"Mehed ei nuta" on 1968. aasta Eesti Telefilmi komöödiafilm.
Filmi tegemine
Algmaterjal
Film esilinastus Eesti Televisioonis 1. jaanuaril 1969 ning põhineb Moskva kirjaniku Vladimir Sanini jutustuse "Lõbusate robinsonide saar" motiividel. Sanini jutustuse alusel on varem valminud ekraniseering ka Volgogradi telestuudios. Kuna sel ajal kehtinud seaduse järgi oli lubatud kasutada vene keeles ilmunud originaalteoseid tõlkimiseks ja avaldamiseks ilma vene keeles kirjutavatelt autoritelt luba küsimata ja neid honoreerimata, ei võtnud Eesti Telefilmi toimetuskolleegium kontakti Vladimir Saniniga jutustuse ekraniseerimiseks.[1]
Stsenaarium
Filmi stsenaristid olid Enn Vetemaa ja Sulev Nõmmik. See oli Vetemaa ja Nõmmiku esimene ühisstsenaarium. Samuti oli film Sulev Nõmmiku režissööridebüüt. Filmi esimene ideekavand kandis pealkirja "Somnolentsia ehk unetute meeste uniseks muutumine saladuslikul saarel või vastupidi".[1] Stsenaariumit kirjutades ei lähtunud Vetemaa ja Nõmmik jutustuse algsetest tegelaskujudest, vaid filmi valitud eesti parimate komöödianäitlejate ja lavakuulsuste tüpaažist. Stsenaariumi täiendati võtete käigus tekkinud inspiratsiooni mõjul mitu korda. Pärast esilinastust sai film küll palju kriitikat, kuid hiljem sai sellest tõeline kultusfilm ning dialoogidest pärit fraasid on kasutusel ka tänapäeval.[2]
Võttepaigad
Film "Mehed ei nuta" filmiti põhiliselt 1968. aastal Muhu saare lähedal asuval Kõinastu laiul. Laiul asus sündmustiku keskmes olev mahajäetud talu. Kõinastu talukohta soovitasid filmitegijatele Koguva küla inimesed, kui nad sobiva võttepaiga otsingutest kuulsid. Kõinastu laid on Koguvalt hästi näha ning sinna on võimalik läbi madala vee kõndida, mõõna ajal saab laiule ka kuiva jalaga minna. Võttegrupi paarikümneliikmeline seltskond elas Koguva külas kohaliku legendaarse külamehe Nuka-Ärni juures.[3] Sanatooriumistseenid filmiti Narva-Jõesuus. Lisaks tehti võtteid Pärnu rannas ja Varblas, kus filmiti loo alguses paadi peale minekut.[4]
Filmis esitatav luule
Filmis oma kallimale (Marika Merilo) korduvalt luulet lugev Priidik (Priit Peramets) näib märksa arukam üksikule saarele sattunud hüpohondrike ja veidrike salgast. Jääb mulje, et tekstid on poisi enda kirjutatud. Tegelikult pärinevad need Aleksander Suumani luulekogudest "Oh seda inimest" (1963) ja "Krähmukirjad" (1966). Kriitikud mainisid, et filmi kontekstis on need luuletused naljakad, kuid ei ole süžees olulised. Tegu on lihtsalt lüüriliste vaheklippidega, et järgnev koomika elavamalt mõjuks.[1]
Filmis kõlav muusika
Ülo Vinteri loodud originaalmuusika sai kriitikutelt kiita, sest andvat filmile „poole juurde“. Laul "Ei meelest läe mul iial" valiti 2016. aastal ka Eesti populaarsemate merelaulude hulka.[5]
Filmi alguses esitab Kalju Karask "saarel" unetutele Rodolfo aariat Giacomo Puccini ooperist "Boheem" ning filmi lõpus kurvalt trellide taga istudes laulab ta Cavaradossi surmaeelset aariat Puccini teisest ooperist "Tosca". Lisaks on kasutatud filmis Franz von Suppé (Helmut Vaagi tegelaskuju rannajooksul), Franz Schuberti (Ants Lauteri tegelaskuju lilli korjamas), Frederic Chopini (Ervin Abeli tegelaskuju veeprotseduuridel sanatooriumis) ja Modest Mussorgski muusikat.[6]
Muud
Vetemaa ja Nõmmiku koostöös valmisid hiljem samuti eesti komöödiaklassikasse kuuluvad filmid "Noor pensionär" ja "Siin me oleme!".
2021 jõudis publiku ette filmi "Mehed ei nuta" ainetel Gerda Kordemetsa tehtud lavastus "Professor sai värske õhu mürgituse".[7]
Sisu
Grupp "unetustõve" all kannatavaid mehi viiakse pärast arstlikku läbivaatust katseravi korraldamiseks tõelise sanatooriumi asemel üksikule asustamata saarele. Pärast kohalejõudmist selgub ravivajajatele üllatuseks, et sanatoorium ja loodetud unetusravi osutuvad oodatust teistsuguseks, mistõttu käivitub naljakate sündmuste jada. Tagasi kojujõudmiseks põgenemiskatseid tegevad "unetud" ei aima aga, et arvatav üksik asustamata saar on tegelikult poolsaar, kus asub ka tegelik sanatoorium.
Osades
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti filmi andmebaas.
- ↑ „Mehed ei nuta” filmiti suvel 50 aastat tagasi</ Eesti Naine, 9. august 2018.
- ↑ Kiirustage, seltsimehed unetud! Õhtuleht, 5. juuli 2003.
- ↑ Kultusfilm "Mehed ei nuta" elustab Varblas möödunud noorusaja. Pärnu Postimees, 10. juuli 2004.
- ↑ Enn Vetemaa paljastab mis juhtus Le Havre’i sadamakõrtsis. Pealinn, 13. juuli 2016.
- ↑ Eesti filmi andmebaas. Muusikaleht.
- ↑ Victoria Maripuu (29.01.2021). "Ott Sepp: "Professor sai värske õhu mürgituse" pakub palju äratundmisrõõmu". ERR Menu.
- ↑ Eesti filmi andmebaas.
Artiklid
- Enn Vetemaa. "Marasmaatilisi mälestusi 2". Looming 2006, nr 7 (mälestusi filmi "Mehed ei nuta" tegemisest ja näitlejatest lk 1060–68).
- Allar Viivik "Kiirustage, seltsimehed unetud!". SL Õhtuleht, 5. juuli 2003.
- Kaire Kenk "Kalju Karask oli Eesti kauneima häälega tenor läbi aegade." Õhtuleht, 13. august 2011.
- Kultusfilm “Mehed ei nuta” elustab Varblas möödunud noorusaja. Pärnu Postimees, 10. juuli 2004.
- "Mehed ei nuta" filmiti suvel 50 aastat tagasi. Eesti Naine, 9. august 2018.
- ETV vaatajahääletuse võitis mängufilm "Mehed ei nuta". err.ee, 20. juuli 2022.
- Lavastaja Gerda Kordemets tõi kultusfilmi „Mehed ei nuta“ tsitaadid lavale. Õhtuleht, 10. veebruar 2021.