Siim Kallas (2. oktoober 1948 – 22. august 2026) oli Eesti riigitegelane, ajakirjanik, ökonomist ja poliitik, kes oli aastatel 2002–2003 Eesti peaminister ja 2004–2014 Euroopa Komisjoni asepresident. Eesti Reformierakonna looja ja esimene juht.
Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli rahanduse ja krediidi erialal, astus ta NLKP-sse ja suundus 1975. aastal spetsialistina tööle Eesti NSV Rahandusministeeriumisse. Pärast ametnikukohalt lahkumist töötas ta vahemikus 1986–1989 Rahva Hääle toimetaja asetäitjana ning seejärel 1991. aastani Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehena. 1987. aasta septembris avaldas ta koos Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titmaga Isemajandava Eesti ettepaneku, millega propageeriti ENSV majanduslikku iseseisvust Nõukogude Liidu koosseisus.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli ta esmalt Eesti Panga president (1991–1995), juhtides krooni käibelevõtmist ja 1992. aasta rahareformi ettevalmistamist. Oma ametiaja raames oli ta seotud nii Riikliku VEB Fondi ümber tekkinud skandaaliga kui ka nn 10 miljoni dollari afääriga, millest teise tõttu esitas prokuratuur Kallasele ja ta nõunikule Urmas Kajule mitu süüdistust, kuid mõlemad mõisteti kokkuvõttes kohtus õigeks. 1994. aastal liitus Kallas Reformierakonnaga ning järgmise aasta novembris sai temast välisminister, kellena töötas novembrini 1996. Pärast Reformierakonna valimisvõitu 1999. aasta parlamendivalimistel sai temast Mart Laari teise valitsuse rahandusminister.
Kui Laar 2002. aasta alguses tagasi astus, moodustas ta uue valitsuskoalitsiooni Keskerakonnaga ning astus jaanuari lõpus ametisse peaministrina. Püüdes lepitada Laari teisel valitsusajal tõusnud ühiskondlikke pingeid, tühistas ja pööras Kallase juhitud koalitsioon tagasi mitmed eelmise valitsuse reformid, kuid jätkas varasemat välispoliitikat, viies lõpuni liitumiskõnelused Euroopa Liidu ja NATO-ga. Ametiaja lõppedes naases ta X Riigikogu liikmeks kuni sai 2004. aastal Euroopa Komisjoni volinikuks ning novembrikuus ka asepresidendik, teenides aastatel 2010–2014 ka komisjoni transpordivolinikuna.
Perekond ja haridus
Siim Kallas sündis klarnetisti-saksofonisti Udo Kallase ja tema abikaasa Rita (neiupõlvenimi Alver) peres Tallinnas. Tema vanaisa, mõjukas advokaat Eduard Alver, oli Eesti Vabariigi esimene politseiülem ja Kaitseliidu ülem.
Ta on lõpetanud 1967. aastal Tallinna 22. Keskkooli kuldmedaliga ning 1972. aastal Tartu Riikliku Ülikooli rahanduse ja krediidi erialal cum laude. Aastatel 1973–1975 oli ta samal alal aspirant.
Karjäär Eesti NSV-s
Aastatel 1979–1986 oli ta NSV Liidu Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku Peavalitsuse juhataja ja aastatel 1986–1989 ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitja.
Siim Kallas oli aastail 1976–1989 Eesti Raadio mälumängusaate “Mnemoturniir” toimetaja ja saatejuht. Perestroika ajal sai Kallas tuntuks kui üks IME idee autoreid, kelle vastavasisuline artikkel ilmus 26. septembril 1987 Tartu ajalehes Edasi.
Eesti panga presidendina
Aastatel 1991–1995 Eesti Panga presidendina töötades jäi ta veerand kohaga tööle Tartu Ülikooli dotsendina. Ta juhtis rahareformi ettevalmistamist ja Eesti krooni taas käibelevõttu.
Kallase ametiajal, 1993. aastal investeeris firma Villa Paradiso Põhja-Eesti Pangalt saadud 10 miljonit dollarit (tollase kursi järgi 130 miljonit krooni), millest saadi tagasi 2 miljonit dollarit. Süüdistus investeeringu ebaõnnestumises esitati ka Siim Kallasele. 2000. aastal mõisteti Siim Kallas ja tema nõunik Eesti Panga päevilt Urmas Kaju 10 miljoni dollari afääris õigeks.[2] Riigikohus tühistas osaliselt Kallase õigeksmõistmise ning saatis osa süüdistusest tagasi arutamiseks Tallinna linnakohtus. Kohus pidi uuesti arutama Kallasele esitatud süüdistust valeandmete esitamises Eesti Panga audiitorile. Linnakohus mõistis Kallase teist korda õigeks, kuid protsess pidi jätkuma ringkonnakohtus. 23. oktoobril 2000 keelas riigi peaprokurör Raivo Sepp prokuratuuril asja edasi kaevata.
Poliitiline karjäär
1994. aastal suundus Kallas poliitikasse ja asutas Reformierakonna.
Samal aastal esitas president Lennart Meri ta Riigikogule peaministri kandidaadiks, kuid Kallas ei suutnud koguda Riigikogus piisavalt toetushääli valitsuse moodustamiseks.
Kallas oli[millal?] Liberaalse Internatsionaali asepresident.
VI Riigikogus ja välisministrina
Märtsis 1995 toimunud parlamendivalimiste tulemusel sai Kallase juhitud Reformierakond 19 kohta, kuid valimised võitnud KMÜ juht Tiit Vähi moodustas esialgu valitsuse Edgar Savisaare Keskerakonnaga. Kallas jäi seetõttu VIII Riigikogu lihtliikmeks.
KMÜ ja Keskerakonna koalitsioon lagunes aga seitse kuud hiljem seoses lindiskandaaliga, misjärel moodustas Vähi uue valitsuse Reformierakonnaga ning Kallasest sai Eesti välisminister. Ta oli ametis kuni 22. novembrini 1996, mil Reformierakond valitsusest lahkus.
IX Riigikogus ja rahandusministrina
1999. aasta Riigikogu valimistel võitis Reformierakond 19 kohta. Juba enne valimisi oldi Mart Laari Isamaaliidu ja Andres Tarandi Mõõdukatega sõlmitud koostöölepe, millega lubati moodustada koos valitsus, kui kolme peale saadakse Riigikogus enamus. Kolmikliiduks nimetatud koalitsioon saigi Riigikogus 53 mandaati ning sellega jäeti valimised võitnud Keskerakond valitsuse moodustamisest kõrvale.
Ametisse astunud Mart Laari teises valitsuses anti Kallasele rahandusministri portfell. 2001. aasta lõpuks oli koalitsioon aga sisetülide ja skandaalide tagajärjel sedavõrd lõhenenud, et detsembris teatas peaminister Laar enda tagasiastumisest.
Peaministrina
Pikemalt artiklis Siim Kallase valitsus
Pärast Laari ametlikku tagasiastumist 8. jaanuaril 2002 nimetas president Arnold Rüütel Siim Kallase peaministri kandidaadiks. Koalitsiooniläbirääkimised Reformierakonna ja Keskerakonna vahel läksid kiiresti ning Siim Kallase valitsus astus ametisse 28. jaanuaril 2002.[3][4] Kuigi Riigikogus oli valitsuse moodustanud erakondadel vaid 46 häält, ehk tegemist oli vähemusvalitsusega, siis valitsuse tegevust toetasid parlamendis ka Rahvaliit ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei.[5]
Siim Kallase valitsus esitles end ühiskondlike pingete lepitajana pärast Laari teise valitsuse ajal toimunud tugevat poliitilist vastandumist. Seetõttu keskendus valitsus sisepoliitikas ebavõrdsuse vähendamisele ühiskonnas ning paljude eelmise valitsuse reformide katkestamise või tagasipööramisega, kuid välispollitikas jätkati Laari valitsuse liini ning lõpetati liitumisläbirääkimised Euroopa Liidu ja NATOga.[6]
Valitsuse astus tagasi pärast 2003. aasta Riigikogu valimisi. Järgmine, Juhan Partsi valitsus asus ametisse 10. aprillil 2003.
X Riigikogus ja Euroopa Liidu volinikuna
Pärast peaministriametist lahkumist oli Kallas X Riigikogu liige, kuni sai 1. mail 2004 Euroopa Liidu portfellita volinikuks majandus- ja valuutavaldkonnas Pedro Solbes Mira ja hiljem Joaquín Almunia juures. Aastatel 2004–2014 oli Kallas Euroopa Komisjoni asepresident. Administratsiooniala volinikuna sai ta tuntuks Euroopa läbipaistvuse algatuse (ETI)[7] kavandaja ja elluviijana. Transpordivolinikuna aastatel 2010–2014 juhtis ta üleeuroopalise transpordivõrgustiku (TEN-T) kavandamist ning vastava õigusakti[8] vastuvõtmist 2013. aastal. Üleeuroopalise transpordivõrgustiku rahastamine kasvas neli korda.
Seoses Andrus Ansipi tagasiastumisega peaministriametist 4. märtsil 2014, mille tulemusel lahkus ametist kogu tema kolmas valitsuskabinet, andis Reformierakond volitused valitsuse moodustamiseks esmalt toona Euroopa Komisjoni asepresidendina teeninud Kallasele, kuid pärast tema loobumist 12. märtsil 2014 sai senine sotsiaalminister Taavi Rõivas Reformierakonna juhatuselt volitused uue valitsuse kokkupanekuks ning tema valitsus astus ametisse 26. märtsil.
XIV Riigikogus
Kallas osutus 2019. aasta Riigikogu valimistel valituks ja pääses parlamenti, olles seejuures 4. aprillist 2019 kuni 8. veebruarini 2021 Riigikogu II aseesimees.
2023. aasta kohalikud valimised ja lahkumine poliitikast
Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 2 (Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa) 7393 häält ning osutus valituks.
7. septembril 2024 teatas Kallas, et lahkub poliitikast ning astub Riigikogust tagasi.[9][10]
Presidendiks kandideerimine
2001. aasta suvel oli Kallas üks Reformierakonna mitteametlikke presidendikandidaate.[viide?]
Uuringufirma TNS-Emor 2015. aasta augusti küsitluse tulemusena selgus, et 11,2% 1203 vastanust eelistab Eesti presidendina Kallast.[11] 2016. aasta aprillis teatas Kallas rahvusooperis Estonia presidendiks kandideerimisest.[12]
Eesti presidendivalimistel pääses Kallas Riigikogus kolmandast voorust edasi presidendikandidaadiks valimiskogus. Valimiskogu esimeses voorus 24. septembril 2016 tuli ta Allar Jõksi järel teiseks ning pääses teise hääletusvooru. Teises voorus sai ta 138 häält, edestades Jõksi, kuid sellest häälte arvust ei piisanud valituks osutumiseks. Kallas loobus edasisest kandideerimisest.
Hilisem tegevus
Ta kandideeris 2025. aasta valimistel Viimsi vallas, kogus 113 häält ning ei osutunud valituks.[13]
Looming
Töökohad
Foto: Jaan Künnap
- 1975–1979 Eesti NSV Rahandusministeeriumis spetsialist
- 1979–1986 NSV Liidu Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku Peavalitsuse juhataja
- 1986–1989 Rahva Hääle toimetaja asetäitja
- 1989–1991 Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees
- 1989–1991 Nõukogude Liidu rahvasaadik
- 1991–1995 Eesti Panga president
- 1995–1996 Eesti välisminister
- 1996 Euroopa Nõukogu eesistuja
- 1999–2002 Eesti rahandusminister
- 2002–2003 Eesti peaminister
- 2004–2014 Euroopa Komisjoni asepresident
- 2017–2019 Viimsi vallavanem
- VIII, IX, X, XIV ja XV Riigikogu liige
Tunnustus
.jpg)
- 1995 – Pressisõber
- 2000 – Saksamaa Liitvabariigi Teeneteorden[14]
- 2001 – Prantsuse Auleegioni orden (suurohvitser)[15]
- 2001 – Eesti Kaubandus-Tööstuskoja I klassi aumärk
- 2002 – valiti “20. sajandi saja Eesti suurkuju” hulka
- 2003 – Riigivapi II klassi teenetemärk[16]
- 2004 – Kaitseministeeriumi I klassi teeneterist (Eesti NATO-ga integreerumise protsessi pühendunult elluviimise eest)[17]
- 2005 – Tallinna Toomkoguduse Maarja medal
- 2010 – Viimsi valla aukodanik
- 2015 – Riigivapi I klassi teenetemärk[18]
- 2015 – aasta eurooplane
- 2015 – aasta liberaal
- 2016 – Harju maakonna aukodanik
- 2018 – aasta kultuurisõber
- 2019 – Poola Teeneteordeni komandöririst[19]
- 2025 – Tartu Ülikooli Tänutäht[20]
Isiklikku
Siim Kallas oli abielus Kristi Kallasega. Nende poeg Ülo Kallas on ettevõtja ning tütar Kaja Kallas on jurist ja poliitik.
Ester Šank on kirjutanud Siim Kallase elust ja tegevusest raamatu “Peategelane” (Lejula, 2001).
Kallas on harrastanud jalgrattasõitu, tennist ja purjetamist.[21]
Siim Kallas (2. oktoober 1948 – 22. august 2026) oli Eesti poliitik, kes oli aastatel 2002–2003 Eesti peaminister ja 2004–2014 Euroopa Komisjoni asepresident.
Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli rahanduse ja krediidi erialal, astus ta NLKP-sse ja suundus 1975. aastal spetsialistina tööle Eesti NSV Rahandusministeeriumisse. Pärast ametnikukohalt lahkumist töötas ta vahemikus 1986–1989 Rahva Hääle toimetaja asetäitjana ning seejärel 1991. aastani Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehena. 1987. aasta septembris avaldas ta koos Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titmaga Isemajandava Eesti ettepaneku, millega propageeriti ENSV majandusliku olukorra parandamiseks liiduvabariigi majanduslikku iseseisvust Nõukogude Liidu koosseisus ning üleminekut turumajandusele.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli ta esmalt Eesti Panga president (1991–1995), juhtides krooni käibelevõtmist ja 1992. aasta rahareformi ettevalmistamist, mida majandusanalüütikud nagu Raivo Vare on hinnanud oluliseks tõukeks Eesti riigi majandusele ja võtmeteguriks Eesti hilisemas eduloos.[1] . Oma ametiaja raames oli ta seotud nii Riikliku VEB Fondi ümber tekkinud skandaaliga kui ka nn 10 miljoni dollari afääriga, millest teise tõttu esitas prokuratuur Kallasele ja ta nõunikule Urmas Kajule mitu süüdistust, kuid mõlemad mõisteti kokkuvõttes kohtus õigeks. 1994. aasta novembris asutati Kallase juhtimisel liberaaldemokraatlik Eesti Reformierakond[2] ning ta valiti vastloodud partei esimeseks esimeheks. Järgmise aasta novembrist kuni novembrini 1996 töötas Kallas välisministrina ning tema ametiajal alustas Eesti kõnelusi Euroopa Liiduga liitumiseks[2]. Pärast Reformierakonna võitu 1999. aasta parlamendivalimistel sai temast Mart Laari teise valitsuse rahandusminister.
Kui Laar 2002. aasta alguses tagasi astus, moodustas ta uue valitsuskoalitsiooni Keskerakonnaga ning astus jaanuari lõpus ametisse peaministrina. Püüdes lepitada Laari teisel valitsusajal tõusnud ühiskondlikke pingeid, tühistas ja pööras Kallase juhitud koalitsioon tagasi mitmed eelmise valitsuse reformid, kuid jätkas varasemat välispoliitikat, viies lõpuni liitumiskõnelused Euroopa Liidu ja NATO-ga. Ametiaja lõppedes naases ta X Riigikogu liikmeks kuni sai 2004. aasta mais esimese eestlasena Euroopa Komisjoni volinikuks ning novembrikuus ka asepresidendiks, tegeldes haldusküsimuste ning pettustevastase võitluse arendamisega ning suurendati Euroopa Liidu rahakasutuse, otsustusprotsesside ja liidusisese lobitöö läbipaistvust[3]. Aastatel 2010–2014 töötas ta Euroopa Komisjoni Transpordivolinkuna, juhtides üleliidulise transpordivõrgu TEN-T väljatöötamist.
Kui Kallase järel Reformierakonna juhiks ja peaministriks saanud Andrus Ansip 2014. aasta märtsis ametist tagasi astus, andis erakonna üldkogu volitused valitsuse moodustamiseks komisjoni asepresidendina ametis olnud Kallasele, kes need alul vastu võttis, kuid siiski peatselt valitsusjuhiks pürgimisest loobus, viidates ajakirjanduses tema vastu alustatud lõpmatule "meediakampaaniale" seoses tegevusega Eesti panga juhina. 2016. aasta Eesti presidendivalimistel oli Kallas üks põhilistest kandidaatidest. Ehkki kokkuvõttes õnnestus tal võita enim hääli nii Riigi- kui Valimiskogus toimunud valimisvoorudes, ei kogunud ta siiski vajalikku häälteenamust, mistõttu naases hääletus lõpuks uuesti Riigikokku ja presidendiks valiti Kersti Kaljulaid. 2017. aasta kohalike valimiste järel töötas ta kaks aastat Viimsi vallavanemana kuni valiti 2019. aastal XIV Riigikogu saadikuks. 2024. aasta septembris teatas Kallas, et lahkub Riigikogust ja tegevpoliitikast.
Poliitilistelt vaadetelt pidas Kallas end liberaaliks,[4] pooldades vaba turumajandust[5], ranget rahanduspoliitikat ja riigieelarve tasakaalustatust.[6]. Samuti toetas ta Euroopa riikide tihedat koostööd, seehulgas näiteks Euroopa Liitu ja Eesti liitumist euroalaga.[7][8] Ta on avaldanud mitmeid raamatuid ja arvamusartikleid, näiteks 1994. aastal ilmus tema vaateid kokkuvõtva kirjutisena "Kodanike Riigi Manifest", mida on peetud ka Reformierakonna ideoloogiliseks alusdokumendiks[9][10]. Poliitikuna tegutseb ka tema tütar Kaja Kallas, kes kuulub samuti Reformierakonda, oli aastatel 2014–2024 Eesti esimene naispeaminister ja on alates 2024. aastast Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident.
Perekond ja haridus
Siim Kallas sündis klarnetisti-saksofonisti Udo Kallase ja tema abikaasa Rita (neiupõlvenimi Alver) peres Tallinnas. Tema vanaisa, mõjukas advokaat Eduard Alver, oli Eesti Vabariigi esimene politseiülem ja Kaitseliidu ülem.
Ta on lõpetanud 1967. aastal Tallinna 22. Keskkooli kuldmedaliga ning 1972. aastal Tartu Riikliku Ülikooli rahanduse ja krediidi erialal cum laude. Aastatel 1973–1975 oli ta samal alal aspirant.
Töökäik enne Eesti iseseisvuse taastamist
Aastatel 1979–1986 oli ta NSV Liidu Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku Peavalitsuse juhataja ja aastatel 1986–1989 ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitja.
Siim Kallas oli aastail 1976–1989 Eesti Raadio mälumängusaate "Mnemoturniir" toimetaja ja saatejuht.
Ta oli NLKP liige aastatel 1972–1990.[11]
Isemajandava Eesti ettepanek (1987)
Pikemalt artiklis Isemajandava Eesti ettepanek
Perestroika ajal esitas Kallas koos Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titmaga 26. septembril 1987 Tartu ajalehes Edasi programmilise artikli "Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele", milles propageerisid Eesti NSV majandusseisu parandamiseks välja liiduvabariigi majandusliku iseseisvuse Nõukogude Liidu koosseisus.
Selle eesmärgi saavutamiseks tuli autorite mh järgi allutada ENSV territooriumil toimuv majandustegevus liiduvabariigi kontrollile, kusjuures majanduse organisatsioon pidanuks arenema alt ülesse printsiibil. Samuti eelisarendada neid valdkondi, "mis põhinevad eeskätt kohalikul ressursil, on meile majanduslikult kasulikud, kultuuriliselt vastuvõetavad ja majandamise traditsioonidega kooskõlas." Tulevikus pidanuks Eesti kaubavahetus teiste liidumaade ning ka välisriikide tulnuks turuloogika alusel ning tootja-tarbija otsesuhtluse kaudu ning ka tööjõu liikumine teistest NSVL-i osadest Eesti NSV-sse pidanuks edaspidi olema reguleeritud "tööjõu ratsionaalse kasutamise erirežiimiga".
Eesti panga presidendina
Aastatel 1991–1995 Eesti Panga presidendina töötades jäi ta veerand kohaga tööle Tartu Ülikooli dotsendina. Ta juhtis rahareformi ettevalmistamist ja Eesti krooni taas käibelevõttu.
Kallase ametiajal, 1993. aastal investeeris firma Villa Paradiso Põhja-Eesti Pangalt saadud 10 miljonit dollarit (tollase kursi järgi 130 miljonit krooni), millest saadi tagasi 2 miljonit dollarit. Süüdistus investeeringu ebaõnnestumises esitati ka Siim Kallasele. 2000. aastal mõisteti Siim Kallas ja tema nõunik Eesti Panga päevilt Urmas Kaju 10 miljoni dollari afääris õigeks.[12] Riigikohus tühistas osaliselt Kallase õigeksmõistmise ning saatis osa süüdistusest tagasi arutamiseks Tallinna linnakohtus. Kohus pidi uuesti arutama Kallasele esitatud süüdistust valeandmete esitamises Eesti Panga audiitorile. Linnakohus mõistis Kallase teist korda õigeks, kuid protsess pidi jätkuma ringkonnakohtus. 23. oktoobril 2000 keelas riigi peaprokurör Raivo Sepp prokuratuuril asja edasi kaevata.
Poliitiline karjäär
1994. aastal suundus Kallas poliitikasse ja asutas Reformierakonna.
Samal aastal esitas president Lennart Meri ta Riigikogule peaministri kandidaadiks, kuid Kallas ei suutnud koguda Riigikogus piisavalt toetushääli valitsuse moodustamiseks.
Kallas oli[millal?] Liberaalse Internatsionaali asepresident.
VI Riigikogus ja välisministrina
Märtsis 1995 toimunud parlamendivalimiste tulemusel sai Kallase juhitud Reformierakond 19 kohta, kuid valimised võitnud KMÜ juht Tiit Vähi moodustas esialgu valitsuse Edgar Savisaare Keskerakonnaga. Kallas jäi seetõttu VIII Riigikogu lihtliikmeks.
KMÜ ja Keskerakonna koalitsioon lagunes aga seitse kuud hiljem seoses lindiskandaaliga, misjärel moodustas Vähi uue valitsuse Reformierakonnaga ning Kallasest sai Eesti välisminister. Ta oli ametis kuni 22. novembrini 1996, mil Reformierakond valitsusest lahkus.
IX Riigikogus ja rahandusministrina
1999. aasta Riigikogu valimistel võitis Reformierakond 19 kohta. Juba enne valimisi oldi Mart Laari Isamaaliidu ja Andres Tarandi Mõõdukatega sõlmitud koostöölepe, millega lubati moodustada koos valitsus, kui kolme peale saadakse Riigikogus enamus. Kolmikliiduks nimetatud koalitsioon saigi Riigikogus 53 mandaati ning sellega jäeti valimised võitnud Keskerakond valitsuse moodustamisest kõrvale.
Ametisse astunud Mart Laari teises valitsuses anti Kallasele rahandusministri portfell. 2001. aasta lõpuks oli koalitsioon aga sisetülide ja skandaalide tagajärjel sedavõrd lõhenenud, et detsembris teatas peaminister Laar enda tagasiastumisest.
Peaministrina
- Pikemalt artiklis Siim Kallase valitsus
Pärast Laari ametlikku tagasiastumist 8. jaanuaril 2002 nimetas president Arnold Rüütel Siim Kallase peaministri kandidaadiks. Koalitsiooniläbirääkimised Reformierakonna ja Keskerakonna vahel läksid kiiresti ning Siim Kallase valitsus astus ametisse 28. jaanuaril 2002.[13][14] Kuigi Riigikogus oli valitsuse moodustanud erakondadel vaid 46 häält, ehk tegemist oli vähemusvalitsusega, siis valitsuse tegevust toetasid parlamendis ka Rahvaliit ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei.[15]
Siim Kallase valitsus esitles end ühiskondlike pingete lepitajana pärast Laari teise valitsuse ajal toimunud tugevat poliitilist vastandumist. Seetõttu keskendus valitsus sisepoliitikas ebavõrdsuse vähendamisele ühiskonnas ning paljude eelmise valitsuse reformide katkestamise või tagasipööramisega, kuid välispollitikas jätkati Laari valitsuse liini ning lõpetati liitumisläbirääkimised Euroopa Liidu ja NATOga.[16]
Valitsuse astus tagasi pärast 2003. aasta Riigikogu valimisi. Järgmine, Juhan Partsi valitsus asus ametisse 10. aprillil 2003.
X Riigikogus ja Euroopa Liidu volinikuna
Pärast peaministriametist lahkumist oli Kallas X Riigikogu liige, kuni sai 1. mail 2004 Euroopa Liidu portfellita volinikuks majandus- ja valuutavaldkonnas Pedro Solbes Mira ja hiljem Joaquín Almunia juures. Aastatel 2004–2014 oli Kallas Euroopa Komisjoni asepresident. Administratsiooniala volinikuna sai ta tuntuks Euroopa läbipaistvuse algatuse (ETI)[17] kavandaja ja elluviijana. Transpordivolinikuna aastatel 2010–2014 juhtis ta üleeuroopalise transpordivõrgustiku (TEN-T) kavandamist ning vastava õigusakti[18] vastuvõtmist 2013. aastal. Üleeuroopalise transpordivõrgustiku rahastamine kasvas neli korda.
Seoses Andrus Ansipi tagasiastumisega peaministriametist 4. märtsil 2014, mille tulemusel lahkus ametist kogu tema kolmas valitsuskabinet, andis Reformierakond volitused valitsuse moodustamiseks esmalt toona Euroopa Komisjoni asepresidendina teeninud Kallasele. 12. märtsil 2014 teatas ta aga, et loobub valitsusjuhiks kandideerimast, tuueks põhjuseks enda vastu alustatud intensiivset "meediakampaania[t]" ja "klapperjaht[i]" seoses kunagise tegevusena Eesti panga presidendina: "[...] on kujunenud olukord, kus selle asemel, et tegelda Eesti elu puudutavate otsustega, kulutame [...] abilised lõputult aega, et vastata süüdistustele, [...], saades lõpuks ikka hinnangu – „seletused polnud piisavad“. Sellises olukorras ei saa peaminister efektiivselt töötada. Selline olukord on koormaks erakonnale, valitsusele ja ka koalitsioonipartnerile".[19] Kallase loobumise järel sai senine sotsiaalminister Taavi Rõivas Reformierakonna juhatuselt volitused uue valitsuse kokkupanekuks ning tema valitsus astus ametisse 26. märtsil.
XIV Riigikogus
Kallas osutus 2019. aasta Riigikogu valimistel valituks ja pääses parlamenti, olles seejuures 4. aprillist 2019 kuni 8. veebruarini 2021 Riigikogu II aseesimees.
2023. aasta kohalikud valimised ja lahkumine poliitikast
Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 2 (Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa) 7393 häält ning osutus valituks.
7. septembril 2024 teatas Kallas, et lahkub poliitikast ning astub Riigikogust tagasi.[20][21]
Presidendiks kandideerimine
2001. aasta suvel oli Kallas üks Reformierakonna mitteametlikke presidendikandidaate.[viide?]
Uuringufirma TNS-Emor 2015. aasta augusti küsitluse tulemusena selgus, et 11,2% 1203 vastanust eelistab Eesti presidendina Kallast.[22] 2016. aasta aprillis teatas Kallas rahvusooperis Estonia presidendiks kandideerimisest.[23]
Eesti presidendivalimistel pääses Kallas Riigikogus kolmandast voorust edasi presidendikandidaadiks valimiskogus. Valimiskogu esimeses voorus 24. septembril 2016 tuli ta Allar Jõksi järel teiseks ning pääses teise hääletusvooru. Teises voorus sai ta 138 häält, edestades Jõksi, kuid sellest häälte arvust ei piisanud valituks osutumiseks. Kallas loobus edasisest kandideerimisest.
Hilisem tegevus
Ta kandideeris 2025. aasta valimistel Viimsi vallas, kogus 113 häält ning ei osutunud valituks.[24]
Poliitilised vaated
Looming
Töökohad
Foto: Jaan Künnap
- 1975–1979 Eesti NSV Rahandusministeeriumis spetsialist
- 1979–1986 NSV Liidu Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku Peavalitsuse juhataja
- 1986–1989 Rahva Hääle toimetaja asetäitja
- 1989–1991 Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees
- 1989–1991 Nõukogude Liidu rahvasaadik
- 1991–1995 Eesti Panga president
- 1995–1996 Eesti välisminister
- 1996 Euroopa Nõukogu eesistuja
- 1999–2002 Eesti rahandusminister
- 2002–2003 Eesti peaminister
- 2004–2014 Euroopa Komisjoni asepresident
- 2017–2019 Viimsi vallavanem
- VIII, IX, X, XIV ja XV Riigikogu liige
Tunnustus
- 1995 – Pressisõber
- 2000 – Saksamaa Liitvabariigi Teeneteorden[25]
- 2001 – Prantsuse Auleegioni orden (suurohvitser)[26]
- 2001 – Eesti Kaubandus-Tööstuskoja I klassi aumärk
- 2002 – valiti "20. sajandi saja Eesti suurkuju" hulka
- 2003 – Riigivapi II klassi teenetemärk[27]
- 2004 – Kaitseministeeriumi I klassi teeneterist (Eesti NATO-ga integreerumise protsessi pühendunult elluviimise eest)[28]
- 2005 – Tallinna Toomkoguduse Maarja medal
- 2010 – Viimsi valla aukodanik
- 2015 – Riigivapi I klassi teenetemärk[29]
- 2015 – aasta eurooplane
- 2015 – aasta liberaal
- 2016 – Harju maakonna aukodanik
- 2018 – aasta kultuurisõber
- 2019 – Poola Teeneteordeni komandöririst[30]
- 2025 – Tartu Ülikooli Tänutäht[31]
Isiklikku
Siim Kallas oli abielus Kristi Kallasega. Nende poeg Ülo Kallas on ettevõtja ning tütar Kaja Kallas on jurist ja poliitik.
Ester Šank on kirjutanud Siim Kallase elust ja tegevusest raamatu "Peategelane" (Lejula, 2001).
Kallas on harrastanud jalgrattasõitu, tennist ja purjetamist.[32]
Vaata ka
Viited
- ↑ "Vare: Siim Kallase juhitud rahareform pani aluse Eesti majandusedule". ERR. 22. august 2026. Vaadatud 22. august 2026.
- 1 2 Francesca Micheletti (22. august 2026). "Former EU Commissioner Siim Kallas dies at 77". Politico (inglise keeles). Vaadatud 22. august 2026.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "Suri riigimees Siim Kallas". Delfi. 22. august 2026. Vaadatud 22. august 2026.
- ↑ Argo Ideon (14. veebruar 2014). "Kallas: mina ei käinud end pakkumas". Postimees. Vaadatud 22. august 2026.
- ↑ David Cronin (16. märts 2005). "The liberal communist". Politico (inglise). Vaadatud 22. august 2026.
- ↑ Argo Ideon (7. mai 2001). "Siim Kallas nõuab ranget kokkuhoidu". Postimees. Vaadatud 22. august 2026.
- ↑ https://www.valitsus.ee/uudised/memoriam-siim-kallas.
{{netiviide}}: puuduv või tühi pealkiri:|pealkiri=(juhend) - ↑ Siim Kallas (9. juuni 2007). "Siim Kallas: Ilma pedaale tallamata kukub Eesti majandus külili". Postimees. Vaadatud 22. august 2026.
- ↑ Tõnis Saarts (25. aprill 2025). "Tõnis Saarts: tehnokraadist peaminister". ERR. Vaadatud 22. august 2026.
- ↑ Vilja Kiisler (22. august 2026). "Kaval naeratus ja legendaarsed vuntsid, liberaali veregrupp ja dinosauruse mõõtu teod". Vaadatud 22. august 2026.
- ↑ Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. "Kes on kes Eesti majanduses? 2005."
- ↑ "Siim Kallase 10-miljoni-dollari-itaallane läks pikaks ajaks vangi". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. mai 2009. Vaadatud 22. mail 2009.
- ↑ Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimega ":03" on ilma tekstita. - ↑ Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimega ":39" on ilma tekstita. - ↑ "Riigikogu VII, VIII ja IX koosseis. Statistikat ja kommentaare" (PDF). 2004. Lk 254. Vaadatud 21.11.2025.
- ↑ Kalle Muuli (2014). Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Tallinn: Menu. Lk 167–169. ISBN 9789949549078.
- ↑ Euroopa Ühenduste Komisjon. "Roheline raamat. Euroopa läbipaistvuse algatus (KOM(2006) 194 lõplik). Brüssel, 03.05.2006". eur-lex.europa.eu. Vaadatud 14. aprillil 2024.
- ↑ "Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1315/2013 üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate liidu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 661/2010/EL". eur-lex.europa.eu. Vaadatud 14. aprillil 2024.
- ↑ Vahur Koorits (12. märts 2014). "Kallas loobus peaministriks pürgimast". Delfi. Vaadatud 22. august 2026.
- ↑ ERR (6. september 2024). "Siim Kallas lahkub riigikogust, tema asendusliige on Jüri Jaanson". ERR. Vaadatud 8. septembril 2024.
- ↑ Paal, Gunnar (7. september 2024). "Jüri Jaanson asub Riigikogu liikmeks". Riigikogu. Vaadatud 8. septembril 2024.
- ↑ Kas Kadriorgu tuleb peremees või perenaine?
- ↑ Kahe pere lahing Kadrioru pärast
- ↑ "KOV 2025 valimiste tulemused". Delfi. 27. oktoober 2025. Vaadatud 9. juuni 2026.
- ↑ https://president.ee/et/teenetemargid/valisriigi-antud-teenetemargid/10531-siim-kallas
- ↑ https://president.ee/et/teenetemargid/valisriigi-antud-teenetemargid/10532-siim-kallas
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. mai 2025. Vaadatud 18. juunil 2023.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
- ↑ https://isap.sejm.gov.pl/isap.nsf/DocDetails.xsp?id=WMP20200000065
- ↑ "Tartu Ülikooli Tänutähe kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 31. oktoobril 2025.
- ↑ Eesti presidendid ja sport. Kultuurne Meri, mängumees Rüütel ja jutumees Ilves
Välislingid
- Biograafia ESBL-is
- Koduleht Euroopa Komisjonis
- Tuuli Koch. Siim Kallas – pool elust juhina, Postimees, 2. oktoober 2008
- Merje Pors. Siim Kallas ei kavatse europarlamenti kandideerida, Postimees, 17. oktoober 2008
- Siim Kallas: Turumajandus – tulevik või minevik?, EPL, 17. november 2008
- Suveräänsus ja Euroopa Liit – koos või eraldi?, Postimees, 29. november 2008
- Sulev Oll. Siim Kallas – Eesti kokk tähtsate roogade köögis, Maaleht, 23. detsember 2008
- Raadiointervjuu saates "Külas on ...", Vikerraadio, 30. detsember 2008
- Võimalus saada puhtaimaks maailmas Sirp, 29. jaanuar 2009
- Kalev Kask. Siim Kallas: devalveerimine muudab rahva vaeseks Ärileht, 19. veebruar 2009
- Siim Kallas. Populism, demokraatia, täitevvõim, EPL, 30. oktoober 2009
- Vilja Kiisler, Kallas: vaid üks inimene on mind reetnud, aripaev.ee, 26. veebruar 2015
- Olev Remsu. Euroopa ülistus. Postimees, 19. aprill 2019
- "Täna 10 aasta eest sai otsa Siim Kallase 10 mln dollari protsess" Äripäev, 23. oktoober 2010
| Eelnev Rein Otsason |
Eesti Panga president 1991–1995 |
Järgnev Vahur Kraft |
| Eelnev Riivo Sinijärv |
Eesti välisminister 1995–1996 |
Järgnev Toomas Hendrik Ilves |
| Eelnev Mart Laar |
Eesti peaminister 2002–2003 |
Järgnev Juhan Parts |