Postitused, kus seda mõistet mainitakse:

Siim Kallas

Siim Kallas (2. oktoober 1948 – 22. august 2026) oli Eesti riigitegelane, ajakirjanik, ökonomist ja poliitik, kes oli aastatel 2002–2003 Eesti peaminister ja 2004–2014 Euroopa Komisjoni asepresident. Eesti Reformierakonna looja ja esimene juht.

Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli rahanduse ja krediidi erialal, astus ta NLKP-sse ja suundus 1975. aastal spetsialistina tööle Eesti NSV Rahandusministeeriumisse. Pärast ametnikukohalt lahkumist töötas ta vahemikus 1986–1989 Rahva Hääle toimetaja asetäitjana ning seejärel 1991. aastani Eesti Ametiühingute Keskliidu esimehena. 1987. aasta septembris avaldas ta koos Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titmaga Isemajandava Eesti ettepaneku, millega propageeriti ENSV majanduslikku iseseisvust Nõukogude Liidu koosseisus.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist oli ta esmalt Eesti Panga president (1991–1995), juhtides krooni käibelevõtmist ja 1992. aasta rahareformi ettevalmistamist. Oma ametiaja raames oli ta seotud nii Riikliku VEB Fondi ümber tekkinud skandaaliga kui ka nn 10 miljoni dollari afääriga, millest teise tõttu esitas prokuratuur Kallasele ja ta nõunikule Urmas Kajule mitu süüdistust, kuid mõlemad mõisteti kokkuvõttes kohtus õigeks. 1994. aastal liitus Kallas Reformierakonnaga ning järgmise aasta novembris sai temast välisminister, kellena töötas novembrini 1996. Pärast Reformierakonna valimisvõitu 1999. aasta parlamendivalimistel sai temast Mart Laari teise valitsuse rahandusminister.

Kui Laar 2002. aasta alguses tagasi astus, moodustas ta uue valitsuskoalitsiooni Keskerakonnaga ning astus jaanuari lõpus ametisse peaministrina. Püüdes lepitada Laari teisel valitsusajal tõusnud ühiskondlikke pingeid, tühistas ja pööras Kallase juhitud koalitsioon tagasi mitmed eelmise valitsuse reformid, kuid jätkas varasemat välispoliitikat, viies lõpuni liitumiskõnelused Euroopa Liidu ja NATO-ga. Ametiaja lõppedes naases ta X Riigikogu liikmeks kuni sai 2004. aastal Euroopa Komisjoni volinikuks ning novembrikuus ka asepresidendik, teenides aastatel 2010–2014 ka komisjoni transpordivolinikuna.

Perekond ja haridus

Siim Kallas sündis klarnetisti-saksofonisti Udo Kallase ja tema abikaasa Rita (neiupõlvenimi Alver) peres Tallinnas. Tema vanaisa, mõjukas advokaat Eduard Alver, oli Eesti Vabariigi esimene politseiülem ja Kaitseliidu ülem.

Ta on lõpetanud 1967. aastal Tallinna 22. Keskkooli kuldmedaliga ning 1972. aastal Tartu Riikliku Ülikooli rahanduse ja krediidi erialal cum laude. Aastatel 1973–1975 oli ta samal alal aspirant.

Karjäär Eesti NSV-s

Aastatel 1979–1986 oli ta NSV Liidu Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku Peavalitsuse juhataja ja aastatel 1986–1989 ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitja.

Siim Kallas oli aastail 1976–1989 Eesti Raadio mälumängusaate “Mnemoturniir” toimetaja ja saatejuht. Perestroika ajal sai Kallas tuntuks kui üks IME idee autoreid, kelle vastavasisuline artikkel ilmus 26. septembril 1987 Tartu ajalehes Edasi.

Ta oli NLKP liige aastatel 1972–1990.[1]

Eesti panga presidendina

Aastatel 1991–1995 Eesti Panga presidendina töötades jäi ta veerand kohaga tööle Tartu Ülikooli dotsendina. Ta juhtis rahareformi ettevalmistamist ja Eesti krooni taas käibelevõttu.

Kallase ametiajal, 1993. aastal investeeris firma Villa Paradiso Põhja-Eesti Pangalt saadud 10 miljonit dollarit (tollase kursi järgi 130 miljonit krooni), millest saadi tagasi 2 miljonit dollarit. Süüdistus investeeringu ebaõnnestumises esitati ka Siim Kallasele. 2000. aastal mõisteti Siim Kallas ja tema nõunik Eesti Panga päevilt Urmas Kaju 10 miljoni dollari afääris õigeks.[2] Riigikohus tühistas osaliselt Kallase õigeksmõistmise ning saatis osa süüdistusest tagasi arutamiseks Tallinna linnakohtus. Kohus pidi uuesti arutama Kallasele esitatud süüdistust valeandmete esitamises Eesti Panga audiitorile. Linnakohus mõistis Kallase teist korda õigeks, kuid protsess pidi jätkuma ringkonnakohtus. 23. oktoobril 2000 keelas riigi peaprokurör Raivo Sepp prokuratuuril asja edasi kaevata.

Poliitiline karjäär

1994. aastal suundus Kallas poliitikasse ja asutas Reformierakonna.

Samal aastal esitas president Lennart Meri ta Riigikogule peaministri kandidaadiks, kuid Kallas ei suutnud koguda Riigikogus piisavalt toetushääli valitsuse moodustamiseks.

Kallas oli[millal?] Liberaalse Internatsionaali asepresident.

VI Riigikogus ja välisministrina

Märtsis 1995 toimunud parlamendivalimiste tulemusel sai Kallase juhitud Reformierakond 19 kohta, kuid valimised võitnud KMÜ juht Tiit Vähi moodustas esialgu valitsuse Edgar Savisaare Keskerakonnaga. Kallas jäi seetõttu VIII Riigikogu lihtliikmeks.

KMÜ ja Keskerakonna koalitsioon lagunes aga seitse kuud hiljem seoses lindiskandaaliga, misjärel moodustas Vähi uue valitsuse Reformierakonnaga ning Kallasest sai Eesti välisminister. Ta oli ametis kuni 22. novembrini 1996, mil Reformierakond valitsusest lahkus.

IX Riigikogus ja rahandusministrina

1999. aasta Riigikogu valimistel võitis Reformierakond 19 kohta. Juba enne valimisi oldi Mart Laari Isamaaliidu ja Andres Tarandi Mõõdukatega sõlmitud koostöölepe, millega lubati moodustada koos valitsus, kui kolme peale saadakse Riigikogus enamus. Kolmikliiduks nimetatud koalitsioon saigi Riigikogus 53 mandaati ning sellega jäeti valimised võitnud Keskerakond valitsuse moodustamisest kõrvale.

Ametisse astunud Mart Laari teises valitsuses anti Kallasele rahandusministri portfell. 2001. aasta lõpuks oli koalitsioon aga sisetülide ja skandaalide tagajärjel sedavõrd lõhenenud, et detsembris teatas peaminister Laar enda tagasiastumisest.

Peaministrina

 Pikemalt artiklis Siim Kallase valitsus

Pärast Laari ametlikku tagasiastumist 8. jaanuaril 2002 nimetas president Arnold Rüütel Siim Kallase peaministri kandidaadiks. Koalitsiooniläbirääkimised Reformierakonna ja Keskerakonna vahel läksid kiiresti ning Siim Kallase valitsus astus ametisse 28. jaanuaril 2002.[3][4] Kuigi Riigikogus oli valitsuse moodustanud erakondadel vaid 46 häält, ehk tegemist oli vähemusvalitsusega, siis valitsuse tegevust toetasid parlamendis ka Rahvaliit ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei.[5]

Siim Kallase valitsus esitles end ühiskondlike pingete lepitajana pärast Laari teise valitsuse ajal toimunud tugevat poliitilist vastandumist. Seetõttu keskendus valitsus sisepoliitikas ebavõrdsuse vähendamisele ühiskonnas ning paljude eelmise valitsuse reformide katkestamise või tagasipööramisega, kuid välispollitikas jätkati Laari valitsuse liini ning lõpetati liitumisläbirääkimised Euroopa Liidu ja NATOga.[6]

Valitsuse astus tagasi pärast 2003. aasta Riigikogu valimisi. Järgmine, Juhan Partsi valitsus asus ametisse 10. aprillil 2003.

X Riigikogus ja Euroopa Liidu volinikuna

Siim Kallas ja George W. Bush 2002. aastal

Pärast peaministriametist lahkumist oli Kallas X Riigikogu liige, kuni sai 1. mail 2004 Euroopa Liidu portfellita volinikuks majandus- ja valuutavaldkonnas Pedro Solbes Mira ja hiljem Joaquín Almunia juures. Aastatel 2004–2014 oli Kallas Euroopa Komisjoni asepresident. Administratsiooniala volinikuna sai ta tuntuks Euroopa läbipaistvuse algatuse (ETI)[7] kavandaja ja elluviijana. Transpordivolinikuna aastatel 2010–2014 juhtis ta üleeuroopalise transpordivõrgustiku (TEN-T) kavandamist ning vastava õigusakti[8] vastuvõtmist 2013. aastal. Üleeuroopalise transpordivõrgustiku rahastamine kasvas neli korda.

Seoses Andrus Ansipi tagasiastumisega peaministriametist 4. märtsil 2014, mille tulemusel lahkus ametist kogu tema kolmas valitsuskabinet, andis Reformierakond volitused valitsuse moodustamiseks esmalt toona Euroopa Komisjoni asepresidendina teeninud Kallasele, kuid pärast tema loobumist 12. märtsil 2014 sai senine sotsiaalminister Taavi Rõivas Reformierakonna juhatuselt volitused uue valitsuse kokkupanekuks ning tema valitsus astus ametisse 26. märtsil.

XIV Riigikogus

Kallas osutus 2019. aasta Riigikogu valimistel valituks ja pääses parlamenti, olles seejuures 4. aprillist 2019 kuni 8. veebruarini 2021 Riigikogu II aseesimees.

2023. aasta kohalikud valimised ja lahkumine poliitikast

Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 2 (Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa) 7393 häält ning osutus valituks.

7. septembril 2024 teatas Kallas, et lahkub poliitikast ning astub Riigikogust tagasi.[9][10]

Presidendiks kandideerimine

2001. aasta suvel oli Kallas üks Reformierakonna mitteametlikke presidendikandidaate.[viide?]

Uuringufirma TNS-Emor 2015. aasta augusti küsitluse tulemusena selgus, et 11,2% 1203 vastanust eelistab Eesti presidendina Kallast.[11] 2016. aasta aprillis teatas Kallas rahvusooperis Estonia presidendiks kandideerimisest.[12]

Eesti presidendivalimistel pääses Kallas Riigikogus kolmandast voorust edasi presidendikandidaadiks valimiskogus. Valimiskogu esimeses voorus 24. septembril 2016 tuli ta Allar Jõksi järel teiseks ning pääses teise hääletusvooru. Teises voorus sai ta 138 häält, edestades Jõksi, kuid sellest häälte arvust ei piisanud valituks osutumiseks. Kallas loobus edasisest kandideerimisest.

Hilisem tegevus

Ta kandideeris 2025. aasta valimistel Viimsi vallas, kogus 113 häält ning ei osutunud valituks.[13]

Looming

  • “Turumajandus ehk kodanike riik”, Paremad Uudised, 2003
  • “Piiridest suurem Eesti”, Paremad Uudised, 2004
  • “Vabaduse ja kurjuse vahel. Euroopa Liidu lugu”, SE&JS, 2018
  • “Eduard Alver, tema aeg ja inimesed”, Varrak 2021
  • “Liberalism: ideed ja poliitika”, Kava, 2024, ISBN 9789916929612

Töökohad

270x270px
Foto: Jaan Künnap
Siim Kallas Arvamusfestivalil (2014)

Tunnustus

Siim Kallas Arvamusfestivalil (2014)

Isiklikku

Siim Kallas oli abielus Kristi Kallasega. Nende poeg Ülo Kallas on ettevõtja ning tütar Kaja Kallas on jurist ja poliitik.

Ester Šank on kirjutanud Siim Kallase elust ja tegevusest raamatu “Peategelane” (Lejula, 2001).

Kallas on harrastanud jalgrattasõitu, tennist ja purjetamist.[21]

Siim Kallas Berliinis 2013. aastal

Siim Kallas (2. oktoober 1948, Tallinn – 22. august 2026) oli Eesti majandustegelane, riigiametnik ja poliitik, kes kuulus Eesti iseseisvuse taastamise perioodi ja taasiseseisvunud Eesti majandus- ning poliitilise korralduse mõjukamate kujundajate hulka.[1] Ta oli üks Isemajandava Eesti ettepaneku autoreid, 1992. aasta rahareformi juhte, Eesti Reformierakonna asutaja ja esimene esimees, Eesti peaminister aastatel 2002–2003 ning Euroopa Komisjoni asepresident aastatel 2004–2014.

Kallase tegevus hõlmas mitut Eesti lähiajaloo murrangulist etappi. 1987. aastal oli ta koos Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titmaga üks Isemajandava Eesti ehk IME ettepaneku autoreid. IME tõi avalikku arutellu Eesti õiguse ise oma majanduse üle otsustada ning seostas majandusliku iseseisvuse järjest enam poliitilise enesemääramisega.[1]

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist sai Kallasest Eesti Panga president ning üks Eesti rahalise iseseisvuse taastamise keskseid tegelasi. Tema juhtimisel valmistati ette Eesti krooni kasutuselevõtmine ja 1992. aasta rahareform, millega Eesti lahkus rublatsoonist.[2]

1994. aastal oli ta Eesti Reformierakonna asutajaid ning juhtis erakonda kümme aastat. Hiljem oli ta välisminister, rahandusminister ja peaminister. Tema peaministriks oleku ajal sai Eesti 2002. aastal kutse liituda NATOga ning lõpetas liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga.[1]

President Alar Karis nimetas Kallast tema surma järel riigimeheks, kelle tegevusel oli oluline osa tänapäevase Eesti kujunemises, sealhulgas iseseisvuse taastamises, majandusreformides ning Eesti jõudmises Euroopa Liitu ja NATOsse.[3]

Perekond ja haridus

Siim Kallas sündis 2. oktoobril 1948 Tallinnas muusiku Udo Kallase ja apteeker Rita Kallase (neiupõlvenimega Alver) peres. Tema vanematel oli varem olnud kaks last, kes surid Teise maailmasõja ajal difteeriasse.[4]

Udo Kallasega Eesti Raadio estraadiorkestris mänginud Valter Ojakäär on meenutanud, et Kallase vanemad olid seltskondlikud inimesed ning nende kodus peeti sageli poliitilisi vestlusi, millest sai osa ka Siim Kallas.[4] Kallas ise on öelnud, et tema isa kuulas välismaiseid raadiojaamu, luges saksakeelset ajakirjandust ning arutas sõpradega poliitikat.[5]

Tema emapoolne vanaisa oli advokaat, ettevõtja ja riigiametnik Eduard Alver, kes juhtis Vabadussõja ajal Kaitseliitu ning oli hiljem Eesti politsei ja Kaitsepolitsei juht.[5]

Kallas lõpetas 1967. aastal Tallinna 22. Keskkooli kuldmedaliga ning 1972. aastal Tartu Riikliku Ülikooli rahanduse ja krediidi erialal cum laude. Aastatel 1972–1975 õppis ta aspirantuuris.[6]

Töökäik enne Eesti iseseisvuse taastamist

Aastatel 1975–1979 töötas Kallas Eesti NSV Rahandusministeeriumis ametnikuna ning aastatel 1979–1986 NSV Liidu Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku Peavalitsuse juhatajana.[6]

Aastatel 1986–1989 oli ta ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitja ning 1989–1991 Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees. Aastatel 1989–1991 oli ta ka NSV Liidu rahvasaadik.[6]

Kallas oli aastatel 1976–1989 Eesti Raadio mälumängusaate "Mnemoturniir" toimetaja ja saatejuht.[6]

Ta kuulus NLKP-sse aastatel 1972–1990.[7]

Isemajandava Eesti ettepanek

 Pikemalt artiklis Isemajandava Eesti ettepanek

26. septembril 1987 ilmus ajalehes Edasi Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma programmilise iseloomuga artikkel "Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele". Sellest sai Isemajandava Eesti ehk IME programmi lähtekoht.

Ettepanekus sooviti anda Eesti NSV-le senisest ulatuslikum õigus oma majanduse üle otsustada, minna üle turumajanduslikule majanduskorraldusele ning luua oma raha- ja maksusüsteem. Samuti soovitati allutada Eesti territooriumil toimuv majandustegevus suuremal määral kohalikele otsustajatele ning korraldada kaubavahetus turupõhiselt.[1]

IME tähtsus ulatus majanduspoliitikast kaugemale. Riigikantselei 2026. aasta järelehüüdes Kallasele märgiti, et ettepanek tõi avalikku arutellu Eesti õiguse ise oma majanduse üle otsustada ning sidus majandusliku iseseisvuse üha selgemalt poliitilise enesemääramisega.[1]

IME oli üks esimesi avalikke ja süsteemseid programme Nõukogude Eestis, milles käsitleti oma raha kasutuselevõtmist. Eesti Panga ajalooülevaate järgi ilmus mõte oma raha kasutuselevõtmisest esimest korda just 1987. aasta IME projektis.[8]

Marju Lauristin on nimetanud Kallast Eesti majandusliku iseseisvuse üheks eestvedajaks ja alusepanijaks ning seostanud IME ideed arusaamaga, et poliitilise iseseisvuse eelduseks on suutlikkus iseseisvalt majandada.[9]

Eesti Panga presidendina

Kallas sai Eesti Panga presidendiks 1. oktoobril 1991, vähem kui kaks kuud pärast Eesti iseseisvuse taastamist.[2]

Keskpanga üheks keskseks ülesandeks kujunes Eesti oma rahasüsteemi loomine ja rublatsoonist väljumine. Kallas kuulus ka Rahareformi Komiteesse, millele Eesti Vabariigi Ülemnõukogu oli andnud ulatuslikud volitused rahareformi ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks.[2]

Kallas sai 1991. aasta sügisel volituse esindada Eestit läbirääkimistel Rahvusvaheliste Arvelduste Pangaga ning riikidega, kuhu Eesti Panga kullavarud olid enne Teist maailmasõda deponeeritud. Läbirääkimiste tulemusel tagastati Eesti Pangale ligikaudu 11,3 tonni kulda, millest kujunes oluline osa uue Eesti krooni kattevarast.[2]

20.–22. juunil 1992 viidi läbi rahareform, mille käigus vahetati Nõukogude rublad Eesti kroonide vastu. Kroon seoti Saksa margaga kursiga kaheksa krooni ühe marga eest ning kasutusele võeti valuutakomitee põhimõtetel põhinev süsteem.[10]

Rahareform tähendas Eesti lahkumist rublatsoonist ja rahapoliitilise iseseisvuse taastamist. Majandusekspert ja endine minister Raivo Vare on nimetanud Kallase juhitud rahareformi üheks Eesti hilisema majandusedu alussambaks ning rõhutanud tema rolli nii krooni kursi valikul kui ka reformi praktilisel elluviimisel.[11]

Kallas astus Eesti Panga presidendi ametist tagasi 21. märtsil 1995. Tema järglaseks nimetati 27. aprillil 1995 Vahur Kraft.[12]

10 miljoni dollari afäär

 Pikemalt artiklis 10 miljoni dollari afäär

Kallase Eesti Panga presidendiks oleku ajal toimus tehing, millest kujunes hiljem 10 miljoni dollari afäär. 1993. aastal investeeris ettevõte Villa Paradiso Põhja-Eesti Pangalt saadud kümme miljonit USA dollarit. Rahast saadi hiljem tagasi vaid osa.

Juhtumiga seoses esitati kriminaalsüüdistus ka Kallasele ja tema Eesti Panga aegsele nõunikule Urmas Kajule. Kallas ja Kaju mõisteti kohtus õigeks.[13]

Riigikohus tühistas osaliselt Kallase õigeksmõistmise ja saatis osa süüdistusest uueks arutamiseks, kuid Kallas mõisteti ka uuel kohtulikul arutamisel õigeks. 23. oktoobril 2000 keelas riigi peaprokurör Raivo Sepp prokuratuuril asja edasi kaevata.

Juhtum jäi Kallase poliitilist tegevust saatma veel aastaid ja tõusis uuesti avaliku tähelepanu keskmesse muu hulgas 2014. aastal, kui ta loobus peaministriks naasmisest.

Poliitiline karjäär

Reformierakonna asutamine

1994. aastal suundus Kallas aktiivselt parteipoliitikasse. 13. novembril 1994 loodud Eesti Reformierakond ühendas Kallase juhitud Eesti Liberaaldemokraatliku Partei ja mitmed teised liberaalse maailmavaatega poliitikud ning avaliku elu tegelased.

Kallas valiti erakonna esimeseks esimeheks. Ta juhtis Reformierakonda kümme aastat, kuni 2004. aastal sai tema järglaseks Andrus Ansip.[6]

Kallase 1994. aastal avaldatud "Kodanike Riigi Manifesti" on hiljem käsitletud ühe Reformierakonna ideoloogilise alusdokumendina.[14]

Samal aastal esitas president Lennart Meri Kallase Riigikogule peaministrikandidaadiks, kuid Kallas ei saanud valitsuse moodustamiseks vajalikku toetust.

VIII Riigikogus ja välisministrina

1995. aasta Riigikogu valimistel sai Reformierakond 19 kohta. Valimised võitnud Koonderakonna ja Maarahva Ühendus moodustas esialgu valitsuse Keskerakonnaga ning Kallasest sai VIII Riigikogu liige.

Pärast koalitsiooni lagunemist seoses lindiskandaaliga moodustas peaminister Tiit Vähi valitsuse Reformierakonnaga. Kallas andis välisministrina ametivande 6. novembril 1995.

Tema välisministriks oleku ajal esitas Eesti 24. novembril 1995 ametlikult avalduse Euroopa Liidu liikmeks saamiseks. Eesti ja Euroopa Liidu liitumisläbirääkimised algasid hiljem, 31. märtsil 1998.

Kallas oli välisminister kuni 22. novembrini 1996, mil Reformierakond valitsuskoalitsioonist lahkus.

IX Riigikogus ja rahandusministrina

1999. aasta Riigikogu valimistel sai Reformierakond 19 kohta. Koos Isamaaliidu ja Mõõdukatega moodustati Kolmikliit, kellel oli Riigikogus kokku 53 mandaati.

Mart Laari teises valitsuses sai Kallasest rahandusminister.

Tema rahandusministriks oleku ajal jõustus 1. jaanuaril 2000 Eesti ettevõtete tulumaksusüsteemi ulatuslik muudatus, millega loobuti ettevõtete reinvesteeritud kasumi maksustamisest ning tulumaksukohustus seoti eeskätt kasumi jaotamisega. Sellest sai järgnevateks aastakümneteks üks Eesti maksusüsteemi iseloomulikumaid tunnuseid.[1]

Kallas pooldas ranget eelarvepoliitikat, turumajandust ja võimalikult lihtsat maksusüsteemi.

2001. aasta lõpuks oli Kolmikliidu koalitsioon sisetülide ja poliitiliste vastuolude tõttu lagunenud. Peaminister Mart Laar teatas tagasiastumisest ning tema valitsus astus ametlikult tagasi 8. jaanuaril 2002.

Peaministrina

 Pikemalt artiklis Siim Kallase valitsus

Pärast Mart Laari tagasiastumist nimetas president Arnold Rüütel Siim Kallase peaministrikandidaadiks. Reformierakond ja Keskerakond leppisid kiiresti kokku uue koalitsiooni moodustamises ning Siim Kallase valitsus astus ametisse 28. jaanuaril 2002.

Riigikogus oli Reformierakonnal ja Keskerakonnal kokku 46 kohta, mistõttu oli tegemist vähemusvalitsusega. Valitsuse tegevust toetasid parlamendis ka Rahvaliit ja Eestimaa Ühendatud Rahvapartei.[15]

Kallase valitsus esitles end ühiskondlike pingete vähendajana pärast Laari teise valitsuse ajal toimunud tugevat poliitilist vastandumist. Sisepoliitikas muudeti või peatati mitmeid eelmise valitsuse algatusi, kuid välispoliitikas jätkati senist lääneintegratsiooni kurssi.[16]

Kallase peaministriks oleku ajal jõudis Eesti kahe iseseisvuse taastamise järgse tähtsa välispoliitilise eesmärgi saavutamise lävele. 2002. aasta novembris sai Eesti NATO Praha tippkohtumisel kutse alliansiga liitumiseks ning sama aasta detsembris lõpetati liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga.[1]

Eesti liitus NATOga 29. märtsil 2004 ja Euroopa Liiduga 1. mail 2004.

Kallase valitsus astus tagasi pärast 2003. aasta Riigikogu valimisi. Juhan Partsi valitsus astus ametisse 10. aprillil 2003.

X Riigikogus ja Euroopa Komisjoni liikmena

Siim Kallas ja George W. Bush 2002. aastal

Pärast peaministriametist lahkumist oli Kallas X Riigikogu liige kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liiduga.

1. mail 2004 sai Kallasest esimene Eestit esindanud Euroopa Komisjoni liige. Esialgu oli ta majandus- ja rahandusküsimuste volinik koos Joaquín Almuniaga.

22. novembril 2004 ametisse astunud José Manuel Barroso esimeses komisjonis sai Kallas Euroopa Komisjoni asepresidendiks ning haldusküsimuste, auditi ja pettusevastase võitluse volinikuks.

Selles ametis oli ta muu hulgas Euroopa läbipaistvuse algatuse eestvedaja, mille eesmärk oli suurendada Euroopa Liidu rahakasutuse, otsustusprotsesside ja lobitöö läbipaistvust.[17]

2010. aastal alanud Barroso teises komisjonis jätkas Kallas Euroopa Komisjoni asepresidendina ja sai transpordivolinikuks.

Transpordivolinikuna oli tema üheks oluliseks tegevusvaldkonnaks üleeuroopalise transpordivõrgu ehk TEN-T reformimine. 2013. aastal võeti vastu uus TEN-T õigusraamistik, millega määratleti Euroopa põhivõrgu koridorid ja nende arendamise põhimõtted.[18]

Kallas oli Euroopa Komisjoni asepresident kümme aastat ja lõpetas ametiaja 1. novembril 2014.

2014. aasta valitsuse moodustamise katse

Kui Andrus Ansip teatas 2014. aasta märtsis peaministriametist lahkumisest, andis Reformierakonna juhatus valitsuse moodustamiseks volitused Kallasele.

Kallas alustas kõnelusi uue valitsuskoalitsiooni moodustamiseks, kuid teatas 12. märtsil 2014, et loobub peaministriks kandideerimisest.

Ta põhjendas otsust intensiivse meediatähelepanuga tema Eesti Panga aegse tegevuse, sealhulgas VEB Fondi ja kümne miljoni dollari tehingu ümber. Kallase sõnul kulunuks valitsusjuhina liiga palju aega aastakümnete tagustele süüdistustele vastamiseks ning sellises olukorras ei saaks peaminister tõhusalt töötada.[19]

Kallase loobumise järel sai Reformierakonna juhatuselt valitsuse moodustamise volitused Taavi Rõivas, kelle valitsus astus ametisse 26. märtsil 2014.

Presidendiks kandideerimine

2001. aastal oli Kallas üks Reformierakonnas kaalutud presidendikandidaate.[viide?]

2015. aasta augustis avaldatud TNS Emori küsitluses eelistas Kallast järgmise Eesti presidendina 11,2% vastanutest.[20]

2016. aasta aprillis teatas Kallas Rahvusooper Estonias ametlikult, et kandideerib Eesti presidendiks.[21]

Riigikogus toimunud kolmandas hääletusvoorus pääses Kallas edasi valimiskokku.

24. septembril 2016 toimunud valimiskogu esimeses voorus tuli ta Allar Jõksi järel teiseks ja pääses koos Jõksiga teise vooru. Teises hääletusvoorus sai Kallas 138 ja Jõks 134 häält. Kuna kumbki ei saanud valituks osutumiseks vajalikku häälteenamust, läks presidendivalimine tagasi Riigikogusse.

Kallas loobus edasisest kandideerimisest ning presidendiks valiti lõpuks Kersti Kaljulaid.

Viimsi vallavanemana

2017. aasta kohalikel valimistel kandideeris Kallas Viimsi vallas Reformierakonna nimekirjas ja kogus 1080 häält.

7. novembril 2017 valiti ta Viimsi vallavanemaks.[22]

Kallase vallavanemaks oleku ajal tegeleti muu hulgas Viimsi kiire rahvastikukasvu, haridusasutuste, infrastruktuuri ning avaliku ruumi arendamise küsimustega.

2019. aasta jaanuaris teatas Kallas, et lahkub vallavanema ametist, et keskenduda Riigikogu valimistele. Ta lubas jätkata Viimsi vallavolikogu liikmena.[23]

Kallas lahkus vallavanema ametist 11. veebruaril 2019. Tema järglaseks sai Laine Randjärv.

XIV ja XV Riigikogus

2019. aasta Riigikogu valimistel osutus Kallas valituks XIV Riigikogu liikmeks.

4. aprillist 2019 kuni 8. veebruarini 2021 oli ta Riigikogu teine aseesimees. Aastatel 2021–2022 oli ta Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees.[6]

2023. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Kallas valimisringkonnas nr 2, kuhu kuuluvad Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa.

Ta sai 7393 häält ja osutus valituks XV Riigikogu liikmeks.

6. septembril 2024 teatas Kallas, et lahkub Riigikogust ja lõpetab pikaajalise karjääri üleriigilises poliitikas.[24]

Tema asemel sai Riigikogu liikmeks Jüri Jaanson.

Hilisem tegevus Viimsis

Kallas jätkas pärast vallavanema ametist ja hiljem Riigikogust lahkumist tegevust Viimsi kohalikus poliitikas. Ta oli Viimsi vallavolikogu liige ning kuulus muu hulgas volikogu noorsoo- ja hariduskomisjoni.[6]

2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel kandideeris Kallas taas Viimsi vallas Reformierakonna nimekirjas ja sai 113 häält.[25]

9. detsembril 2025 valis Viimsi vallavolikogu Kallase haridus- ja noortekomisjoni esimeheks. Komisjoni aseesimeheks valiti Urve Paris Palo.[26]

Poliitilised vaated

Kallas määratles end parempoolse liberaalina.[27]

Tema majanduspoliitiliste seisukohtade keskmes olid turumajandus, ettevõtlusvabadus, mõõdukas maksukoormus, riigi rahanduse tasakaal ja konkurents.[28]

Kallas pooldas ranget eelarvedistsipliini ja oli kriitiline ulatusliku riikliku laenamise ning eelarvepuudujäägi suhtes.[29]

Välispoliitiliselt pooldas ta Eesti tihedat seotust Euroopa Liidu ja teiste lääneriikide poliitiliste ning majanduslike struktuuridega. Ta toetas Eesti liitumist Euroopa Liiduga ning hiljem euroalaga.[1]

Ajalooline tähendus ja pärand

Kallase poliitiline ja ühiskondlik tegevus ulatus hilise Nõukogude aja majandusliku iseseisvuse ideedest Eesti iseseisvuse taastamise, oma raha kasutuselevõtu ja taasiseseisvunud Eesti majandussüsteemi ülesehitamise kaudu Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamise ning Euroopa Liidu institutsioonidesse lõimumiseni.

Riigikantselei hinnangul mõjutas tema tegevus otseselt taastatud Eesti majanduskorralduse kujunemist ning Eesti liitumist Euroopa Liidu ja NATOga.[1]

President Alar Karis ütles pärast Kallase surma, et Kallas kuulus nende riigimeeste hulka, kes kujundasid Eesti palgejooni julgete ja tulevikku suunatud eesmärkide ning tegudega. Karis tõi eraldi esile Kallase tegevuse iseseisvuse taastamise ajastul, majandusreformides ning Eesti Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamisel.[3]

Endine president Toomas Hendrik Ilves nimetas Kallast üheks Eesti ajaloo olulisemaks mõtlejaks, tegijaks ja loojaks ning seostas tema pärandit tänapäevase liberaalse ja euroopaliku Eesti kujunemisega.[3]

Marju Lauristin on pidanud Kallast üheks Eesti iseseisvuse taastamise ja eriti majandusliku iseseisvuse eestvedajaks. Lauristin on rõhutanud Kallase osa nii IME idee väljatöötamisel kui ka krooni taastamisel ning nimetanud vabadust tema poliitilist mõtlemist läbivaks väärtuseks.[9]

Raivo Vare on nimetanud Kallase juhitud rahareformi üheks Eesti majandusedu alussambaks. Vare hinnangul andis kroon Eestile 1990. aastatel tugeva majandusliku arengutõuke ja stabiilse rahandussüsteemi.[11]

Kallase üks pikaajalisemaid poliitilisi pärandeid oli ka Reformierakonna loomine. Ta juhtis erakonda selle esimese kümne aasta jooksul ning tema propageeritud parempoolne liberalism, turumajandus, eelarvedistsipliin ja Eesti tugev läänesuunaline orientatsioon mõjutasid Eesti poliitilist debatti ka aastakümneid pärast tema erakonnajuhi ametist lahkumist.

Tema tegevust saatsid samal ajal poliitilised vaidlused, millest pikaajalisemad olid seotud VEB Fondi ja kümne miljoni dollari afääriga. Viimases esitati Kallasele kriminaalsüüdistus, kuid ta mõisteti kohtus õigeks. Need juhtumid jäid tema poliitilist karjääri saatma ja tõusid uuesti teravalt päevakorda 2014. aastal.

Seetõttu hõlmavad hinnangud Kallase pärandile ühelt poolt tema keskset osa taasiseseisvunud Eesti majandusliku ja välispoliitilise kursi kujundamisel ning teisalt tema tegevusega seotud pikaajalisi poliitilisi vaidlusi.

Looming

Kallas kirjutas arvukalt majandus- ja poliitikateemalisi artikleid ning avaldas mitu raamatut.

  • "Turumajandus ehk kodanike riik. Artikleid ja kõnesid aastatest 1988–2003", Paremad Uudised, 2003
  • "Piiridest suurem Eesti. Kõned ja artiklid 2003–2004", Paremad Uudised, 2004
  • "Kallas. Esseed, mõtted ja päevakaja 2004–2015", 2016
  • "Vabaduse ja kurjuse vahel. Euroopa Liidu lugu", SE&JS, 2018
  • "Eduard Alver. Tema aeg ja inimesed", Varrak, 2021
  • "Mina", 2023
  • "Liberalism: ideed ja poliitika", Kava, 2024, ISBN 9789916929612
  • "Torupill ja nuga. Alverite saaga", 2026[30]

Töökohad ja ametid

Siim Kallas 2002. aastal
Foto: Jaan Künnap
Siim Kallas Arvamusfestivalil 2014. aastal

Tunnustus

Siim Kallas Arvamusfestivalil 2014. aastal

Isiklikku

Siim Kallas oli abielus Kristi Kallasega. Neil oli kaks last, poeg Ülo Kallas ja tütar Kaja Kallas.[6]

Kaja Kallasest sai samuti poliitik. Ta oli aastatel 2021–2024 Eesti peaminister ning alates 2024. aastast Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni asepresident.

Kallasel oli viis lapselast.[6]

2010. aastal asutasid Kristi ja Siim Kallas Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde fondi, mille eesmärk oli Eesti ajaloo tutvustamine teatrikunsti kaudu.[6]

Ester Šank kirjutas Siim Kallase elust ja tegevusest raamatu "Peategelane" (Lejula, 2001).

Kallase huvialade hulka kuulusid lugemine, teater, klassikaline muusika, džäss, jalgrattasõit, matkamine, tennis ja purjetamine.[6]

Surm

Siim Kallas suri 22. augustil 2026 77-aastaselt.[1]

Tema surma järel avaldasid kaastunnet Eesti riigijuhid, poliitikud ja mitmed Kallasega koos töötanud avaliku elu tegelased. President Alar Karis nimetas Kallast riigimeheks ja rõhutas tema rolli Eesti iseseisvuse taastamise aegsetes majandusreformides ning Eesti lääneintegratsioonis.[3]

Peaminister Kristen Michal tõi esile Kallase osa IME programmi, Eesti krooni, Reformierakonna ning Eesti Euroopa Liitu ja NATOsse jõudmise juures.[1]

23. augustil avati Kallase mälestuseks Stenbocki majas kaastunderaamat.[36]

Vaata ka

Viited

  1. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 "IN MEMORIAM Siim Kallas". Eesti Vabariigi Valitsus. 22. august 2026. Vaadatud 25. august 2026.
  2. 1 2 3 4 "1992. aasta rahareformi kronoloogia". Eesti Pank. Vaadatud 25. august 2026.
  3. 1 2 3 4 "Karis: Siim Kallas oli riigimees". ERR. 22. august 2026. Vaadatud 25. august 2026.
  4. 1 2 Katrin Pauts (18. jaanuar 2002). "Peaministriks vastu perekonna tahtmist". Õhtuleht. Vaadatud 23. august 2026.
  5. 1 2 Tarmo Vahter, Sulev Vedler (23. august 2026). "Kullamaa talust Euroopa Komisjoni: Siim Kallase 350 aasta pikkune sugupuu". Eesti Ekspress. Vaadatud 23. august 2026.
  6. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 "101 lühielulugu" (PDF). Riigikogu. 2024. Vaadatud 25. august 2026.
  7. ↑ Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. "Kes on kes Eesti majanduses? 2005."
  8. ↑ "Eesti raha ajalugu". Eesti Pank. Vaadatud 25. august 2026.
  9. 1 2 "Marju Lauristin: mässamine vabaduse nimel oli Siim Kallase elu põhiväärtus". ERR. 22. august 2026. Vaadatud 25. august 2026.
  10. ↑ "Aastaaruanne 1995. Eesti Pank". Eesti Pank. Vaadatud 25. august 2026.
  11. 1 2 "Vare: Siim Kallase juhitud rahareform pani aluse Eesti majandusedule". ERR. 22. august 2026. Vaadatud 25. august 2026.
  12. ↑ "Eesti Panga juhatus taasiseseisvumise ajal". Eesti Pank. Vaadatud 25. august 2026.
  13. ↑ "Siim Kallase 10-miljoni-dollari-itaallane läks pikaks ajaks vangi". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. mai 2009. Vaadatud 22. mai 2009.
  14. ↑ Tõnis Saarts (25. aprill 2025). "Tõnis Saarts: tehnokraadist peaminister". ERR. Vaadatud 22. august 2026.
  15. ↑ "Riigikogu VII, VIII ja IX koosseis. Statistikat ja kommentaare" (PDF). Riigikogu. 2004. Vaadatud 21. november 2025.
  16. ↑ Kalle Muuli (2014). Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Tallinn: Menu. Lk 167–169. ISBN 9789949549078.
  17. ↑ "Roheline raamat. Euroopa läbipaistvuse algatus". EUR-Lex. 3. mai 2006. Vaadatud 14. aprill 2024.
  18. ↑ "Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1315/2013". EUR-Lex. 11. detsember 2013. Vaadatud 25. august 2026.
  19. ↑ Vahur Koorits (12. märts 2014). "Kallas loobus peaministriks pürgimast". Delfi. Vaadatud 22. august 2026.
  20. ↑ Kas Kadriorgu tuleb peremees või perenaine?
  21. ↑ Kahe pere lahing Kadrioru pärast
  22. ↑ "Laine Randjärv: Siim Kallas tegi mulle ettepaneku Viimsi vallavanemaks kandideerida". ERR. 21. jaanuar 2019. Vaadatud 25. august 2026.
  23. ↑ "Siim Kallas lahkub Viimsi vallavanema ametist". ERR. 14. jaanuar 2019. Vaadatud 25. august 2026.
  24. ↑ "Siim Kallas lahkub Riigikogust". Riigikogu. 6. september 2024. Vaadatud 25. august 2026.
  25. ↑ "KOV 2025 valimiste tulemused". Delfi. Vaadatud 25. august 2026.
  26. ↑ "Volikogu moodustas seitse komisjoni ja valis neile juhid". Viimsi vald. 10. detsember 2025. Vaadatud 25. august 2026.
  27. ↑ Krister Paris (22. august 2026). "Siim Kallas: kui poliitik tahab hakata inimestele meeldima, siis ta teeb vea". Delfi. Vaadatud 23. august 2026.
  28. ↑ David Cronin (16. märts 2005). "The liberal communist". Politico (inglise). Vaadatud 22. august 2026.
  29. ↑ Argo Ideon (7. mai 2001). "Siim Kallas nõuab ranget kokkuhoidu". Postimees. Vaadatud 22. august 2026.
  30. ↑ Kadri Paas (25. juuni 2026). "Riigikogulane kirjutas oma kuulsa vanaisa suguvõsast raamatu". Sakala. Vaadatud 23. august 2026.
  31. ↑ https://president.ee/et/teenetemargid/valisriigi-antud-teenetemargid/10531-siim-kallas
  32. ↑ https://president.ee/et/teenetemargid/valisriigi-antud-teenetemargid/10532-siim-kallas
  33. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  34. ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  35. ↑ "Tartu Ülikooli Tänutähe kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 31. oktoober 2025.
  36. ↑ "Siim Kallase mälestuseks avati Ingli saalis Stenbockis kaastunderaamat". Eesti Vabariigi Valitsus. 23. august 2026. Vaadatud 25. august 2026.

Välislingid

Eelnev
Rein Otsason		 Eesti Panga president
1991–1995		 Järgnev
Vahur Kraft
Eelnev
Riivo Sinijärv		 Eesti välisminister
1995–1996		 Järgnev
Toomas Hendrik Ilves
Eelnev
Mart Laar		 Eesti peaminister
2002–2003		 Järgnev
Juhan Parts
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Siim_Kallas