Nikolai Puusepp (2. mai 1905 Tveri kubermang – 22. veebruar 1965 Tallinn) oli Eesti NSV partei- ja riigitegelane.
Elulugu
Nikolai Puusepa vanemad pärinesid Võrumaalt Kanepi vallast Tori talust. 1890. aastal rändasid nad Ostaškovi maakonda (Tveri kubermangus, tänapäevane Peno rajoon). Nad asusid Krassuhha külla, kus Puusepa isa rentis algul mõisast maad, hiljem ostis umbes 20 hektarilise talukoha.[1][2]
Nikolai Puusepp sündis 1905. aastal. Olles 10-aastane, lõpetas ta 1915. aastal külakooli. Seejärel lõpetas 1918. aastal algkooli.[3] Õppetöö vaheajal töötas Nikolai vanemate juures maal. 1919. aastal kolis perekond Omski oblastis asuvasse Uuskülla. Isa sai seal maatüki, kuid ümberasumine nõrgestas tunduvalt pere põllumajanduslikku inventari ja varanduslikku seisu, mistõttu teenis Nikolai raha soetamiseks võõraste talus. See kestis 1922. aastani.[1]
Nõukogude Venemaal
1922. aastal siirdus ta tööle põllumajanduslikku kommuuni "Aurora" ja astus ka kommunistlikku noorsooühingusse. Ta töötas artellis kommunistlike noorte rakukese sekretärina. 1923. aastal asus artell „Aurora“ aga ümber Tveri kubermangu ja Puussepp naasis koos sellega kodukohta. Seal olles töötas ta koos vennaga metsavarumistöödel ja 1924. aastal külakooperatiivis müüjana. 1926. aastal sai Puusepp eesti asula "Nurmekunde" lugemistoa juhatajaks.[1][2]
1920. aastate esimesel poolel täiendas Puusepp ka end poliitiliselt, läbides lõpuks 1926. aastal ka kommunistlikku ülikooli ettevalmistuskursused. Pärast kursuseid omandas ta Leningradis aastatel 1926–1931 kõrghariduse Lääne Vähemusrahvuste Kommunistlikus Ülikoolis (kuigi 1947. aastal otsustati LKVÜ haridust mitte enam lugeda kõrghariduseks).[1][3] 1927. aastal astus Puusepp ÜK(b)P liikmeks.[2]
Aastatel 1932–1937 töötas ta poliitökonoomia õppejõuna Leningradi oblasti Vähemusrahvuste Nõukogude Parteikoolis ja õpetajana teede kaitsemeeskondade komandeeriva koosseisu täienduskoolis. Mõnda aega juhtis ka parteiorganisatsiooni tööd. 1937. aastal suunati ta marksismi-leninismi vanemlektoriks Raudteetranspordi Instituuti Leningradis. Töötas seal 1939. aastani, mil ta kutsuti Punaarmeesse.[2] Punaarmees töötas ta aastatel 1939–1940 Leningradi sõjaväeringkonna poliit-valitsuses instruktor-tõlgina.[3] Osales ka Talvesõjas Nõukogude Liidu poolel poliitjuhina.[4]
Nõukogude Eestis
Puusepp saabus Eestisse koos Punaarmeega Nõukogude okupatsiooni algul 1940. aasta juunis. Aastatel 1940–1941 oli ta 182. laskurdiviisi agitatsiooni-propagandaala ülem Tartus ja hiljem 22. Eesti Korpuse ajalehe Nõukogude Kaitsel toimetaja Tallinnas. Samal ajal asus ta tööle Tartu Ülikoolis marksismi-leninismi aluste õppejõuna.[1][3]
Suvesõja alates siirdus Puusepp tegevarmeesse Looderindel. Ta toimetas punaväelaste ajalehte ja täitis korpuse juhatuse ülesandeid. Aastatel 1942–1943 oli ta Punaarmee Eesti rahvusväeosade poliittöötaja, kelle üheks ülesandeks oli antud abistada eesti rahvuslike väeosade formeerimist Punaarmees.[3] Ta määrati Eesti laskurdiviisi sõjakomissariks ja oli diviisi poliitiline juht, kes suunas diviisi võitlema muuseas ka Velikije Luki lahingus.[1][2]
Ta demobiliseeriti 1943. aasta kevadel.[1][5] Aastatel 1943–1944 töötas ta EK(b)P Keskkomitee sekretärina kaadrite alal. Aastatel 1944–46 oli ta EK(b)P KK III sekretär. 16. maist 1946 kuni 14. augustini 1950 töötas ta Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimese asetäitjana. 15. juulist 1948 kuni 18. aprillini 1949 oli Puusepp kohakaasluse alusel Eesti NSV põllumajandusminister.[6] Ta oli aastatel 1944–1948 EK(b)P KK Büroo liige, aastatel 1944–1951 EK(b)P Keskkomitee liige ja pärast 1947. aasta valimisi Eesti NSV Ülemnõukogu II koosseisu liige (aastatel 1947–1951).[3]
1949. aasta lõpus sattus Puusepp Nõukogude võimu ebasoosingusse ja ta taandati vaikselt ENSV juhtkonnast.[7] Talle heideti ette kodanlikke eluviise ja võimetust rahuldaval kiirusel Eestis kolhoseerimist läbi viia.[4] Aastatel 1950–1951 töötas ta EK(b)P KK Parteiajaloo Instituudi direktori asetäitjana, aastatel 1951–1953 Kurna sovhoosi direktorina. Puusepp oli aastatel 1953–1956 Tallinna Rahanduse ja Krediidi Tehnikumi direktor ja aastatel 1957–1960 Usukultusasjade Nõukogu inspektor ENSV-s.[3]
Nikolai Puusepp suri 22. veebruaril 1965 Tallinnas.[3] Ta maeti 25. veebruaril 1965 Metsakalmistule.[8]
Tunnustus
- Isamaasõja orden (I järk)[2]
- Punatähe orden[2]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Järva-Jaani valimisringkonnas nr. 33 Nikolai Puusepp". Järvalane. 30. jaanuar 1947. Lk 1.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 "Kommunistide ja parteitute bloki saadikukandidaadid Eesti NSV Ülemnõukogusse". Talurahvaleht. 30. jaanuar 1947. Lk 2.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Liivik, Olev (2014). "Eesti NSV Ministrite Nõukogu institutsionaalne areng ja kaadrid 1940–1953". Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ 4,0 4,1 "Langenud suurused". Stockholms-Tidningen Eestlastele. 11. veebruar 1951. Lk 1.
- ↑ "Nekroloog". Rahva Hääl. 24. veebruar 1965.
- ↑ Toomla, Jaan, toim (1999). Valitud ja valitsenud: Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917-1999. Tallinn. Lk 363.
- ↑ "Kruus erikohtu kätte?". Stockholms-Tidningen Eestlastele. 12. oktoober 1950. Lk 1.
- ↑ "Tallinna Metsakalmistu V, 4P, 39, 2-kohaline kirstuplats". Haudi. Vaadatud 26. veebruaril 2025.