Aruba on saar ja maa (Aruba maa) Lõuna-Ameerika mandrilava Kariibi meres, kõige läänepoolsem Tuulealustest saartest Venezuelale Falcóni osariiki kuuluvast Paraguaná poolsaarest 23 km põhja pool. Aruba on üks niinimetatud ABC saartest (Aruba, Bonaire ja Curaçao) ning on neist kõige läänepoolsem ja kõige väiksem.

Aruba maa Hollandi, Curaçao ja Sint-Maarteni kõrval üks Madalmaade Kuningriiki kuuluvatest maadest.

Saare pindala on 180 km². Maksimaalne pikkus on 30 km ja maksimaalne laius on 9 km.

Kliima on üsna kuiv ning Kariibi mere piirkonnale tavapärast lopsakat troopilist taimkatet esineb vähe.

Arubal elas 2020. aasta Aruba rahvaloenduse andmetel 108 166 elanikku,^[2] kellel on enamasti Madalmaade kodakondsus. Rahvastiku tihedus oli 605 in/km². 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli rahvaarv 101 484, rahvastiku tihedus oli 567 in/km². Aruba pindala on 180 km²^[3].

Aruba pealinn on Oranjestad.

Aruba on suhteliselt jõukas maa. Töötus on väike ja sissetulek ühe elaniku kohta on peaaegu kõige suurem Kariibi mere saartel.

Turism

Pärast naftatöötlemise lõpetamist on saare majanduses kesksel kohal turism. Et saar on orkaanide eest kaitstud ja seal valitseb ideaalne troopikakliima, on Aruba turistide seas hinnatud. Aastas käib Arubal umbes 600 000 turisti, sealhulgas väga palju ameeriklasi. Turism on suunatud peamiselt mererandadele pealinnast lääne pool. Head tingimused on seal ka surfamiseks.

Tuntud vaatamisväärsus on Natural Bridge, pikim looduslik sild Kariibi mere saartel. 2. septembril 2005 varises see sisse, põhjuseks merevee ja tuule pikaajaline erodeeriv toime. Sissevarisenud silla kõrval on veel säilinud väiksem looduslik sild.

 Pikemalt artiklites Aruba ajalugu ja Aruba nimi

Saare avastas 1000. aasta paiku aravakkide hõim kaketiod. Nad olid põgenenud kanuudega Venezuela alalt, et pääseda kariibide rünnakute eest. Sellest ajast pärinevad Aruba varaseima asustuse jäljed (sealhulgas potikillud ja urnid). Saare eraldatud asendi tõttu võrreldes teiste Kariibi mere saartega ja tugevate hoovuste tõttu jäid kaketíod rohkem seotuks Lõuna-Ameerika mandriga kui Kariibi mere regiooni ülejäänud saartega.

Esimeseks eurooplaseks, kes saarele jõudis, peetakse hispaania maadeavastajat Alonso de Ojedat. Tema juhitud ekspeditsioon jõudis Arubale, Curaçaole ja teiste Väikeste Antillide saartele. Aastal 1499 kuulutasid Alonso de Ojeda, Amerigo Vespucci ja Juan de la Cosa Hispaania kuninga nimel Hispaania valduseks. Kuningas andis Aruba, Bonaire ja Curaçao maavaldused ja haldusõiguse Juan Martín de Ampuésile. Neid hakati nimetama ka "Islas de Los Gigantes" 'Hiiglaste saared'. Kogu loo hispaanlaste vallutuse ja kolonisatsiooni algusest jutustab Juan de Castellanose teos "Elegías de varones ilustres de Indias". Hispaanlased pidasid saart väheväärtuslikuks, sest sealt ei leitud kulda ega muid rikkusi. Seetõttu kasutati Arubat peamiselt karjamaana ning kaketiod viidi suurel hulgal teistesse Hispaania kolooniatesse sunnitööle. 1515. aastal küüditati peaaegu kogu põlisrahvas Hispaniola saarele kaevandustesse tööle. Hiljem, 17. sajandi alguses, asusid mõned kaketiod Arubale tagasi.

Aastal 1636 hõivasid Aruba, mida hispaanlased ei kaitsnud, hollandlased Hollandi Lääne-India Kompaniist, kes olid saarest huvitatud. See tõi kaasa kaubanduse ja uute kolonistide laine.

Aastal 1805, Napoleoni sõdade ajal, hõivasid saare ajutiselt (12. veebruar 1805 – 20. november 1805) inglased. Arubal viibis 1806. aastal mitu nädalat (aprillis ja augustis) Venezuela mässuline kindral Francisco de Miranda koos umbes 300 vabadusvõitlejast koosneva rühmaga. 19. augustil 1806 kuulutas ta Aruba elanike seas välja Hispaania võimu vastase proklamatsiooni, mis aga ei muutnud Aruba poliitilist staatust.^[5] Aastast 1807 oli saar jälle inglaste võimu all. Aastal 1816 läks Aruba Viini kongressi otsusega Hollandi võimu alla tagasi.

Kui Euroopas oli Napoleoni aeg, oli Aruba aastatel 1807–1816 inglaste käes, sest Holland oli Prantsusmaa liitlane. 1824. aastal avastati kuld, mida kuni 1916. aastani kaevandas Inglise ettevõte. Kullapalaviku tõttu tekkis Aruba vastu rahvusvaheline majanduslik huvi.

1865. aastal võeti vastu uus Aruba, Bonaire ja Curaçao valitsemise määrus. See ei näinud ette muud seost nende saarte vahel kui alluvus Madalmaade Riigile.

1879. aastal alustati Arubal Sero Colorado lähedal fosforiidii kaevandamist. Maa-alused tunnelid on seniajani alles.

1907. aastal puhkes Aruba kaupmeeste seas terav protest selle vastu, et Holland kohtleb Arubat võõrasema kombel: saare huve eirati, majanduslikku arengut toetati vähe ja otsuseid tehti peamiselt Curaçaost või Euroopast lähtudes.

Aastal 1924 või 1928 avati naftatöötlemistehas, mis tõi kaasa majandusliku õitsengu.

1933. aastal esitas Aruba haldus- ja nõuandev organ politseinõukogu kuningannale petitsiooni, milles taotleti lõdvemat ja iseseisvamat staatust. See võis olla inspireeritud Briti Rahvaste Ühenduse Westminsteri statuudist (1931).

1947. aastal koostas Aruba rahvas petitsiooni, milles nõuti "separatsiooni" ja lahkulöömisõigust. Pärast suurt rahvademonstratsiooni täieliku autonoomia eest fikseeriti sõltumatus Aruba esimeses Staatsreglementis (anti välja ja jõustus märtsis 1948) vastavalt Aruba rahva soovile: Arubast sai täiesti autonoomne maa, Madalmaade Kuningriigi liige, mis allus otse kroonile. Aktiivne hääleõigus jäi Arubal sündinud Madalmaade kodanikele ning mujal sündinud Madalmaade kodanikele, kes on vähemalt 10 aastat järjest Arubal elanud. Nii määratleti juba 1947. aastal selgelt, keda peetakse Aruba kodanikuks. Saarenõukogu sai piiratud seadusandliku ja täidesaatva võimu, välis- ja kaitsepoliitika jäid Hollandi pädevusse.

15. märtsil 1952 määratleti taas Aruba kodakondsus, seekord Aruba saarenõukogu resolutsiooniga: valimissüsteem peab olema niisugune, et Arubal sündinutel ja nende ükskõik kus sündinud lastel, kes on Madalmaade kodanikud, oleks rahvasaadikute seas enamus. See ettepanek võeti vastu 16 poolthääle ja 5 vastuhäälega.

1972. aastal toimus Surinames konverents, kus arutati Hollandi Antillide ja Aruba staatust, autonoomiat ja võimalikke reforme Madalmaade Kuningriigi raames. Seal ütles Aruba poliitik C. Yarzagaray (Aruba Rahvapartei): "Me leiame küll lahenduse, kuid Aruba ei aktsepteeri kunagi teisejärgulist kodakondsust!" Tema ettepanek oli korraldada referendum, mis otsustaks täieliku iseseisvuse või siis status aparte kasuks.

Rahva Valimisliikumine (MEP), mida juhtis poliitik Betico Croes, valmistas Aruba rahvast järk-järgult ette status aparte saamiseks. Ühinenud Rahvaste Organisatsioonilt ja naaberriikidelt paluti toetust referendumi ettevalmistamiseks. Aruba sai toetust näiteks Venezuela, Panamalt ja Costa Ricalt. Londonis taotleti toetust Sotsialistlikult Internatsionaalilt, millesse MEP hiljem kuulus.

1976. aastal määrati esimest korda kindlaks Aruba iseseisvumise aeg, nimelt 1981. aasta. 18. märts 1976 kuulutati Aruba hümni ja lipu päevaks, ühendades sellega kaks Aruba suveräänsuse ja iseseisvuse sümbolit. 25. märtsil 1977 peeti Aruba iseseisvusreferendum, kus üle 57% hääleõiguslikest kodanikest eelistas iseseisvust.

1978. aasta aprillis tunnustati Willemstadi protokolli allkirjastamisega ametlikult Aruba ja ka teiste saarte enesemääramisõigust ja iseseisvuse võimalust. See viis Ümarlauakonverentsini 1981. aastal. Selles osalesid Madalmaade valitsus, Aruba esindajad, Hollandi Antillide esindajad ja eraldi teiste saarte esindajad. Hollandi Antillide keskvalitsus püüdis säilitada Hollandi Antillide terviklikkust. Paljud teised saared ei toetanud ei kiiret iseseisvumist ega Aruba lahkumist, sest kardeti majanduslikku nõrgenemist ja poliitilist killustumist. Aruba lükkas oma lõppdokumendis iseseisvumise aja 1991. aastale.^[6] Kümneaastase üleminekuperioodi jooksul pidi tugevdatama haldus- ja majandussuutlikkust, ette valmistatama riiklikke institutsioone ning lahendatama kodakondsuse, rahanduse ja välissuhete küsimusi.

1985. aastal suleti ajutiselt Lago naftatöötlemistehas. See näitas Aruba majanduse haavatavust. 1986. aastal hukkus Betico Croes autoõnnetuses. Iseseisvusliikumine kaotas karismaatilise juhi ja poliitiline tahe iseseisvust saavutada nõrgenes. Iseseisvus oleks tähendanud oma raha- ja välispoliitikat, oma riigikaitset ja vähem Hollandi rahalist tuge. Paljud arubalased hakkasid endalt küsima, kas täielik iseseisvus on praegu turvaline. Holland ei olnud Aruba iseseisvumise suhtes entusiastlik, sest kardeti, et iseseisev Aruba võib majanduslikult hätta sattuda ja Madalmaade Kuningriik vastutaks kaudselt selle eest. Ka rahvusvaheline õhkkond ei soosinud kääbusriikide tekkimist Kariibi mere regioonis. 1980ndate lõpuks oli toetus iseseisvumisele märgatavalt langenud. 1983. aastal saavutati kokkulepe, et Aruba eraldub Hollandi Antillidest, saab oma põhiseaduse (Aruba põhiseadus) ja valmistub iseseisvuseks.

20. sajand viimastel kümnenditel aitas saare arengule kaasa turismibuum.

Aruba põhiseadus võttis saarenõukogu ühehäälselt vastu 9. augustil 1985.^[7] 12. detsembril 1985 sätestati kuningriigi seadusega mereala (territoriaalveed) (Staatsblad van het Koninkrijk der Nederlanden, 1985, nr 665; kuningriigi seadus Staatsblad 1985, nr 664).

1. jaanuaril 1986 lahkus Aruba Hollandi Antillid koosseisust ning sellest sai täiesti omaette autonoomne maa Madalmaade Kuningriigi sees (status aparte), canonvannederland.nl.</ref> Aruba pädevusse jäid sisepoliitika, maksud, haridus, tervishoid ja immigratsioon. Madalmaade Kuningriigi pädevusse jäid riigikaitse, välissuhted, kodakondsus ja õigusriigi aluste järelevalve. Lepiti kokku, et Aruba iseseisvub pärast rahvahääletust 1996.

6. jaanuaril 1989 peeti esimesed valimised pärast status aparte saamist (1989. aasta Aruba staatidevalimised)^[8] Need võitis Rahva Valimisliikumine (MEP), mis sai 10 mandaati 21-st.

Juunis 1990 otsustasid peaminister Nelson Oduber ja minister Ernst Hirsch Ballin jätkata status aparte '​t ka pärast 1996. aastat. Saare iseseisvuspüüdlused külmutati aastal 1990 Aruba palvel, sest saare majanduslik olukord halvenes. Aastal 1994 loobuti selgelt Aruba iseseisvumisest 1996. aastal. Sestsaadik ei käinud ka Holland enam Arubale iseseisvumise asjus peale.^[9] Arubale jäi status aparte ja võimalus tulevikus ise iseseisvust valida.^[10]

10. oktoobril 2010 kaotati Hollandi Antillid kui maa ning Curaçao ja Sint Maarten said nagu Arubagi omaette maadeks kuningriigi sees.^[11]

• Dave Benton, laulja
• Nelson Oduber, poliitik
• Fredis Refunjol, kuberner
• Fred Jüssi, looduseuurija (sündinud Arubal)

• 1499 – hispaanlased avastasid ja asustasid Aruba.
• 1986
  • 1. jaanuar – Aruba eraldus Hollandi Antillidest ja sai omaette maa staatuse (status aparte) Madalmaade Kuningriigi koosseisus.
• 1994 – parlamendivalimistel sai Aruba Rahvapartei/Kristlik Demokraatia 10 kohta, Rahva Valimisliikumine 9 kohta ja Aruba Liberaalne Organisatsioon 2 kohta.
• 1997
  • detsember – toimusid ennetähtaegsed parlamendivalimised. Hääled jagunesid võrdselt Rahva Valimisliikumise, Aruba Rahvapartei ja Aruba Liberaalse Organisatsiooni vahel.

• Aruba peaministrite loend