Viktor Roovere (kuni 1935 Viktor Rotenbork; 19. oktoober 1898 Jõgeveste, Valgamaa – 19. august 1964 Göteborg) oli Eesti politseinik ja sõjaväelane.
Elukäik
Viktor Roovere osales Vabadussõjas, oli 6. jalaväepolgus. Seejärel õppis Sõjakooli esimesel suurtükiväe ohvitseride kursusel, mille lõpetamisel ülendati lipnikuks ning määrati teenima soomusrongide diviisi. Teenis laiarööpmelistel soomusrongidel 3 ja 6. Vabadussõja lõppedes teenis kuni 1921. aastani soomusrongide suurtükiväedivisjonis adjutandina.
Ta lõpetas 1921. aastal Valga Poeglaste Gümnaasiumi ning õppis aastatel 1921–1925 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (lõpetas ülikooli). 1926. aastal lõpetas ka Politseikooli. Ta oli üliõpilasseltsi Liivika vilistlane.
Töötas 1924–1925 politsei ja kohtu kantseleitöödel. 1926. aastast oli Tartu III jaoskonna politseikomissar. Aastatel 1927–1928 oli ta Võru-Petseri, 1928–1934 Tallinna-Harju ja 1934–1940 ja 1941–1944 Tartu-Valga prefekt.
Roovere jäi teise Nõukogude okupatsiooni ajal (1940–1941) ainsa Eesti prefektina arreteerimata (varjas end). 1944. aastal põgenes Rootsi.
Tunnustus
- Priikooli õigus kuni kõrgema kooli lõpetamiseni, 1920
- Vabadussõja mälestusmedal
- Kaitseliidu Valgerist, III järk, 1932
- Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärk, 1933
- Kotkaristi III klassi teenetemärk, 1936
- Rohelise Risti II järk
- Läti Kolme Tähe orden, 3. klass
Kirjandus
- "Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased. 1918 - 1938". Eesti Kunstnike Liidu väljaanne. Tallinn 1939
- Konstantin Kanep. "Prefekt V. Roovere". Võitleja nr 9, september 1964. Lk 6