Hambaarst ehk stomatoloog on arst, kes ravib hambaid.
Stomatolooge õpetatakse Eestis välja Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Stomatoloog peab tundma ka anestesioloogiat, kuna hammaste ravi juures tuleb ette kohaliku narkoosi vajadus, kui ravi toob kaasa valuaistingu. Kohalikku tuimestust tekitava anesteetikuna kasutatakse tihti artikaiini, mis süstitakse igemesse.
Hambaarstiga lähedased ametid on näiteks hambatehnik ja suuhügienist, kellelt võidakse (aga ei pruugita) nõuda madalamat haridustaset kui hambaarstilt.
Ajalugu
Venemaa keisririigis oli võimalik alates 1810. aastast ülikoolide arstiteaduskondade ja Peterburi Meditsiinilis-Kirurgilise Akadeemia juures sooritada eksami hambaarsti kutse saamiseks. Esimesena sooritas Tartus eksami Josephine (Josepha) Serre 1814. aastal. Kraakovis õppinud naine töötas hiljem Riias ja Tallinnas. 1826. aastal sooritas eksami tema tütar Marie Louise Serre.[1]
1838. aastast kasutati ka nimetust dentist. 1891. aastast anti dentisti kutse neile, kes õppisid tegutseva dentisti või hambaarsti käe all, n-ö selliõppena, kuid hambaarsti kutse saamiseks tuli lõpetada hambaarstikool.[1]
Tartus avas hambaarstikooli 1909. aastal Daniel Levinovitš. 1917. aastast kuulus kool Julie Saareperale.[2]
Vaata ka
Viited
- ↑ 1,0 1,1 M.O. Kalnin, V.V. Kalnin, „Первые женцины, получившие звание зубного врача и дантиста в Тартуском Университете“, Arstiteaduse arengust Tartu Ülikoolis: Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo komisjoni ja ajaloo muuseumi materjalid, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XII (Tartu: Tartu Riikliku Ülikooli kirjastus, 1981), 54–57.
- ↑ M. Lõvi-Kalnin, S. Russak, A. Põldoja, „Naishambaarstid ja Tartu riikliku ülikooli naisstomatoloogid õppejõududena“, Arstiteaduse ja kehakultuuri arengust Tartu Ülikoolis: Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo komisjoni ja ajaloo muuseumi materjalid, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XV (Tartu: Tartu Riikliku Ülikooli kirjastus, 1983), 177–184.