Sambliku kasvukohatüüp (SM) on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum. Asuvad kõrgematel platoodel, künklikel aladel, sanduritel, jääjõetasandikel ja merelähedaste alade luidete harjadel.^[1]

Muldadeks on mitmesuguse päritoluga liivad (endised mereliivad on jämedateralised, sisemaal jääjõetasandike glatsiofluviaalsed liivad on peeneteralisemad, mistõttu viimastel kasvavad IV boniteedi puistud), kus põhjavesi on sügaval ja muld on intensiivselt soojenev, väga kuiv ja happeline, metsakõdu põhivormiks on kuiv moor.^[1] Õhukesed kuni keskmise sügavusega leedemullad (Li, L). Kõduhorisont (O) on 2–6 cm tüse. Järgneb kuni 15 (20) cm tüsedune valkjashall leethorisont (E). Selle ülaosas võib esineda mõne sentimeetri paksune üleminekuline AE-horisont. Sisseuhtehorisont (B) on nõrgalt kuni selgelt välja kujunenud. Muld on happelise reaktsiooniga (kõduhorisondi pH 3,0–4,5) ja madala küllastusastmega.^[2]

Põhjavesi enamasti sügavamal kui 3 m. Liiva vähese aktiivveemahutavuse tõttu muutub pindmine mullakiht sademetevaesel perioodil taimede veega varustamiseks liialt kuivaks.^[2]

Koosneb peaaegu eranditult hõredavõitu kasvavatest mändidest (Pinus sylvestris), vaid kohati esineb arukask (Betula pendula).^[2]

Puudub või koosneb üksikutest kadakatest (Juniperus communis).^[2]

Alustaimestik on liigivaene, iseloomulik on rohke samblike esinemine.^[3] Puhma-, rohu- ja sambla-samblikurinne moodustavad alustaimestiku.^[4]

• pohl (Vaccinium vitis-idaea)^[2]
• kanarbik (Calluna vulgaris)^[2]
• nõmm-liivatee (Thymus serpyllum)^[2]
• leesikas (Arctostaphylos uva-ursi) - rannikualadel^[2]
• harilik kukemari (Empetrum nigrum).^[2]

Moodustavad üksikult/hõredalt kasvavad:^[2]

• palu-härghein (Melampyrum pratense)^[2]
• kassikäpp (Antennaria dioica)^[2]
• nõmmtarn (Carex ericetorum)^[2]
• mets-vareskold (Diphasiastrum complanatum).^[2]

Sambla-samblikurinne on enam-vähem pidev. Iseloomulik on samblike ohter esinemine v.a. alad, mis viimastel aastakümnetel on põlenud:^[2]

• alpi põdrasamblik (Cladina stellaris)^[2]

Alpi põdrasamblik jagab sageli kasvukohta teiste samblikega jagada ja see hakkab hästi silma. Kasvab nii liivastel, kui turbamuldadel: nõmme- või palumetsades, liivikutel või rabades.^[5]

• harilik põdrasamblik (Cladina rangiferina)^[2]
• mahe põdrasamblik (Cladina mitis)^[2]

Harilik- ja mahe põdrasamblik on värvilt säravhallid, aga on toonilt veidi erinevad, kasvades nii üksikute „tuttidena“, aga võivad katta pinnast suisa vaibana.^[5]

• harkjas porosamblik (Cladonia furcata)^[2]
• islandi käokõrv (Cetraria islandica).^[2]

Islandi käokkõrv on üle Eesti laialt tuntud ravimsamblik. Kasvab ta liivastel nõmmedel ja palumetsades vaheldumisi sammaldega.^[6]

• palusammal (Pleurozium schreberi)^[2]
• lainjas kaksikhammas (Dicranum polysetum)^[2]
• nõmme-kaksikhammas (Dicranum spurium)^[2]
• palu-karusammal (Polytrichum juniperinum)^[2]
• liiv-karusammal (Polytrichum piliferum).^[2]

Taimkate muutub vähe, mõnevõrra suureneb samblike ja eriti^[2]

• kanarbiku (Calluna vulgaris) ohtrus.^[2]

Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis, läänesaartel, Peipsi põhjarannikul.^[2]

Lõuna-Eestis esineb väikestel pindaladel pohla-sambliku alltüüpi, kus puistud kuuluvad enamuses IV boniteediklassi.^[1] Olenevalt läheduses viljakandvate kuuskede olemasolust võib pohla-sambliku alltüübis olla hõredat kuuse alusmetsa.^[1]

Samblikumännik (Cladino-Pinetum) — sambliku (Cladina) männimets.^[2]