergatiivne keel. Selles kasutatakse eri käändeid sihilise tegusõnaga väljendatud öeldise agendi (tegijat väljendava aluse) ja sihitu tegusõnaga väljendatud öeldise aluse jaoks. Esimest käänet nimetatakse ergatiiviks, teist absolutiiviks. Absolutiivi kasutatakse ka sihiliste tegusõnade otsesihitise ehk patsiendi märkimiseks.
Ergatiiv: sihilise tegusõnaga väljendatud öeldise agent (alus).
Absolutiiv: sihitu tegusõnaga väljendatud öeldise alus ja sihilise tegusõna otsesihitis (patsient).
Näiteid ergatiivsest joondusest (tegusõnavorme selgitatakse peatükis "Tegusõna morfoloogia")
| Sumeri keel | Eesti keel | Selgitus |
|---|---|---|
| lugal-Ø mu-ĝen-Ø | kuningas tuli | Sihitu tegusõna: alus (lugal) on absolutiivis. |
| lugal-e bad-Ø i-n-sig-Ø | kuningas lammutas müüri | Sihiline tegusõna: agent (lugal-e) on ergatiivis, otsesihitis (bad) absolutiivis. |
Nimisõnade käändesüsteem järgib sumeri keeles ergatiiv-absolutiivset joondust. Ergatiivne joondus ei avaldu siiski järjekindlalt tegusõna isikutunnustes ega asesõnade süsteemis. Teatud grammatilistes kontekstides, näiteks 1. ja 2. isiku puhul ning sõltuvalt tegusõna aspektist, esineb hoopis nominatiiv-akusatiivne joondus. Sellepärast räägitakse sumeri keele puhul lõhestatud ergatiivsusest ehk split-ergatiivsusest.
Ergatiivse ja nominatiiv-akusatiivse joonduse võrdlus
| Sihilise tegusõna alus | Sihitu tegusõna alus | Sihilise tegusõna sihitis | |
|---|---|---|---|
| Ergatiiv-absolutiivne joondus | Ergatiiv | Absolutiiv | Absolutiiv |
| Nominatiiv-akusatiivne joondus | Nimetav | Nimetav | Sihitav |
Käänded
Sumeri keeles markeeritakse käänet nii nimisõnal (sufiksite abil) kui ka tegusõnal (prefiksite abil); seda nähtust nimetatakse keeleteaduses kahekordseks markeerimiseks (double marking).
Varasemas uurimistöös määratleti käändeid üksnes nimisõnade põhjal. Nii eristati üheksa käänet, kusjuures isikuklassi nimisõnadel on seitse ja mitteisikuklassi nimisõnadel kaheksa käänet. Käändelõpud (käändeid väljendavad morfeemid) on ainsuses ja mitmuses ühesugused ning paiknevad nimisõnafraasi lõpus (vt allpool), mitmuse tunnuse /-ene/ korral selle järel.
Käänete markeerimine tegusõna prefiksiga on keeruline kontraktsioonireeglite ja kiilkirja eripärade tõttu, mille koosmõjul võivad käändetunnused oluliselt muutuda. Seda teemat ei käsitleta siin üksikasjalikumalt (vt Falkenstein 1978; Edzard 2003), seda enam et just selles valdkonnas on sumeri grammatika uurimine endiselt arengujärgus.
Uuema käsitluse järgi, mida esindab muu hulgas Gábor Zólyomi (vt Zólyomi 2004), tuleb sumeri käände määratlemisel arvestada võrdselt nii nimisõnalist kui ka tegusõnalist markeerimist. Selle käsitluse järgi on kääne iga esinev kombinatsioon ühest nimisõnalisest tunnusest ja ühest tegusõnalisest tunnusest. Selle arvestusviisi järgi on sumeri keeles käändeid märgatavalt rohkem kui üheksa.
Käändelõpud on nimisõnade lugal 'kuningas' ja ĝeš 'puu' puhul järgmised:
| Kääne | lugal | ĝeš | Funktsioon/tähendus |
|---|---|---|---|
| Absolutiiv | lugal-Ø | ĝeš-Ø | Sihitu tegusõnaga väljendatud öeldise alus või sihilise tegusõnaga väljendatud öeldise otsesihitis |
| Ergatiiv | lugal-e | (ĝeš-e) | Sihilise tegusõnaga väljendatud öeldise agent (alus) (peaaegu ainult isikuklassis) |
| Omastav | lugal-ak | ĝeš-ak | kuninga/puu (omastav suhe) |
| Ekvatiiv | lugal-gin | ĝeš-gin | nagu kuningas/puu |
| Daativ | lugal-ra | - | kuningale (ainult isikuklassis) |
| Direktiiv | - | ĝeš-e | puu poole, puu juurde (ainult mitteisikuklassis) |
| Terminatiiv | lugal-še | ĝeš-še | kuninga/puu suunas |
| Kaasaütlev | lugal-da | ĝeš-da | koos kuninga/puuga |
| Lokatiiv | - | ĝeš-a | puu juures (ainult mitteisikuklassis) |
| Ablatiiv | - | ĝeš-ta | puu juurest, puust alates (ainult mitteisikuklassis) |
| Mitmus | lugal-ene-ra | - | kuningatele (käändetunnus paikneb pärast mitmuse tunnust) |
Omastavaline täiend järgneb tavaliselt põhisõnale, näiteks:
- dumu-an-ak '[taevajumal] An'i tütar'
(dumu 'tütar' + an 'An' + omastavalõpp -ak).
Enkliitilised omastavad asesõnad
Sellistele tarinditele nagu "minu ema" vastavad sumeri keeles nimisõnad koos omastava asesõna funktsioonis enkliitikutega. Need on järgmised:
| 1. isik | 2. isik | 3. isik | |
|---|---|---|---|
| Ainsus | -ĝu | -zu | (-a-)ni (isikuklass), -bi (mitteisikuklass) |
| Mitmus | -me | -zu-ne-ne | (-a)-ne-ne |
Näiteid omamise väljendamisest
| Sumeri keel | Eesti keel |
|---|---|
| ama-zu | sinu ema |
| dub-ba-ni | tema kirjutustahvel |
| ama-za(-k) | sinu ema (omastav) |
| dub-ba-ni-še | tema tahvli juurde / tema tahvli poole |
Näited näitavad, et possessiivne enkliitik käib käändelõpu ees. Näiteks võtab -zu käändelõpu /-a/ ees kuju -za (kolmas näide).
Nimisõnafraasid
Kõigi nimisõnafraaside (sumeroloogias nimetatakse neid ka nimisõnaahelateks) puhul kehtib elementide kindlaksmääratud järjekord. See on järgmine:
- 1 põhisõna + 2 omadussõnalised või kesksõnalised täiendid + 3 arvsõnad + 4 omastavalised täiendid + 5 relatiivlaused + 6 omaja +
- 7 mitmuse tunnus + 8 lisandid + 9 käändelõpp
Kõik kohad ei pea muidugi täidetud olema. Positsioonid (2), (4), (5) ja (8) võivad omakorda olla täidetud keeruliste fraasidega, mistõttu võivad tekkida mitmekordsed sisestused ja väga keerulised tarindid.
Nimisõnafraasi positsioonid võivad olla täidetud järgmiselt:
| Positsioon | Nimetus | Täitmise võimalused |
|---|---|---|
| 1 | Põhisõna | Nimisõnad, liitsõnad, asesõnad; nimisõnataolised tegusõna käändelised vormid |
| 2 | Omadussõnad/kesksõnad | Omadussõnad; tegusõna käändelised vormid (omadussõnalise täiendi taoliselt) |
| 3 | Arvsõnad | Arvsõnad (kui see positsioon on täidetud, peab positsioon 7 olema tühi) |
| 4 | Omastavalised täiendid | Omastava käände tunnusega nimisõnafraasid (vt eespool) |
| 5 | Relatiivlaused | Alistatud finiitsed laused |
| 6 | Omaja | Omastavad enkliitikud (vt eespool) |
| 7 | Mitmuse tunnus | Mitmuse tunnus /-ene/ (ainult juhul, kui põhisõna kuulub isikuklassi ja seda ei täienda arvsõna) |
| 8 | Lisandid | Nimisõnafraasid, mis võivad omakorda koosneda positsioonidest 1–7 |
| 9 | Käändelõpp | Käändelõpp (vt eespool "Käänete moodustamine") |
Lisaks on võimalik ennetav omastavatarind, mille puhul omastavafraas (positsioon 4) paikneb ülejäänud nimisõnafraasist eespool, kuid seda korratakse tagasiviitava omastava asesõnaga (positsioonis 6). Selle näiteks on järgneva tabeli näide 11.
| Näide | Sumeri keel | Analüüs / tõlge |
|---|---|---|
| 1 | dumu saĝ An-ak | 1 tütar + 2 esmasündinud + 4 [1 An + 9 GEN] |
| 'An'i esmasündinud tütar' | ||
| 2 | ama-ani-ra | 1 ema + 6 POSS + 9 DAT |
| 'tema emale' | ||
| 3 | e libir-eš | 1 maja + 2 vana + 9 TERM |
| 'vana maja juurde' | ||
| 4 | sipa anše-ak-ani | 1 karjus + 4 [1 eesel + 9 GEN] + 6 POSS |
| 'tema eesli(te) karjus' = 'tema eeslikarjus' | ||
| 5 | bad Lagaški-ak-a | 1 müür(id) + 4 [1 Lagaškoht + 9 GEN] + 9 LOK |
| 'Lagaši müüride vahel' (mitmust ei ole tähistatud) | ||
| 6 | e inr̂u-a-a | 1 maja + 5 [ta ehitas + SUBORD (-a)] + 9 LOK |
| 'majas, mille ta ehitas' | ||
| 7 | dumudEnlil-ak-ak | 1 [1 poeg + 4 [1jumalEnlil + 9 GEN]] + 9 GEN |
| 'jumal Enlili poja' | ||
| 8 | ama dumu zid-ani-ene-ak-ra | 1 ema + 4 [1 poeg + 2 õige + 6 tema + 7 PL + 9 GEN] + 9 DAT |
| 'tema õigete [st seaduslike] poegade emale' | ||
| 9 | ama dumu zid lugal-ak-ene-ak-ra | 1 ema + 4 [1 poeg + 2 õige + 4 {1 kuningas + 9 GEN} + 7 PL + 9 GEN] + 9 DAT |
| 'kuninga õigete [= seaduslike] poegade emale' | ||
| 10 | kaskal lu du-bi nu-gi-gi-ed-e | 1 tee + 2 [1 inimene + 2 minema (oleviku-tuleviku kesksõna) + 7 tema (viitab teele)] + mitte (nu-)-tagasi pöörduma (gi-gi)-oleviku/tuleviku kesksõna (-ed) + 9 DIR (-e) |
| 'teele, millel käija ei pöördu tagasi' | ||
| 11 | lugal-ak dumu-ani-ra | (ennetav omastavatarind) 4 [1 kuningas + 9 GEN] + 1 poeg + 6 tema (viitab kuningale) + 9 DAT |
| 'kuninga pojale' (kuninga rõhutamisega) |
Näidetest on näha, kui keeruliselt võivad nimisõnaahelad olla üksteise sisse paigutatud. Järjestuse suur reeglipärasus muudab nende tõlgendamise siiski lihtsamaks.
Teiste keelte nimisõnafraasi struktuur võrdluseks:
| Näide | Keel | Nimisõnafraas | Analüüs | Tõlge |
|---|---|---|---|---|
| 1 | Sumeri keel | šeš-ĝu-ene-ra | vend – POSS – PL – KÄÄNE | minu vendadele |
| 2 | türgi keel | kardeş-ler-im-e | vend – PL – POSS – KÄÄNE | minu vendadele |
| 3 | mongoli keel | миний ах нар-т | POSS – vend – PL – KÄÄNE | minu vendadele |
| 4 | ungari keel | barát-ai-m-nak | sõber – PL – POSS – KÄÄNE | minu sõpradele |
| 5 | soome keel | talo-i-ssa-ni | maja – PL – KÄÄNE – POSS | minu majades |
| 6 | burušaski keel | u-mi-tsaro-alar | POSS – ema – PL – KÄÄNE | nende emadele |
| 7 | baski keel | zahagi berri-etan | astja – uus – PL+KÄÄNE | uutes astjates |
| 8 | ketšua keel | wawqi-y-kuna-paq | vend – POSS – PL – KÄÄNE | minu vendadele |
Need näited (nr 1–5 pärinevad Edzardilt (2003)) näitavad, et aglutineerivates keeltes võivad nimisõnafraaside elemendid paikneda väga erinevas järjekorras. Kõigis nimetatud ja enamikus teistes aglutineerivates keeltes kehtib siiski põhimõte, et morfeemide järjekord allub kindlatele reeglitele.
Iseseisvad isikulised asesõnad
Sumeri keele iseseisvad isikulised asesõnad on järgmised:
| Ainsus | Mitmus | |||
|---|---|---|---|---|
| 1. isik | ĝe, ĝa | mina | ||
| 2. isik | ze, za | sina | ||
| 3. isik | ane, ene | tema | anene, enene | nemad |
Esimese ja teise isiku mitmust väljendatakse ümberütlevate tarinditega. Vormid me-en-de₃-en 'meie' ja me-en-ze₂-en 'teie' on ajalooliselt koopulal põhinevad liittarindid. Element me- on koopula tüvi (vrd lugal-me-en 'olen kuningas'). -en-de₃-en ja -en-ze₂-en moodustavad koopula 1. ja 2. isiku mitmuse vormid. Seega pärinevad asesõnad meie ja teie ajalooliselt vormidest, mis tähendasid 'oleme' ja 'olete'.
Iseseisval isikulisel asesõnal puudub ergatiivivorm, st selle kuju on sama nii sihilise kui ka sihitu tegusõnaga väljendatud öeldise aluse korral. See on üks põhjusi, miks sumeri keelt peetakse lõhestatud ergatiivsusega keeleks.
Tegusõna morfoloogia
Sumeri keele tegusõna pöördelise vormi ehitus on väga keeruline. Lisaks tavapärastele aja-, isiku- ja arvutunnustele väljendatakse tegusõnavormis ka modaalsust ja liikumise suunda ja sisaldab tunnuseid, mis kajastavad lauseliikmete grammatilisi omadusi. Seetõttu võib sumeri keele tegusõnamorfoloogiat pidada polüsünteetiliseks.
Sumeri tegusõnavormi põhistruktuur sarnaneb tüpoloogiliselt märkimisväärselt burušaski keele omaga. Pronominaalsete prefiksite ja sufiksite funktsioonide jaotus sihiliste ja sihitute tegusõnade puhul on neis kahes keeles peaaegu ühesugune. Sumeri keele ajasüsteem on siiski märksa lihtsam.
Nagu ka nimisõnafraasi puhul (vt eespool), on morfeemide järjestus tegusõnavormis rangelt kindlaks määratud. Tegeliku vormianalüüsi muudavad siiski keeruliseks ulatuslikud kontraktsiooni- ja assimilatsioonireeglid ja kiilkirja eripärad. Paljud "nõrgad" vormimoodustuselemendid, näiteks /-e-/, võivad ka täielikult ära jääda.
Tegusõna morfoloogia käsitlus põhineb Zólyomi (2005) kirjeldusel.
Sumeri tegusõnavormi 14 positsiooni ehk pesa
Enne tegusõnajuurt (tegusõna põhivormi, vt allpool) võib esineda kuni kümme prefiksit ja pärast tegusõnatüve kuni kolm sufiksit. Seega on sumeri tegusõnal koos tegusõnajuurega kokku 14 positsiooni, millesse võivad paigutuda kindlat (peamiselt grammatilist) tähendust väljendavad morfeemid. Tegusõnavormi kogutähendus kujuneb nende morfeemide kombinatsioonist.
Selliseid positsioone nimetatakse ka pesadeks (inglise keeles slots). See termin pärineb tagmeemika grammatikateooriast. Ühtegi tegelikku sumeri tegusõnavormi, milles oleksid täidetud kõik positsioonid või pesad, ei ole, sest mõned positsioonid välistavad üksteist.
Järgnevas tabelis esitatakse sumeri tegusõnavormi pesad. Järgmistes alapeatükkides käsitletakse neid ükshaaval, kuid arusaadavuse huvides erinebb seletuste järjekord pesade järjekorrast.
Sumeri tegusõna pesad
| Pesa | Täide |
|---|---|
| 1äljendav) | Eitust, seost eelneva tegevusega või modaalsust väljendav prefiks |
| 2 | Koordinatsiooniprefiks (tegevuse lisandumist või jätkumist või tegevuste seotust väljendav prefiks) /nga/ |
| 3 | Ventiiviprefiks (liikumise suunatust kõnelejale või tegevuse alguskohale väljendav prefiks) /mu/ või /m/ |
| 4 | Meediumiprefiks (tegevuse seotust tegija endaga väljendav prefiks) /ba/ |
| 5 | Pronominaalne-adverbiaalne prefiks (seotud esimese esineva adverbiaalse prefiksiga) |
| 6 | Adverbiaalne prefiks 1 – daativ /a/ |
| 7 | Adverbiaalne prefiks 2 – kaasaütlev /da/ |
| 8 | Adverbiaalne prefiks 3 – ablatiiv /ta/ või terminatiiv /ši/ |
| 9 | Adverbiaalne prefiks 4 – lokatiiv /ni/ või direktiiv /i/ ehk /j/ |
| 10 | Pronominaalne prefiks |
| 11 | Tegusõnajuur (vt Tegusõnaklassid) |
| 12 | Oleviku-tuleviku tunnus /ed/ või /e/ |
| 13 | Pronominaalne sufiks |
| 14 | Alistatuse tunnus /-a/: tegusõnavormi nominaliseerimine (nimisõnalise funktsiooni andmine) |
Uurimislugu
Pärast antiikaega kadus järk-järgult kiilkirja kasutamise traditsioon ja koos sellega kadusid teadmised sumeri keele kohta. Erinevalt assüürlastest, babüloonlastest ja egiptlastest, kelle kohta säilisid teated klassikalise antiigi ajalookirjutuses, ei mainita neis allikates sumerite olemasolu.
Sumeri keele mõistmine sai võimalikuks alles 19. sajandil pärast kiilkirja dešifreerimist. Alates 19. sajandi algusest hakati kiilkirjatekste uurima ning esmalt tuvastati neis kolm keelt: semi keelte hulka kuuluv akadi keel (eelkõige babüloonia kujul), indoeuroopa keelte hulka kuuluv vanapärsia keel ning eelami keel, mis on Edela-Iraani ala isoleeritud keel.
Hiljem mõisteti, et paljudes Babüloonia tekstides esineb veel neljas keel. Jules Oppert nimetas selle 1869. aastal akadi nimetuse šumeru põhjal sumeri keeleks ning tõi esile selle erinevuse semi keeltest. Sumerite nimetus oma keele kohta oli eme-gi(r), mille tähendus võib olla 'kodumaa keel', 'emakeel' või 'päris keel'. Oma maad nimetasid nad ki-en-gi(r).
Sumeri keele olemasolu ja selle nimetus jäid veel mõnda aega vaidluse alla. Kindlama aluse andsid kakskeelsete sumeri-akadi tekstide avastamine Ninivest ja arvukad sumerikeelsed tekstid Lagašist, mille leidsid arheoloogid Ernest de Sarzec ja Léon Heuzey. Sumeri keele uurimisele aitasid kaasa akadi kirjatundjate koostatud sõnaloendid ja grammatilised selgitused.
20. sajandi alguseks oli François Thureau-Dangin oma teosega "Die sumerischen und akkadischen Königsinschriften" (1907) loonud ühe aluse sumeri keele süstemaatilisele teaduslikule uurimisele.
Sumerikeelne kirjandus
- Pikemalt artiklis Sumeri kirjandus
Lisaks arvukatele haldus-, majandus- ja juriidilistele tekstidele on säilinud ulatuslik sumerikeelne kirjandus, mille hulka kuuluvad müüdid, hümnid, palved, nutulaulud, vaidluskirjandus, vanasõnakogumikud ja õpetuskirjandus (näiteks "Šuruppaki juhised").
Olulisel kohal on lood poolmüütilise kangelase Bilgamesi (hiljem akadikeelses traditsioonis Gilgameš) tegudest. Teada on viis iseseisvat sumerikeelset luuletust temast — "Bilgames ja Akka", "Bilgames ja Huwawa", "Bilgames ja taevahärg", "Bilgames, Enkidu ja allilm" ning "Bilgamesi surm" —, mis pärinevad tõenäoliselt Uri III dünastia ajast (umbes 2100 eKr), kuid on säilinud peamiselt hilisemate, vanababüloonia perioodi (umbes 19.–18. sajand eKr) koopiatena. Need iseseisvad lood moodustasid aluse hilisemale, ühtseks tervikuks koondatud akadikeelsele Gilgameši eeposele, mille vanim säilinud versioon pärineb 18. sajandist eKr.
Keelenäide
Järgnev tekst on Lagaši linnavalitseja Gudea (umbes 2130 eKr) põletatud tellise pealdis.
| Kiilkiri |   |
   |
  |
|---|---|---|---|
| Transliteratsioon | diĝir inana | nin-kur-kur-ra | nin-a-ni |
| Morfeemianalüüs | dInana | nin + kur + kur + ak | nin + ani + [ra] |
| Morfeemgloss | Inanna | emand + maa + maa + GEN | emand + tema + [DAT] |
| Kiilkiri |   |
   |
    |
|---|---|---|---|
| Transliteratsioon | gu3-de2-a | pa.te.si | šir.bur.la ki |
| Morfeemianalüüs | Gudea | ensi2 | Lagaški |
| Morfeemgloss | Gudea | linnavalitseja | Lagaš |
| Kiilkiri |      |
|---|---|
| Transliteratsioon | ur-diĝir-ĝa2-tum3-du10-ke4 |
| Morfeemianalüüs | ur + dĜatumdu + ak + e |
| Morfeemgloss | kangelane(?) + Ĝatumdu + GEN + ERG |
| Kiilkiri |    |
   |
|---|---|---|
| Transliteratsioon | e2-ĝir2-su.ki.ka-ni | mu-na-du3 |
| Morfeemianalüüs | e2 + Ĝirsuki + ak + ani | mu + na + n + du3 |
| Morfeemgloss | tempel + Girsu + GEN + tema | IND + talle + tema + ehitama |
diĝir ja ki on mittehääldatavad determinatiivid, mida märgitakse transliteratsioonis ülaindeksina.
pa.te.si ja šir.bur.la on diri-komposiidid - märgijärjendid, mida ei loeta üksikute märkide häälikuväärtuste põhjal.
Tõlge: Inannale, kõigi maade emandale, oma emandale ehitas Gudea, Lagaši linnavalitseja ja Ĝatumdu kangelane (tähendus ebakindel), oma templi Girsus.
Viited
- ↑ Adam Falkenstein. Grammatik der Sprache Gudeas von Lagaš, Rom: Pontificium Institutum Biblicum 1949–1950; 2., täiendatud trükk 1978.
- ↑ Schmandt-Besserat, D. How Writing Came About, University of Texas Press 1996.
- ↑ Vt näiteks Dietz Otto Edzard, Sumerian Grammar, 2003.
- ↑ Nadezda Rudik, Entwicklung der keilschriftlichen sumerischen Beschwörungsliteratur von den Anfängen bis zur UR III-Zeit, Jena Ülikooli doktoritöö, 2011.
- ↑ Bengtson, J. D. The Riddle of Sumerian: A Dene-Caucasic Language? – Mother Tongue, 1997, 3: 63–74.
- ↑ John D. Bengtson. Edward Sapir and the "Sino-Dene" Hypothesis. – Anthropol. Sci., 1994, 102(3), 207–230, siin lk 210. Täistekst.
- ↑ Rubio, Gonzalo. 1999. On the Alleged 'Pre-Sumerian Substratum'. – Journal of Cuneiform Studies, lk 51.
- ↑ Whittaker, Gordon. 2008. The Case for Euphratic. – Bulletin of the Georgian National Academy of Sciences', 2(3), lk 156–168.
- ↑ Edzard, Dietz Otto. Sumerian Grammar, Leiden–Boston: Brill 2003.
Kirjandus
- John L. Hayes. A Manual of Sumerian Grammar and Texts, Undena Publicational: Malibu 1990.
- Woods, C. Bilingualism, Scribal Learning, and the Death of Sumerian. – S. L. Sanders (toim). Margins of Writing, Origins of Cultures , Chicago: Oriental Institute 2006, lk 91–120.
- Jagersma, A. H. A Descriptive Grammar of Sumerian, doktoritöö, Leiden University, 2010. Täistekst.
- D'Agostino, F., Spada, G., Greco, A., Bramanti, A. La lingua dei Sumeri, Milano: Hoepli 2019.
- Cooper, J. S. Sumer, Sumerisch. Reallexikon der Assyriologie und Vorderasiatischen Archäologie, kd XIII, Berlin: De Gruyter 2011–2013, lk 290–297.
- Zólyomi, G. An Introduction to the Grammar of Sumerian, Budapest: Eötvös University Press 2017. Täistekst.
- Hayes, J. L. A manual of Sumerian grammar and texts, 3., ümbertöötatud ja täiendatud trükk, Malibu 2018, ISBN 978-0979893742.
- Joshua Aaron Bowen, Megan Hollie Caroline Lewis. Learn to Read Ancient Sumerian. An Introduction for Complete Beginners, kd I, Digital Hammurabi Press 2018, ISBN 978-1734358605.
- Joshua Aaron Bowen, Megan Hollie Caroline Lewis. Learn to Read Ancient Sumerian. An Introduction for Complete Beginners, kd II, Digital Hammurabi Press 2023, ISBN 979-8988902119.
- Sallaberger, W., Colonna d'Istria, L. Sumerisch: Eine Einführung in Sprache, Schrift und Texte: Mit 50 Texten von Gudea von Lagaš bis Lipit-Eštar von Isin, Band I, II und III, Gladbeck 2023. 1. köide, 2. köide, 3. köide