See artikkel räägib kirjanikust ja riigitegelasest; sõjaväelase kohta vaata artiklit August Jakobson (sõjaväelane), vaimuliku kohta vaata artiklit August Jakobson (vaimulik)

August Jakobson (ametlikult Augustin Jakobson; 20. august (vkj)/ 2. september 1904 Kännu küla, Rääma vald, Pärnu kihelkond – 23. mai 1963 Tallinn) oli eesti kirjanik ning Nõukogude riigi- ja parteitegelane.

Pärit töölisperekonnast.^[1] Vanemad olid Pärnu Issandamuutmise koguduse liikmed, sealt on pärit ka õigeusupärane ametlik nimi.^[2]

Lõpetas ta 1926 Pärnu ühisgümnaasiumi, õppis Tartu Ülikoolis 1926–1929 majandus- ja 1931–1935 arstiteadust. Valiti 1939 Eesti Kirjanikkude Liidu esimeheks.

1940–1941 töötas ajalehe Kommunist toimetuses ning oli kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst peatoimetaja, lisaks oli ta Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu organiseerimistoimkonna esimees. Nõukogude–Saksa sõja ajal korraldas ta NSV Liidu tagalas eesti nõukogude kirjanduselu. NLKP liige 1942. aastast.

1944–1946 ja 1950–1954 oli Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimees, 1950–1958 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja.

Kirjutanud romaane, lühiproosakogumikke, muinasjutukogusid, novelle ja näidendeid. Tuntuks sai naturalismimõjulise romaaniga "Vaeste patuste alev", mis võitis peaauhinna (60 000 marka) Looduse kirjastuse esimesel romaanivõistlusel. Kohati venitatud romaanidest on kunstiliselt tihedamad novellid.

Pärast sõda kirjutas ta peamiselt näidendeid, mis kajastavad ühiskonna võitlust kindlalt klassipositsioonilt. Tema näidendeid mängiti oma ajal kogu NSV Liidus.

Tema esikteos oli tükk aega keelatud raamatute nimistus.^[3]

• "Vaeste-Patuste alev" (1927), kujutab töölis- ja agulielu
• "Tuhkur hobune" (1928–1933), romaanitsükkel
• "Kolme vaeva tee" (1930), psühholoogiline romaan
• "Andruksonide suguvõsa" (1931–1934), ajalooaineline romaanitsükkel
• "Vana kaardivägi" (1935)
• "Metsalise rada" (1936)
• "Uus inimene" (1938)
• "Igavesed eestlased" (1937–1940), romaanitsükkel

• "Joonatan Hingemaa eksirännakud" (1930)
• "Kotkapoeg" (1932)
• "Reisijad lõppjaamas" (1934)
• "Reamees Mattias" (1935)
• "Üksiklased" (1935)
• "Esimesed meheteod" (1936)
• "Mälestusi laulvast kuldnokast" (1939)

• "Viirastused" (1939)
• "Elu tsitadellis" (1946)
• "Võitlus rindejooneta" (1947)
• "Rooste" (1948)
• "Kaks leeri" (1948)
• "Meie elu" (1949)
• "Öö ja päeva piiril" (1950)
• "Šaakalid" (1952)
• "Kaitseingel Nebraskast" (1953)
• "Suremine" (1953)
• "Vana tamm" (1955)

• "Tules ja veres" (1942, Moskva)
• "Hiiglaste tee" (1944, Leningrad)
• "Sadam udu taga" (1945)
• "Aovalgus" (1946)
• "Tulikuum päev" (1949)
• "Kasvutung" (1949)

• "Ööbik ja vaskuss" (1947)
• "Suur onu ja väike vennapoeg" (1964)
• "Puujalaga katk" (1965)

• 1945 – Eesti NSV teeneline kirjanik
• 1947 – Stalini preemia ( näidendi "Elu tsitadellis" eest)
• 1947 – Eesti NSV rahvakirjanik^[4]
• 1948 – Stalini preemia ( näidendi "Võitlus rindejooneta" eest)
• 1950 – Nõukogude Eesti preemia (näidendi "Meie elu" eest)
• 1954 – Lenini orden

Pärnu kesklinnas asub August Jakobson järgi nimetatud Jakobsoni park, millesse 1973. aastal püstitati August Jakobsoni monument (skulptor Jaak Soans ja arhitekt Udo Ivask, kultuurimälestis).

Pärnu Ühisgümnaasium kandis pikemat aega nime August Jakobsoni nimeline 1. keskkool.^[5]

Jakobson on maetud Tallinna Metsakalmistule, kirjanike vanale künkale. Tema haud on kultuurimälestis.

• Martin Neithal, "August Jakobson", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014 (lühimonograafia, postuumselt toimetanud ja avaldanud Reet Neithal)

• Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
• Haud Tallinna Metsakalmistul
• Raimu Hanson, "Kirjanik vahetas värvi ülimalt kiiresti", Postimees, 3. aprill 2014