Siin loetletakse tuntumaid sümfooniaid sordituna helistike järgi.
C-duur
Klassitsismiajastul oli C-duur kõige tavalisem helistik sümfoonia jaoks, kus mängisid olulist osa trompetid ja trummid. Ka romantismis, kus üldiselt eelistati minoorseid helistikke, oli see helistik väga populaarne.
- Ludwig van Beethoven
- Sümfoonia nr 1, Op. 21 (1800)
- Georges Bizet
- Sümfoonia C-duur (1855)
- Joseph Haydn
- Michael Haydn
- Sümfoonia nr 39 C-duur, MH 478, Perger 31 (1788)
- Wolfgang Amadeus Mozart
- Sümfoonia nr 36, "Linz", K. 425 (1783)
- Sümfoonia nr 41, "Jupiter", K. 551 (1788)
- Sergei Prokofjev
- Sümfoonia nr 4 originaalversioon Op. 47, 1930, parandatud versioon Op. 112, 1947
- Franz Schubert
- Sümfoonia nr 6, D. 589
- Sümfoonia nr 9, "The Great", D. 944 (1828)
- Robert Schumann
- Sümfoonia nr 2, Op. 61 (1846)
- Dmitri Šostakovitš
- Sümfoonia nr 7, "Leningrad", Op. 60 (1942)
- Jean Sibelius
- Sümfoonia nr 3, Op. 52 (1907)
- Sümfoonia nr 7, Op. 105 (1924)
- Igor Stravinski
- Sümfoonia C-duur (1940)
c-moll
C-moll oli nagu enamik teisigi minoorseid helistikke seotud klassitsismiperioodi Tormi ja tungi liikumisega. Alates Ludwig van Beethoveni 5. sümfooniast annab c-moll sümfoonias edasi kangelaslikku võitlust. Varased klassitsistlikud c-moll sümfooniad lõppesid tüüpiliselt c-moll akordiga, mille terts oli kõrgendatud pool tooni. Beethoveni eeskujul hakkasid enamik romantilisi heliloojaid oma c-moll sümfooniad lõpetama C-duuris. Veel üks võimalus, mida näiteks kasutab Gustav Mahler, on lõpetada Es-duuris.
- Johannes Brahms
- Sümfoonia nr 1, Op. 68 (1876)
- Anton Bruckner
- Sümfoonia nr 1 (1868)
- Sümfoonia nr 2 (1872)
- Sümfoonia nr 8 (1887)
- Joseph Haydn
- Gustav Mahler
- Camille Saint-Saëns
- Sümfoonia nr 3 "Organ", Op. 78 (1886)
- Dmitri Šostakovitš
- Sümfoonia nr 4, Op. 43 (1936)
- Sümfoonia nr 8, Op. 65 (1943)
cis-moll
Isegi Gustav Mahleri ajal olid cis-moll sümfooniad haruldased.
- Joseph Martin Kraus
- Sümfoonia cis-moll, VB 140. Musikoloog Bertil van Boeri andmetel üks kahest 18. sajandil kirjutatud cis-moll sümfooniast.
- Gustav Mahler
- Sümfoonia nr 5 (1902)
- Sergei Prokofjev
- Sümfoonia nr 7, Op. 131 (1952)
- Ture Rangström
- Sümfoonia nr 1 August Strindberg in Memoriam (1914)
D-duur
- Ludwig van Beethoven
- Sümfoonia nr 2, Op. 36 (1802)
- Johannes Brahms
- Sümfoonia nr 2, Op. 73 (1877)
- Antonín Dvořák
- Sümfoonia nr 6, Op. 60, B. 112 (1880)
- Joseph Haydn
- Gustav Mahler
- Sümfoonia nr 1 (1888)
- Sümfoonia nr 9 (1910)
- Wolfgang Amadeus Mozart
- Sümfoonia nr 31"Paris", K. 297 (1778)
- Sümfoonia nr 35 "Haffner", K. 385 (1782)
- Sümfoonia nr 38 "Prague", K. 504 (1786)
- Sergei Prokofjev
- Sümfoonia nr 1 "Classical", Op. 25 (1917)
- Jean Sibelius
- Sümfoonia nr 2, Op. 43 (1902)
- Ralph Vaughan Williams
d-moll
- Ludwig van Beethoven
- Sümfoonia nr 9 "Choral", Op. 125 (1824)
- Havergal Brian
- Sümfoonia nr 1 "Gothic" (1927)
- Anton Bruckner
- Sümfoonia nr 9 (1896, inc.)
- Antonín Dvořák
- Sümfoonia nr 7, Op. 70, B. 141 (1885)
- César Franck
- Gustav Mahler
- Sümfoonia nr 3 (1896)
- Felix Mendelssohn
- Sümfoonia nr 5 "Reformation", Op. 107 (1830)
- Robert Schumann
- Sümfoonia nr 4, Op. 120 (1841)
- Dmitri Šostakovitš
- Sümfoonia nr 5, Op. 47 (1937)
Es-duur
- Ludwig van Beethoven
- Sümfoonia nr 3 "Eroica", Op. 55 (1804)
- Alexander Borodin
- Sümfoonia nr 1 (enne 1869)
- Anton Bruckner
- Sümfoonia nr 4 "Romantic" (1874)
- Edward Elgar
- Sümfoonia nr 2, Op. 63 (1911)
- Alexander Glazunov
- Sümfoonia nr 4, Op. 48
- Karl Goldmark
- Rustic Wedding Symphony, Op. 26 (1875)
- Joseph Haydn
- Gustav Mahler
- Wolfgang Amadeus Mozart
- Sümfoonia nr 1, K. 16 (1764)
- Sümfoonia nr 39, K. 543 (1788)
- Robert Schumann
- Sümfoonia nr 3 "Rhenish", Op. 97 (1850)
- Dmitri Šostakovitš
- Sümfoonia nr 3 "The First of May", Op. 20 (1931)
- Sümfoonia nr 9, Op. 70 (1945)
- Jean Sibelius
- Sümfoonia nr 5, Op. 82 (1915)
es-moll
- Nikolai Myaskovsky
- Sümfoonia nr 6, Op. 23 (1921-3)
- Sergei Prokofjev
- Sümfoonia nr 6, Op. 111 (1947)
E-duur
- Max Bruch
- Sümfoonia nr 3[1]
- Anton Bruckner
- Sümfoonia nr 7 (1883)
- Alexander Skrjabin
- Sümfoonia nr 1, Op. 26 (1900)
e-moll
- Johannes Brahms
- Sümfoonia nr 4, Op. 98 (1885)
- Antonín Dvořák
- Sümfoonia nr 9 "From the New World", Op. 95, B. 178 (1893)
- Joseph Haydn
- Sümfoonia nr 44 "Trauer" (1770)
- Gustav Mahler
- Sümfoonia nr 7 (1906)
- Sergei Rahmaninov
- Sümfoonia nr 2, Op. 27 (1907)
- Dmitri Šostakovitš
- Sümfoonia nr 10, Op. 93 (1948)
- Jean Sibelius
- Sümfoonia nr 1, Op. 39 (1898)
- Pjotr Tšaikovski
- Sümfoonia nr 5, Op. 64 (1888)
- Ralph Vaughan Williams
- Sümfoonia nr 6 (1948)
- Sümfoonia nr 9 (1957)
F-duur
- Ludwig van Beethoven
- Sümfoonia nr 6 "Pastoral", Op. 68 (1808)
- Sümfoonia nr 8, Op. 93 (1812)
- Johannes Brahms
- Sümfoonia nr 3, Op. 90 (1883)
- Antonín Dvořák
- Sümfoonia nr 5, Op. 76, B. 54 (1875)
f-moll
- Anton Bruckner
- Study Symphony in F minor
- Joseph Haydn
- Martin Scherber
- Sümfoonia nr 2 (1951-52)
- Dmitri Šostakovitš
- Sümfoonia nr 1, Op. 10 (1925)
- Richard Strauss
- Sümfoonia f-moll
- Pjotr Tšaikovski
- Sümfoonia nr 4, Op. 36 (1878)
- Ralph Vaughan Williams
- Sümfoonia nr 4 (1934)
fis-moll
Kuigi fis-mollis on ainult kolm dieesi, ei olnud see klassitsismiajastu sümfooniates tavaline helistik.
- George Frederick Bristow
- Sümfoonia fis-moll, Op. 26
- Alexander Glazunov
- Sümfoonia nr 2
- Joseph Haydn
- Sümfoonia nr 45 "Farewell" (1772)
- Gustav Mahler
- Sümfoonia nr 10 (1911, inc.)
G-duur
Barokis ja klassitsismis oli G-duur üks enimkasutatavatest helistikest. Romantismis kasutati seda vähem.
- Antonín Dvořák
- Sümfoonia nr 8, Op. 88, B. 163 (1889)
- George Dyson
- Sümfoonia G-duur (1937)
- Joseph Haydn
- Sümfoonia nr 8 "Le Soir" (1761)
- Sümfoonia nr 88 (late 1780s)
- Sümfoonia nr 92 "Oxford" (1791)
- Sümfoonia nr 94 "Surprise" (1791)
- Sümfoonia nr 100 "Military" (1794)
- Gustav Mahler
- Sümfoonia nr 4 (1901)
- Ralph Vaughan Williams
g-moll
- Joseph Haydn
- Sümfoonia nr 39 (1767)
- Wolfgang Amadeus Mozart
- Sümfoonia nr 25 , K. 183 (1773)
- Sümfoonia nr 40 , K. 550 (1788)
- Carl Nielsen
- Sümfoonia nr1 (1891)
- Dmitri Šostakovitš
- Sümfoonia nr 11 "The Year 1905", Op. 103 (1957)
As-duur
As-duuri kasutati tihti sümfooniate keskmistes osades (näiteks c-moll sümfooniate aeglastes osades), kuid on väga vähe sümfooniaid, millel see on põhihelistik.
- Edward Elgar
- Sümfoonia nr 1, Op. 55 (1908)
- Johann Baptist Vanhal
- Sümfoonia As-duur, Bryan Ab1[2]
A-duur
- Ludwig van Beethoven
- Sümfoonia nr 7, Op. 92 (1812)
- Anton Bruckner
- Sümfoonia nr 6 (1881)
- Joseph Haydn
- Sümfoonia nr 59, "Fire" (before 1769)
- Sümfoonia nr 64, "Tempora mutantur" (1778)
- Felix Mendelssohn
- Sümfoonia nr 4 "Italian", Op. 90 (1833)
- Wolfgang Amadeus Mozart
- Sümfoonia nr 29, K. 201 (1774)
- Dmitri Šostakovitš
- Sümfoonia nr 15, Op. 141 (1971)
a-moll
- Gustav Mahler
- Sümfoonia nr 6 "Tragic" (1904)
- Felix Mendelssohn
- Sümfoonia nr 3 "Scottish", Op. 56 (1842)
- Sergei Rahmaninov
- Sümfoonia nr 3, Op. 44 (1936)
- Jean Sibelius
- Sümfoonia nr 4, Op. 63 (1911)
B-duur
- Ludwig van Beethoven
- Sümfoonia nr 4, Op. 60 (1806)
- Anton Bruckner
- Sümfoonia nr 5 (1876)
- Ernest Chausson
- Sümfoonia B-duur, Op. 20 (1890)
- Alexander Glazunov
- Sümfoonia nr 5, Op. 48
- Joseph Haydn
- Wolfgang Amadeus Mozart
- Sümfoonia nr 33, K. 319 (1779)
- Sergei Prokofjev
- Sümfoonia nr 5, Op. 100 (1944)
- Franz Schubert
- Sümfoonia nr 5, D. 485 (1816)
- Robert Schumann
- Sümfoonia nr 1 "Spring", Op. 38 (1841)
H-duur
- Joseph Haydn
- Sümfoonia nr 46 (1772)
- Erich Wolfgang Korngold
- Sinfonietta, Op. 5 (1912)
- Georg Matthias Monn
- Sinfonia (1740s)[3]
- Dmitri Šostakovitš
- Sümfoonia nr 2 "To October", Op. 14 (1927)
h-moll
- Alexander Borodin
- Sümfoonia nr 2 (1876)
- Franz Schubert
- Sümfoonia nr 8 "Unfinished", D. 759 (1822, inc.)
- Dmitri Šostakovitš
- Sümfoonia nr 6, Op. 54 (1939)
- Pjotr Tšaikovski
- Manfred Symphony, Op. 58 (1885)
- Sümfoonia nr 6 "Pathétique", Op. 74 (1893)
Viited
- ↑ Percy Goetschius, Masters of the Symphony. Boston: Oliver Ditson Company (1929): 331
- ↑ Paul Bryan, Johann Waṅhall, Viennese Symphonist: His Life and His Musical Environment Stuyvesant: Pendragon Press (1997): 330. The manuscript copy at Donaueschingen gives the key as "
A" while the one at Prague gives it as "Gis" (G sharp). - ↑ Heartz, Daniel (1995). Mall:Google books, p. 87, W. W. Norton & Company (1995) ISBN 0393965333
You must be logged in to post a comment.