|
See artikkel räägib seeneliigist; perekonna kohta vaata artiklit Lepapuravik (perekond) |
Lepapuravik (Gyrodon lividus) on vahelikuliste sugukonda lepapuraviku perekonda kuuluv söögiseen.[1] Euroopas on see lepapuraviku perekonna ainuke liik.[2]
Levila ja kasvukohad
Lepapuravikku võib Eestis leida niisketes ja lodustuvates lepikutes, nii hall- kui ka sanglepikutes.[2]
Lepapuravik on väga sage ja kasvab suurte kogumikena augustist oktoobrini.[2]
Välimus
Lepapuraviku kübara värv on hele-kollakaspruun kuni määrdunudkollane.[3] Kübara servaosas on tihti seen peaaegu valge.[4] Kübaraid esineb kumeratest lamedateni, need on kleepuvalt limased ning läbimõõduga kuni 15 cm.[3][4]
Lepapuraviku torukesed on noorelt helekollased, seejärel kuldkollased ning lõpuks pruunikad. Torukesed on pikalt seenejalale laskuvad ja 2–5 mm pikad. Kübaralihast on nad väga halvasti eraldatavad.[3][4]
Lepapuraviku jalg on kübara värvusega, nõrgalt sametjas või kiuline.[3][4] Katsumisel muutub veidi sinakaks, kiudude kriimustamisel kohe pruuniks. Ta on 3–10 cm kõrge ja 0,5–2 cm paks.[4] Kujult on jalg silinderjas või alusel ahenev, sageli kõverdunud.[3][4]
Seeneliha on õhuke ja kahvatukollase värvusega. Jalas ja torukeste all on seeneliha tumedam.[3][4]
Lepapuraviku eosed on laiellipsoidsed, 4–8 μm pikad ja 3–5 μm laiad. Eospulber ookerjas kuni ookerpruunikas.[3][4]
Kasutamine
Lepapuravik on söögiseen, kuigi võrdlemisi madala kvaliteediga. Söödav noorelt ja värskelt, vanemad viljakehad on suure limasuse ja pehme ning õhukese seeneliha tõttu kõlbmatud.[3][4]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 Lepapuravik andmebaasis eElurikkus
- ↑ 2,0 2,1 2,2 """Lepaseen" ja leppade tegelikud kaaslased"". www.eestiloodus.ee. Vaadatud 25.12.2011.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 ""Meie puravikke 12"". www.eestiloodus.ee. Vaadatud 25.12.2011.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Kalamees, K.; Lasting, V. Eesti puravikulised. Tallinn: Valgus. 1974, lk 20
Välislingid
- Lepapuravik andmebaasis eElurikkus