Valga Sõjaväeringkond (kuni 1937. aastani Valga Kaitseringkond) asus Valgamaal.

Ringkonna staap asus Valgas Maleva tänav 5a, esimene ülem oli kolonel Friedrich-Karl Pinka.

Valga Kaitseringkonna Staap moodustati 1. veebruaril 1919, kui Valga vabastati Eesti Vabadussõjas Eesti vägede poolt. Komandantuur oli üks esimesi asutusi, mis vabastatud linnas tööd alustas. Valga linna ja maakonna komandandiks määrati kornet Kornel.

1. aprillil 1937 jõustunud Sõjaväeteenistuse seaduse alusel asendati kaitseringkonna nimetus sõjaväeringkonna nimetusega^[1].

• kornet Karl Kornel, 1. veebruar 1919 –
• kolonel Friedrich-Karl Pinka 1936
• kolonel Verner Trossi 1936−31.01.1939
• kolonel Jakob Vende 31.01.1939–8.11.1939
• kolonel Eduard Liibus 8.11.1939–

Riigivanema otsusega 1940. aastast, alates 1. veebruarist jaotati Eesti Vabariigi maa-ala neljaks diviisi rajooniks ja viimased omakorda sõjaväeringkondadeks järgmiselt:

• 1. diviisi rajoon: Narva Sõjaväeringkond, kuhu kuulus idapoolne osa Virumaast, ja Viru-Järva Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid läänepoolne osa Virumaast ja Järvamaa.
• 2. diviisi rajoon: Tartu Sõjaväeringkond, kuhu kuulus Tartumaa, ja Võru-Petseri Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid Võru- ja Petserimaa.
• 3. diviisi rajoon: Harju Sõjaväeringkond, kuhu kuulus Harjumaa, ja Lääne-Saare Sõjaväeringkond, kuhu kuulusid Lääne- ja Saaremaa.
• 4. diviisi rajoon: Pärnu-Viljandi Sõjaväeringkond Pärnu- Ja Viljandimaaga ja Valga Sõjaväeringkond Valgamaaga^[2].

• Eesti sõjaväe ja Sõjaministeeriumi organisatsioon (1939)