"Riding with the King" on bluusialbum, millel musitseerivad koos Eric Clapton ja B. B. King. See anti välja 13. juunil 2000 Duck Recordsi kaubamärgi all.
Plaat oli väga edukas, see võitis 2000. aasta Grammy kategoorias "Parim traditsionaalne bluusi album" (Grammy Award for Best Traditional Blues Album)[1], tõusis "Billboard 200/ Top Blues Albums" edetabelis esikohale ja saavutas USA-s müügitulemuseks kahekordse plaatinaplaadi taseme. Lisaks CD-le anti välja veel heli-DVD suure eraldusvõime ja 5.1 ringheliga. Album võeti ka kriitikute poolt hästi vastu, kuigi kostis väiteid, et ühe bluusialbumi kohta on plaadi kõla liigagi lihvitud.
Tagamaad
"Riding with the King" on kahe suure kitarristi esimene koostööalbum[2]. Esimest korda esinesid nad koos 1967. aastal New Yorgi kohvikus "Cafe Au Go Go", kui Clapton oli kõigest 22-aastane ja mängis kitarri ansamblis Cream[3]. Esimest korda salvestasid nad koos laulu "Rock Me Baby" B.B. Kingi duettide plaadile "Deuces Wild". Clapton oli alati vaadanud B.B. Kingile alt üles ja soovinud salvestada koos temaga albumit. B.B. King aga ütles, et nad olid seda plaani tihti arutanud, ja lisas: "Ma vaatasin teda vaimustatult. Arvan, et ta on nr 1 kitarrist rock'n'roll'is ja nr 1 ka suure isiksusena."[4] Plaadi salvestamise ajal oli Clapton 55- ja King 74-aastane. Salvestamise algataja oli Eric Clapton, kes valis ka muusikud, kes teevad plaadil kaasa. Tema valis välja ka lood, mida esitada, ning on kaasprodutsent koos Simon Climiega, kes oli olnud ka Claptoni mitme varasema plaadi produtsent. Kuigi tegu on Claptoni ja Kingi koostööga, laseb Clapton viimasel asuda lava keskele. B.B. King saab endale peaosa nii laulmise kui ka kitarrisoolodega paljudes lugudes.
Plaadi sisu
Plaadil on viis klassikalist B.B. Kingi laulu 1950. ja 1960. aastatest: "Ten Long Years", "Three O'Clock Blues", "Help the Poor", "Days of Old" ja "When My Hearts Beats Like a Hammer". Teised lood on samuti bluusi kullafondist. Big Bill Broonzy kirjutatud "Key to the Highway", mida Clapton oli lindistanud 1970. aastate alguses koos Derek and the Dominosiga. Chicago pianisti Maceo Merriweatheri "Worried Life Blues", kaver Isaac Hayesi kompositsioonist "Hold On, I'm Comin'", mis oli originaalis 1966. aastal singel Sam & Dave'i esituses ja lugu muusikalist "St. Louis Woman" "Come Rain or Come Shine". Albumi nimilugu "Riding wit the King" on pärit John Hiatti repertuaarist ja räägib tema imelikust unest, kui ta lendab samas lennukis koos Elvis Presleyga. See lugu on salvestatud 1983. aasta John Hiatti samanimelisel albumil. Plaadil olevad lood on segu akustilistest ("Worried Life Blues") ja elektrilistest ("Three O'Clock Blues"), segu aeglastest ("Ten Long Years") ja keskmiselt tempokatest lugudest ("Help the Poor").
Arvustused
AllMusicu kriitik William Ruhlmann kirjutas, et plaat on rohkem B.B. Kingi kui Claptoni oma, viimase roll on rohkem toetav. Ta märkis, et albumil on lisaks kahele kitarrile sageli kuulda veel teisigi kitarriste. Tulemus on küll efektne, kuid mitte jalustrabav.[2] Dan Moos "PopMattersist" kirjeldas albumit kui "kanget bluusikokteili, milles on üks osa härra Claptoni kavalust ja kolm osa härra Kingi väärikust."[5] Steve Futterman Entertainment Weeklyst nimetas "poja" ja "isa" koostööd võidukaks[6]. Louis Gerber Cosmopolisest kirjutas, et "Riding with the King" läheb otse hinge ja südamesse ning on värskendav ja sentsatsiooniline album, parim popmuusika turul pärast Santana albumit "Supernatural"[7]. Dave Ferman kirjutas The Spokesman-Review's, et kuigi kogu plaat on "suurpärase idee hea teostus", pole see nii hea, kui ta võiks olla. Ferman kurdab, et tema arvates pole Clapton kunagi olnud hea bluusilaulja, et Joe Sample klahvpillide mix pole tasemel ja et kogu plaat kõlab liiga antiseptiliselt ja kliiniliselt puhtalt ühe bluusialbumi kohta. Nicole Bode kirjutas Columbia Daily Spectatoris, et plaadil "võtab King Claptoni kaasa bluusialadel kaugemale, kui viimane ise on üksi eales läinud. Ta nendib, et B.B. Kingi osalus toob välja Claptoni hääle "toore urina", mis üllatab fänne. Eriliselt kiidab ta laulu "Come Rain or Come Shine", milles King kasutab oma hääle "kurblikku vibraatot nii hellalt, et see purustab südame". Samuti meeldib naisele kitarri ja vokaali duett loos "Hold On, I'm Comin'", kuid lisab, et Claptoni hääl pole siiski samast kaliibrist kui Kingi oma[8].
Lood
- "Riding with the King" (John Hiatt) – 4:23
- "Ten Long Years" (Jules Taub, B.B. King) – 4:40
- "Key to the Highway" (Big Bill Broonzy, Charlie Segar) – 3:39
- "Marry You" (Doyle Bramhall II, Susannah Melvoin, Craig Ross, Charlie Segar) – 4:59
- "Three O'Clock Blues" (Lowell Fulson, B.B. King, Jules Taub) – 8:36
- "Help the Poor" (Charles Singleton) – 5:06
- "I Wanna Be" (Doyle Bramhall II, Charlie Sexton) – 4:45
- "Worried Life Blues" (Lightnin' Hopkins, Big Maceo Merriweather) – 4:25
- "Days of Old" (Jules Taub, B.B. King) – 3:00
- "When My Heart Beats Like a Hammer" (B.B. King, Jules Taub) – 7:09
- "Hold On, I'm Comin'" (David Porter) – 6:20
- "Come Rain or Come Shine" (Harold Arlen, Johnny Mercer) – 4:11
Muusikud
- B.B. King – vokaal, kitarr
- Eric Clapton – vokaal, kitarr, produtsent
- Doyle Bramhall II – kitarr, taustavokaal
- Andy Fairweather Low – kitarr
- Jimmie Vaughan – kitarr
- Joe Sample – klaver, Wurlitzeri klaver
- Tim Carmon – orel
- Nathan East – bass
- Steve Gadd – trummid
- Susannah Melvoin – taustavokaal
- Wendy Melvoin – taustavokaal
- Paul Waller – programmeerimine, keelpilliarranžeering
Kaastöölised
- Alan Douglas – helitehnik ja miksija (lood 2, 3, 5, 8–11)
- Tom Sweeney – helitehniku assistent
- Mick Guzauski – miksija (lood 1, 4, 6, 7, 12)
- Simon Climie – produtsent, arvutiprogramm (Pro Tools)
- Robert Sebree – fotograaf
- Don Paulsen – fotograaf
- Wherefore Art? – kunstiline disain
- Stephen Walker – kunstiline juht
Läbimüügi edetabelid
Riik | Müügitase | Müügiarv |
---|---|---|
Austraalia (ARIA)[9] | plaatina | 70 000 |
Austria (IFPI Austria)[10] | kuld | 25 000 |
Kanada (Music Canada)[11] | 2x plaatina | 200 000 |
Saksa (BVMI)[12] | kuld | 150 000 |
Jaapan (RIAJ) | plaatina | 204 000 |
Uus-Meremaa (RMNZ) | plaatina | 15 000 |
Hispaania (PROMUSICAE)[13] | kuld | 50 000 |
Šveits (IFPI Switzerland)[14] | Kuld | 25 000 |
Suurbritannia (BPI)[15] | kuld | 100 000 |
USA (RIAA)[16] | 2x plaatina | 2 000 000 |
Edetabelid
Kõrgeim koht
|
Koht aasta lõpus
|
Viited
- ↑ Grammy võit
- ↑ 2,0 2,1 Allmusic ülevaade
- ↑ Eestikeelne autobiograafia, Olion 2009, lk 283
- ↑ B.B. Kingi kommentaar
- ↑ PopMatters artikkel
- ↑ "Entertainment Weekly artikkel". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 28. veebruaril 2015.
- ↑ Cosmopolis artikkel[alaline kõdulink]
- ↑ Columbia Daily Spector artikkel
- ↑ Austraalia müük
- ↑ Austria müük
- ↑ Kanada müük
- ↑ Saksamaa müük
- ↑ Hispaania müük
- ↑ Šveitsi müük
- ↑ "UK müük". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. märts 2015. Vaadatud 7. märtsil 2015.
- ↑ USA müük
- ↑ Austraalia edetabel
- ↑ Austria edetabel
- ↑ Belgia (Flandria) edetabel
- ↑ Belgia (Walloonia) edetabel
- ↑ Kanada edetabel
- ↑ Hollandi edetabel
- ↑ Soome edetabel
- ↑ Prantsusmaa edetabel
- ↑ Saksamaa edetabel
- ↑ Itaalia edetabel
- ↑ "Uus-Meremaa edetabel". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. mai 2016. Vaadatud 29. juunil 2022.
- ↑ Norra edetabel
- ↑ Rootsi edetabel
- ↑ Šveitsi edetabel
- ↑ "USA edetabel". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2015. Vaadatud 7. märtsil 2015.
- ↑ "USA Blues edetabel". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2015. Vaadatud 7. märtsil 2015.
Kirjandus
- Eric Clapton, "Autobiograafia". Inglise keelest tõlkinud Siiri Sau. Olion, Tallinn 2009, 352 lk ISBN 9985-66-586-2