Sinilille kasvukohatüübi (Hepatica site type) määratlemine on võrdlemisi ebamäärane. Jaanus Paali taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsiooni järgi käib see salumetsa metsatüübirühma alla.^[1] Erich Lõhmuse Eesti metsakasvukohatüüpide ordinatsiooni süsteemi järgi aga kuulub sinilille kasvukohatüüp laanemetsa metsatüübirühma alla. ^[2] Liivia Laasimer liigitab sinilille kasvukohatüübi hoopis kuusikute ja kuuse-männi segametsade liigivaeste assotsiatsioonide rühma. ^[3] Viktor Masing eristab omaette sürjametsade tüübirühma, mis E. Lõhmuse klassifikatsiooni alusel jääb sinilille kasvukohatüübi piiridesse. ^[4] Riigifondi metsamaast moodustavad sinilille kasvukohatüübi metsad ligi 5%. ^[2]

Reljeefil esinevad erinevad positiivsed pinnavormid, nagu oosid, voored ja lainjad moreenitasandikud. Mikroreljeef on aga tasane ja kohati natuke mätlik. ^[1]

Mulla lähtekivimiks on tavaliselt kollakashall või punakaspruun moreen. Tüüpilisemad on leostunud (Ko, Kor) ja leetjad (KI) pruunmullad, harvemad on erineva sügavusega rendsiinad (K). Heade lagunemistingimuste tõttu on kõdukiht väga õhuke või puudub üldse (kuni 2 cm). Huumusehorisont on tüse (15–25(30) cm), kobeda struktuuriga, suure huumusesisaldusega (3–10%) ^{[1] [5]} ning reaktsioonilt nõrgalt happeline (pHKCl = 5,3–6,0) või harvematel juhtudel neutraalne. Lõimiseks on tihti saviliiv või liivsavi, kuid ka peenliiv liivsavil. Lisaks soojenevad mullad hästi, mis on juurepessu üheks levimise eelduseks. ^[5]

Sinilille kasvukohatüübi mullad on suure aktiivveemahutuse tõttu niiskusastmelt värsked. Tingitult lähtekivimi suurest rähasisaldusest võib veepuudus ilmneda alles pärast pikka põuda. Põhjavesi asub sügavamal kui 2 meetrit. ^[1]

Puurindes domineerib suuremas osas kuusk, vähem mänd ja arukask ning veelgi vähem haab, hall-lepp ja tamm. ^[1]

Põõsarinne on sinilille kasvukohatüübis olenevalt asukohast hõre kuni keskmiselt tihe. Liikidest esinevad: harilik sarapuu, harilik kuslapuu, mage sõstar, türnpuu, lodjapuu, näsiniin ^[1] ja vaarikas. ^[5]

Rohurinne on võrdlemisi liigirikas ja tihe ning sarnaneb liikide poolest naadi või jänesekapsa kasvukohatüübiga.^[5] Levinumad on sinilill, lisaks jänesekapsas, metsmaasikas, võsaülane, ussilakk, mets-kurereha, verev kurereha, koldnõges, sõrmtarn, mägitarn, külmamailane, jänesesalat, longus helmikas ja maikelluke.^[1]

Samblarinne on sinilille kasvukohatüübis hõredapoolne, suhteliselt pidev,^[5] kuid kohati katkendlik. Enim leidub metskäharikku ja laanikut aga ka palusammalt, lehviksammalt, tähtsamblaid ja kähar salusammalt. ^{[1] [5]}

Sinilille kasvukohatüübi raiesmikel kasvab ohtralt põõsaid ja rohttaimi. ^[5] Tüüpilised taimed on seal metsmaasikas, külmamailane, lillakas, naat, harilik kastehein, punane aruhein, võilill, kibe tulikas, kandiline naistepuna, mets-kurereha ja luht-kastevars. Lääne-Eestis on veel metskastik, sulg-arulaste, longus helmikas, mägitarn ja harilik härghein. ^[1]

Kõige enam on sinilille kasvukohatüüp levinud Pandivere kõrgustikul ja selle ümbruses,^[1] lisaks Raplamaal, Harjumaa lõunaosas ja harva Saaremaal. Esineb ka Vooremaa voortel ning Lõuna-Eestis võrdlemisi kõrgematel karbonaatsema otsmoreenkuhjatistega küngastel.^[5]

Tähtsamad taimekooslused sinilille kasvukohatüübis: ^[1]

• sinilille-kuusik (Hepatico-Piceetum) ehk Hepatica spruce forest;
• sinilille-männik (Heptico-Pinetum) ehk Hepatica pine forest;
• sinilille-kaasik (Heptico-Betuletum) ehk Hepatica birch forest.