Õendus on tervishoiu valdkonda kuuluv iseseisev kutseala ja teadusharu (õendusteadus), mille ülesandeks on aidata inimest, nii haiget kui ka tervet, tema tervise kaitsmisel ja taastamisel ning haiguste preventsioonil. Tugineb meeskonnatööle.

• Tervise edendamine ja säilitamine
• Haiguste ennetamine
• Varajaste sümptomite avastamine
• Rehabilitatsioon
• Reparatiivne õendus

Keskajal tekkisid õenduse põhialused. Hooldus oli meditsiinist eraldi. Tol ajal hoolitseti haigete eest kloostrites.

Tänapäevase õenduse sünniks loetakse 1820. aastat. Esimese tänapäeva meditsiiniõdede kooli ja instituudi asutas 1860. aastal Florence Nightingale.

Eestis on termin "õendus" kasutusel aastast 1996.

• Florence Nightingale – esimene õendusteoreetik
• Virginia Henderson – õenduse definitsioon
• Hildegard E. Peplau – õe ja patsiendi vaheline suhe õendusprotsessis, suhtlemisteooria
• Dorothea Orem – enesehooldusteooria õenduses
• Marta Rogers – inimene kui ühtne tervik
• Callista Roy – adaptatsiooniteooria
• Nancy Roper – inimese elamise mudel (Roperi-Logani-Tierney õendusmudel)

• Tartu Tervishoiu Kõrgkool – põhiõpe, täiendõpe, magistriõpe
• Tallinna Tervishoiu Kõrgkool – põhiõpe, täiendõpe, magistriõpe
• Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õendusteaduse osakond – magistriõpe; osakonda on juhatanud Ilme Aro ja Kristi Toode.

Tänapäeval toimub Eestis õdede koolitus vastavalt Euroopa Liidu programmidele ja normidele. Eestis on võimalik saada magistrikraad õenduses ning 2005. aastast spetsialiseeruda ehk saada õde-spetsialistiks. Õed, kes on saanud hariduse vanade programmide järgi, võivad saada täiendkoolitust ja omandada õendusliku kõrghariduse.

Õenduse kutseala arendamisega tegeleb Eesti Õdede Liit.

• Humaansus