Anton Vaarandi (kuni 8. juulini 1940 Anton Vachtmann^[1]; 12. september 1901 Rapla – 28. september 1979 Tallinn) oli eesti ajakirjanik ja Eesti NSV riigitegelane.

Lõpetas 1921. aastal Tallinnas õhtukeskkooli. Ta õppis aastatel 1921–1925 Tartu Ülikoolis filosoofiateaduskonnas, aastatel 1937–1940 Oslo Ülikooli filosoofiateaduskonnas ja aastatel 1940–1941 uuesti Tartu Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas. Akadeemiliselt kuulus ta EÜS Ühendusse.

Osales Vabadussõjas kooliõpilaste pataljoni koosseisus^[2]. Oli aastatel 1921-1922 algkooliõpetaja Petserimaal ja 1923-1924 Väike-Maarja Gümnaasiumi õpetaja.

Aastatel 1922–1924 tegutses ta Sotsiaalfilosoofilises Üliõpilaste Seltsis. Samuti tegutses ta Üle-eestimaalise Noorproletaarlaste Ühingu Rapla osakonnas.

Aastal 1922 astus ta Eestimaa Kommunistlikku Parteisse. Aastatel 1924–1931 oli ta kommunistliku tegevuse pärast vangis.

Pärast vabanemist läks Eestist ära NSV Liitu. Kui 1933. aastal saadeti ta õõnestustööle Skandinaaviasse, andis ta Taanis, Rootsis ja Norras välja eestikeelseid kommunistlikke ajalehti Kommunist ja Rahva Hääl ning ajakirja Majakas.

Nõukogude esimese okupatsiooni ajal oli ta eestirootslastele mõeldud ajalehe Sovjet-Estland toimetaja, 18. septembrist 1940 kuni 30. maini 1941 ajalehe Noorte Hääl toimetaja ning aastatel 1940–1941 ajalehe Sirp ja Vasar toimetaja.

Aastatel 1941–1944 oli NSV Liidu tagalas ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitja ja toimetaja.

Pärast sõda viibis ta ainsa Nõukogude Eesti ajakirjanikuna Nürnbergi protsessil.

• 1945–1948 Eesti NSV välisministri asetäitja^[3]; tegeles pagulas- ja repatrieerimisküsimustega
• 1948–1949 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja
• 1951–1960 ajakirja Looming vastutav sekretär
• 1960–1968 ajakirja Looming toimetaja

Aastast 1969 töötas ta Eesti NSV Ministrite Nõukogu aparaadis nõunikuna.

• A. Vahtmann. Päästame neegertöölised dollarkuningate elektritoolilt. Leningrad: Külvaja 1932
• Kild killu kõrvale. (Mälestused). 1975
• Helene Johani. Anton Vaarandi kirju 1920.–1930-ndaist aastaist. Keel ja Kirjandus, 1981, lk 161–172

• 1965 Eesti NSV teeneline kultuuritegelane

Vaarandit on autasustatud Oktoobrirevolutsiooni ordeni, Tööpunalipu ordeni ja Punatähe ordeniga, paljude medalite ja ENSV ÜN Presiidiumi aukirjadega.

Ta oli lühikest aega abielus Debora Vaarandiga. Hiljem oli ta abielus sisearhitekt Maimu Vaarandiga, nende tütar Kai Vaarandi oli keraamikuharidusega tõlkija.

• Aksel Tamm. Anton Vaarandi (nekroloog). – Keel ja Kirjandus, 1979, lk 756–757
• "Anton Vaarandi". // Raamatus: Aksel Tamm. "Aga see oli üks mees. Eluvisandeid." Kuldsulg. 2003, lk 213–225

• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
• Anton Vaarandi Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Fotod Meediateegis
• Haud Tallinna Metsakalmistul