Bill Gates, sündinud 1955

Madonna, sündinud 1958

Neil deGrasse Tyson, sündinud 1958

Barack Obama, sündinud 1961

Diana, Walesi printsess, sündinud 1961

Tom Cruise, sündinud 1962

Diego Maradona, sündinud 1960

Joneside põlvkond (Generation Jones) on mõnikord kasutatav nimetus, millega mõeldakse põlvkonda, kes on sündinud 1950. aastate teisel poolel ja 1960. aastate alguses, asetudes seega beebibuumerite ja X-põlvkonna vahele. Mõistet kasutati esimest korda 1998. aasta paiku, kui 1958. aastal sündinud sotsioloog Jonathan Pontell andis selle nimetuse oma põlvkonnale; tema arvates on 1954.–1965. aastail sündinud täiesti omaette põlvkond.^[1][2] Mõned peavad seda beebibuumerite alampõlvkonnaks, nimelt nende teiseks pooleks, osad aga nn cusperiteks (ehk mikrogeneratsiooniks beebibuumerite ja X-põlvkonna vahel). Samas 1998. aastal peetud küsitluses pidas enamik (87%) Jonese end buumerite ja X-põlvkonna vahel ("in between") olevaks.^[3]

Kuigi Joneside sünd jääb endiselt suure sündimuse aega, hakkas siis juba sündimus vaikselt langema. USAs jõudis sündimus tippu 1947. aastal (25,67 sündi iga 1000 inimese kohta) ja uuesti 1950. aastate keskel (1957. aastal 24,74 sündi iga 1000 inimese kohta), kuid peale 1957. aastat hakkas sündimus langema, järgmine tõus leidis aset alles 1969. aastal.^[4] Enamike Joneside isad ei olnud enam teise maailmasõja veteranid (Greatest Generation), vaid rohkem nn vaiksest põlvkonnast (Silent Generation).^[5] Kuna 1954. aastal oli juba enamuses USA majapidamistest teler^[6], siis saab nimetada Jonese esimeseks põlvkonnaks, kes ei ole elanud televisiooni-eelses maailmas.

Jonesid olid lapsed 1960.–1970. aastate seksuaalrevolutsiooni ajal ja hilisteismeeas või noored täiskasvanud HIV/AIDS-i epideemia ajal 1980. aastate algul. Nende täiskasvanuks saades ei olnud USAs enam sõjaväekohustust ja Vietnami sõda oli lõppenud. Ka 1969. aasta Woodstocki festival oli vanematele beebibuumeritele määrav hetk, samas vanemad Jonesid käisid siis veel põhikooli lõpuklassides ja nooremad alles lasteaias. Joneside lapsepõlve- ja teismeea määravateks sündmusteks olid naftakriis, Watergate'i afäär ja stagflatsioon.^[7] Kui vanematele beebibuumeritele sisendasid 1960. aastail karismaatikud nagu John F. Kennedy ja Martin Luther King noorem, et maailm võib paremaks muutuda ja et nad saavad selles ise osaleda, käisid Jonesid veel algkoolis või polnud veel sündinud ja Watergate'i afääri tõttu muutusid nad hoopis kultuurselt küünilisemaks. Richard Perez-Peña (sündinud 1963) kirjeldas 2014. aastal, et "vanemad buumerid tahtsid muuta maailma, enamus minu eakaaslasi tahtis vaid kanalit vahetada". ("Older boomers may have wanted to change the world; most of my peers just wanted to change the channel."^[8]

Mõistele "Joneside põlvkond" on omistatud mitmeid tähendusi - suur anonüümne põlvkond, kuna Jones on suhteliselt tavaline perekonnanimi, lisaks "Keeping up with the Jonesesi" laadne konkurents ja slängisõna jonesing ('ihaldama').^[9][10][11] Pontelli arvates olid Jonesid 1960. aastail lastena optimistlike tulevikuväljavaadetega, kuid täiskasvanuks saades 1970. aastate deindustrialiseerumise ajal pidid seisma silmitsi teistsuguse reaalsusega, mis tõi kaasa ka pika massilise tööpuuduse perioodi. Ka 1980. aastail tõusid hüpoteekide intressimäärad üle 12 protsendi^[12], mistõttu muutus ühe sissetulekuga maja ostmine praktiliselt võimatuks. Palgad stagneerusid mitmeks kümnendiks, seniste pensioniplaanide asemel tegid võidukäiku uued 401(k) plaanid, mistõttu Jonesis vägagi igatsesid ("jonesed") möödunud paremaid päevi.

Paljud Jonesid märkisid, et nende vanematele õdedele-vendadele, kes kuulusid vanemate beebibuumerite hulka, oli näiliselt rikkalikult kättesaadavad palju rohkem võimalusi, mida Jonesidele täisealisteks saades enam ei võimaldatud, mistõttu tekkis neis teatav kibestumus ja igatsus.^[13]

Joneside põlvkonnast on palju räägitud massimeedias.^{[14][15][16][17]} Ka Pontell on avaldanud televisioonis arvamusi Joneside esiletõusu kohta.^[18][19][20]

Joneside põlvkond pälvis meedia tähelepanu peamiselt 2008. aasta USA presidendivalimiste ajal, kui demokraatide presidendikandidaadiks oli 1961. aastal sündinud Barack Obama^[21] ja vabariiklaste asepresidendikandidaadiks Sarah Palin (1964). Lisaks kuuluvad Joneside hulka ka 2016. ja 2020. aasta presidendivalimiste asepresidendikandidaadid Tim Kaine (1958), Mike Pence (1959) ja Kamala Harris (1964).^[22] Poliitiselt on Jonesid USAs ja Ühendkuningriigis saanud suure tähtsusega valijarühmaks, eriti olid nad seda USA 2004. ja 2008. aasta presidendivalimistel, 2006. aasta vahevalimistel ning Ühendkuningriigi 2005. aasta valimistel.^{[23][24][25][26][27][28]} Joneside põlvkonna valijate kohta on teostatud mitmeid uuringuid^[29], on arvatud, et 2016. aasta Brexiti referendumil hääletasid just Jonesid kõige rohkem Euroopa Liidust lahkumise poolt. Erinevalt vanematest beebibuumeritest on Jonesidele omased pessimism, valitsuse mitteusaldamine ja üleüldine küünilisus, mistõttu on nad mõneti konservatiivsemad.^[30][31] 2020. aasta presidendivalimiste eel avaldas Pontell arvamust, et Jonesid võivad kalduda Joe Bideni poole, kuna president Donald Trumpi reageering koroonapandeemiale ja Bideni pilkamine tema vanuse tõttu polnud vananevatele Jonesidele meele järele.^[32]